Tiit Tuumalu: Aadu Kägu satub supi sisse

Tiit Tuumalu
, kultuuritoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viivi (Elina Reinold) ja Aadu (Raivo E. Tamm) on meeleheitel.
Viivi (Elina Reinold) ja Aadu (Raivo E. Tamm) on meeleheitel. Foto: Allfilm

Toomas Hussar on teinud täitsa kobeda filmi Põhjamaade mustade komöödiate vaimus. Selliseid pole meil varasemast ettegi näidata, kui, siis ehk ainult «Sügisball», ent seegi on pigem traagiline komöödia.

Me kõik, vähemalt need, kes seenel on käinud, on kaotanud mõnikord suuna, tundnud end korraks abituna. Välja on löönud inimese sees istuv hirm metsa ees, mida võimendavad igasügisesed uudised ohvritest, kelle mets või soo on alla neelanud.

Hussar on selle varmalt ära kasutanud, aga eksitanud metsa mitte «tavalise» inimese, vaid poliitiku, veel enam, suisa poliitilise broileri – selle, kelle kallal me oleme alati valmis oma keelt teritama. Muresid on Aadu Kägul rohkemgi kui üks – ajaleht tunneb huvi tema Peruu reisi vastu, mille ta on lasknud riigil kinni maksta. Meedia näeb ja meedia juhib – ta on kõikjal.

Natuke on siin absurdi, natuke groteski. Korraks ei saa arugi, mida me vaatame – thriller’it või komöödiat, ehk koguni sotsiaalkriitikat? Või kõike seda kokku? Pinget hoiab see igatahes üleval ka siis, kui tundub, et lugu ise kipub ennast ammendama, taandama end ühe duuri peale. Hussar poleks aga Hussar, kui ta laseks sellel sündida.

Ta organiseerib ühe kohtumise, kohtuvad esimene ja teine Eesti. Esimesel on teise suhtes eelarvamus, ja vastupidi – ega nad õigupoolest oskagi üksteisega suhelda. Suhtlevad instinktide, paranoiade keeles. Mis see mets siin muugi on kui sümbol – just seal avaldub inimeste tegelik käitusmismuster, kust kultuur saab korraks kõrvale heidetud ja esile kerkivad instinktid, näiteks see, kuidas ellu jääda.

Hussar oskab ootamatute pööretega lugu elustada, eelnevat paradoksidega kummutada, ta küll liialdab vahel, kasutab kummalisi kõrvaltegelasi, aga ei lihtsusta, teine Eestigi, kelle suhtes meie kunst ikka nõnda kaastundlik on, ei leia siin härdust. Tühja sest, et ühte ja selget sõnumit pole lihtne sõnastada – vaadata on see-eest palju. Ja muidugi on see Raivo E. Tamme jõudemonstratsioon. Valime ta riigikokku, palun!

«Seenelkäik»

Alates 21. septembrist Tallinna ja Tartu kinodes

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles