Päev enne kohtumist Postimehe ajakirjanikuga oma kodus Riias on Vīķe-Freiberga saabunud Pariisist. Samal õhtul annab ta Läti Instituudi saalis Riia julgeolekukonverentsi alguse puhul kõigile osalejatele piduliku õhtusöögi ja sõidab pärast seda paariks päevaks maakoju, et suunduda seejärel Brüsselisse, Aserbaidžaani ja Gruusiasse.
Ta jagab üleminekumaadele demokratiseerumisnõu ja ELile soovitusi kärpida bürokraatiat, manitseb naisi käima rinnavähiuuringutel, patroneerib rattamaratoni ning muretseb selle pärast, et ikka veel ei saa naised ei äris ega ka poliitikas kõrgetele kohtadele tõusta.
Kasvatab linnakodus tohutut hulka potikannikesi ja muid toalilli ning peab maakodus uhket aeda. Kanada maamajja paraku enam ei jõua, ning seetõttu sai koos abikaasaga otsustatud, et see tuleb maha müüa enne, kui okassead hoone nahka pistavad.
Millega te pärast presidendiametist lahkumist tegelenud olete?
Osaliselt jätkan asjadega, millega presidendina alustasin. Olen mitmete liikumiste ja algatuste patroon, sealhulgas selliste, mis ärgitavad naisi minema rinnavähi või emakakaelavähi ennetuskontrolli. Samas on mul hoopis teistsuguseid tegemisi – võtame või Krišjānis Baronsi matka. Barons oli rahvalaulude kirjapanija ja klassifitseerija, kes õppis Tartus (aastatel 1856–1862 – toim), kuni tal raha otsa sai.
Ja siis otsustas ta Tartust jalgsi läbi Vidžeme oma kodukohta Kuramaale Dundagasse tagasi minna. Nüüd on mitu aastat toimunud rattamaraton – kõndimine võtaks liiga kaua aega – mööda tema radu. Ratturid alustavad Tartust ning osa neist läbib kogu distantsi, osa teatud kilomeetrid. Mina olen siis selle ürituse patroon.
Tegelen nii Lätis kui ka rahvusvaheliselt mitmete valitsusväliste organisatsioonide ja algatustega. Muu hulgas olen Madridi Klubi (rohkem kui 80 riigipead koondav sõltumatu organisatsioon, kes tegeleb demokraatia propageerimisega – toim) aktiivne liige ja kuulun ka selle nõukogusse, samuti olen Euroopa Komisjoni kõrgetasemelise meediavabaduse komisjoni esimees...
Abikaasa luges kokku, et kuulun ühtekokku 23 organisatsiooni nõukogusse. Toon siinkohal esile Alexandria raamatukogu, millel on praegu seoses revolutsiooniga väga rasked ajad. Hosni Mubaraki valitsus oli vähemalt ilmalik, nüüd aga on Egiptuses võimul islamistlikud liikumised, mis avaldavad kultuurikeskusena tegutsevale raamatukogule survet – mõned nõuavad koguni eraldi loengusaale meestele ja naistele –, ning rahvusvaheline nõukogu püüab sellele vastu seista.
Minu kolmas tegevusharu on endiselt intellektuaalne töö. Kunagi tahaksin välisreiside kõrvalt lõpule jõuda «läti rahvalaulude» viienda osaga.
Kuidas suhtute poliitilistesse arengutesse Lätis pärast seda, kui te riigipea kohalt lahkusite?
Juhtunud on palju asju. Eeldasin, et järgmised kaheksa aastat on ametis üks president, aga nüüd on juba teine pärast mind ehk tekkinud on veel üks endine president.
Kuivõrd olete Läti n-ö tavakodanikuna rahul sellega, kuidas teie valