Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Kultuur

:

Palju õnne - Aarne Üksküla 75!

Me kõik teame Aarne Üksküla, kuid vaid väga vähesed tunnevad teda. Teatrilavalt ja telekraanilt end rahva südamesse mänginud Üksküla pole suur jutumees, suuresti teatritööst loobunud mees eelistab jääda varju.

Juubeli puhul vahendame Aarne Üksküla intervjuukatkeid Eesti Teatriliidu ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli 2007. aastal ilmunud raamatust «Lavakooliraamat I. 16 intervjuud Lavakooli õpetajatega». Tollal vestles Ükskülaga Kalju Orro.

Samuti palusime Aarne Üksküla kalliks pidavatel inimestel juubliari õnnitleda ning vastata küsimusele, mida nad on õppinud Aarne Ükskülalt.

Kui mõtelda üliõpilaspõlvele lavakunstikateedris – mis esimesena meenub, millised pildid tulevad silme ette?

See, mis esimesena meenub, ei ole esimene ajalises järjekorras, aga ma mäletan seda alati, kui koolile mõtlen, ka praegu tuli see kohe esimese asjana meele. Selgitan: üldiselt ma õudselt pabistasin seal koolis, et ei saa ikka hakkama. Panso tegi meiega katkendeid «Hamletist», mina mängisin Hamletit. [---] Ma pidin siis tegema «Hamletist» ettekande, igasuguseid raamatuid lugesin ja uurisin. Pärast minu ettekannet ütles Panso: «Te olete väga suure töö ära teinud, aga ühte raamatut olete väga vähe lugenud. Kõige olulisemat. See on William Shakespeare «Hamlet».» (Naerdes.)

No nii, jälle ei saanud hästi hakkama… Ja nüüd tuleb see mälupilt: ma tegin esimest korda laval Hamletit, mingi läbimäng oli. Toompea saalis oli meil kaks ahju. Lõpetasime oma stseeni, ja sealt ahjude vahelt hiilisin ma vaikselt välja, ise mõeldes, et ei tea, mis nüüd jälle öeldakse. Ja siis Panso tegi mulle äkki nii (näitab käega, pöial ülespoole), see oli (naerdes) üks üle aegade kiitus, mis ma seal koolis olen saanud. [---]

Millal hakkasid näitlejana ennast usaldama, millal arvasid end mõistvat, mida lavatöö sinult nõuab?

Arno Suurorg, mulle natuke sugulane, väga kaugelt sugulane, tema olevat öelnud… (või ütles keegi teine tema kohta?), et läks seitseteist aastat, enne kui temast näitleja sai. Ja mulle tundus ühel hetkel, et viisteist aastat olen ma juba teatris olnud, aga noh, kui temal kulus seitseteist aastat, (naerdes) siis mul on veel paar aastat aega. Tegelikult hakkasin seda tundma alles Pärnu teatris. Oma esimeses teatris Rakveres … seal ma unistasin väikestest rollidest, ja ühel korral läks see unistus täide ning ma olin õnnelik, et suutsin rolliga tervenisti hakkama saada… [---]

[---] Aga kokkuvõttes ütlen, et Panso ei pannud kedagi kinni. Pidi endast jagu saama. Pidi pingutama. Pidi julgema. Ma ei tea, kas ta tajus seda, et mõnele võis see nõudlikkus ka kahjuks tulla. Aga see oli nende endi viga, et nad kartsid. Nii oli alguses. Sest pärast, kui me juba väljas käisime oma esimese lavastusega «Muhulaste imelikud juhtumised», mille Panso tegi, siis ta oli ju kogu aeg meiega ringreisil kaasas. Tema avas alati etenduse, rääkides seal publikule Nemirovitš-Dantšenko mõttest, et «näitlejad panevad vaiba maha ja hakkavad mängima – muud ei olegi teatriks vaja».

Jah, ta oli meiega kogu aeg kaasas, kui me sõitsime mööda Eestimaad. Siis ta sai meile lähedasemaks, siis läks hirm lõpuks üle. Aga mulle tundub, et see ikkagi ongi see, mis sunnib. Eks seda tegi ju isegi Kalmet. Ta ütles mulle veel teatriski, kui ta tuli Rakverre ja tegi meil kaks tükki järjest – ta ütles «Kaheteistkümnenda öö» ajal, kus ma Malvoliot pidin mängima: «Vaat, kui sa nüüd seda saltot ei tee, siis sa jäädki…» Siin ma nüüd ei mäleta hästi tema täpset väljendit, aga ju see oli vägagi analoogiline Panso ütlemisele juba kool erialatunnis, kui ta lausus mulle: «Üksküla, teil võib olla oht jääda ühekülgseks nagu hambahari…»

Kalmet sundis mind seda saltot tegema, ja ma tegingi, ma tundsin: ma tegin selle ära. Ning sellest peale tajusin endas mingit suurt vabanemise ja vabaduse tunnet. [---]

Aga millal siis hakkasid tundma, et sa võid end näitlejana usaldada?

Millal ma üldse hakkasin midagi tundma või jagama… Ma ei tea, võib-olla mulle Rakveres tundus ka, et ma midagi oskan, aga ikkagi… Polnud seal sellist lavastajat, kes aitaks või ütleks, kui sa mingit jama pakud või ennast kordad. [---]

Kui Šapiro ükskord tuli ja võttis ette selle «Virginia Woolfi» (1977. aastal Endlas esietendunud lavastuses mängis Üksküla George’i – H. S.), siis ma sain aru, et midagi ma vist suudan, vist ikka sinnapoole küünitan, kuhu vaja, suund oleks nagu õige… Aga arenguruumi saaks olla veel külluses. Vaata, see on ka paha asi, kui sa hakkad ennast juba niiviisi tundma, et hästi läheb kõik. Mitu aastat juba, ja lõpupoole sellepärast ma võib-olla olingi nõus ära Tallinna koolitööle tulema – tundus, et läheb natuke liiga lihtsalt ja rutiinselt. [---]

On ju vana tõde, et sa ei lähe lavale mitte mängima, vaid suhtlema partneriga. Sa lähed lavale partneri pärast. Vähemalt minu jaoks on see kõige olulisem tõde. Ma ise tunnen, et kui midagi on laval valesti läinud, siis ma saan pärast aru: ahaa, ma ei suhelnud, vaid mängisin ja unustasin, et mul on ka partner. Sass Eelmaa ütles väga ilusa lause: laval on alati kaks, ükskõik kui palju tegelasi sel laval parajasti on. Kaks. Tähendab, kogu aeg peab olema mingi taju, ükskõik, kuidas sa suhtled. [---]

Minul on küll raske mängida nende inimestega, kes ei saagi aru, et see on näitlejatöös kõige olulisem. Siis tekib mingisugune … mina ei tea, kuidas seda üldse nimetada – deklamatsioon või mis asi, igatahes see ei ole mäng. Ma mäletan, kui ma Pärnu teatris töötasin, läksin kodunt etendusele jalgsi, ning teele jäi lasteaed, jäin ükskord seisma, vaatama.

Lapsed mängisid mingit mängu, see oli väga huvitav mäng, mitte et nad oleks teinud näitemängu. Ma jäin vaatama – kuramus! kui õige see mäng on, kuidas suheldakse normaalselt! Ja ma oleks etendusele peaaegu hiljaks jäänud. [---]

Mida oled edasi andnud, lähtudes ise lavakoolis õpitust, mida oled õppinud juurde mujalt?

Kui ma mängisin «Päikesepoisse» 200 korda Järveti kõrval ja pidin siis Baskini juures uuesti mängima, aga nüüd juba Järveti osa, siis ma alguses püüdsin minna Järveti nahka, sest ma teadsin, et ega paremini ei saa. Aga hakkasin juurdlema, et mismoodi ta selleni jõudis. Proovide ja etenduse käigus mõtlesin, et mis asi see oli, mis ta sinnani, just sellise reaktsiooni või detailini viis. Vaat seda ei seleta täpsete sõnadega ära. Ja kui äkki tuleb see heureka!, siis ma saan aru, et miks ta nii tegi, miks see on nii huvitav. Mitte kuidas, vaid miks see nii huvitav oli, mis ta tegi. Siis ma saan sellest sisemisest liikumisest aru – kust ta selle võttis. [---]

Mida on õpilased sinule õpetanud?

Vigu. Ma näen oma vigu, kui ma saan aru, et mõni teeb väga ilusasti. Kui Järvet tegi midagi ilusasti, kui Eskola tegi midagi ilusasti, oli see kuidagi loomulik. Ma õppisin nende pealt suurte näitlejate kunsti. Kui tudeng teeb midagi niisugust, mille peale ma ise poleks tulnud, siis on see veel eriti hea. Siis ma hakkan märkama, et miks mina ei oska nii ilusasti teha. Siis ma saan aru, et kust ta selle võttis, ja püüan seda mõista. Nad on õpetanud mind teatritegemist teistmoodi nägema.

Ma olin oma koolmeistri aja alguseks teinud juba seitseteist aastat teatrit ja ma võib-olla ise ka läinud mingisse rutiini, aga sealt tuli äkki seda värskust, alguse juurde tuled tagasi, omaenda alguse juurde!

Aarne Üksküla

•    Aarne-Mati Üksküla (sündinud 21. septembril 1937 Tallinnas) on eesti näitleja ja teatripedagoog. Ta on lavastanud teatritükke ja mänginud telelavastustes («Truu naine»), telesarjades «Wikmani poisid», «V.E.R.I.» , «M-Klubi», «Õnne 13»), filmides («Ühe suve akvarellid», «Pisuhänd», «Peata ratsanik», «Üks mu sõber») ja kuuldemängudes. 2009. aastal riigi kultuuripreemia saades oli Üksküla mänginud enam kui 130 teatri- ja ekraanirollis.

•    Aastatel 1956–1957 õppis Üksküla Tallinna Pedagoogilises Instituudis. 1961. aastal lõpetas

Tallinna Riikliku Konservatooriumi näitleja

erialal.

•    Aastatel 1961–1968 töötas ta Rakvere teatris, 1968–1978 Lydia Koidula nimelises Pärnu Draamateatris, 1985–1988 Eesti Draamateatris, 1988–1993 Vanalinnastuudios ja 1993–2002 Eesti Draamateatris. Üksküla on mänginud ka stuudioteatris Theatrum.

•    Vaheaegadega on Üksküla töötanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikoolis, kus ta oli aastatel 1978–1982 kateedri juhataja ja on 1998. aastast professor. Lisaks on ta 1997. aastast Eesti Humanitaarinstituudi teatriõppejõud.

•    Esimesest abielust Siina Ükskülaga on Aarne Ükskülal poeg Sander Üksküla, kellel on täisealised tütar ja poeg.

•    Pärast esimese abielu lagunemist 1978. aastal on Aarne Üksküla elukaaslane Maria Klenskaja. Koos on nad täisealiseks kasvatanud ühise tütre Mari-Leen Üksküla, kellel on poeg ja tütar.

•    Tunnustused: Theodor Altermanni preemia, Eesti NSV rahvakunstnik, Valgetähe IV klassi teenetemärk, Eesti Raadio kuuldemängupreemia, Eesti Kultuurkapitali aastapreemia, Riigivapi IV klassi teenetemärk, Eesti riiklik kultuuripreemia.

Allikas: Wikipedia


Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
Telli Postimees endale koju
Kuuluta Postimehe paberlehes
Viimased uudised
Majandus24
Sport
TallinnCity
Naine
48h populaarsemad teemad
Välisuudised
Tarbija24
Arvamus
VIIMASED GALERIID
Postimees +
SOOV.EE
Juhtimine
Elukeskkond
Sünnipäevad

Palju õnne!

Katrin Karisma

67

Katrin Karisma

näitleja ja laulja

Heino Arumäe, 86

ajaloolane

Evi Viires, 82

graafik

Tiina Kruus, 51

ajakirjanik

Karol Kuntsel, 35

näitleja

Horoskoop
Tartu Postimees
Pärnu
Viljandi
Rakvere
Paide
Valga
Top lood
Top kommentaarid
Arhiiv
Pilt.postimees.ee viimati lisatud
kasutaja raul1972 galeriist
Valuutakursid
USD
0,753 EUR
GBP
1,253 EUR
LTL
0,29 EUR
SEK
0,109 EUR
RUB
0,021 EUR
=
Kursid seisuga: 20.08.2014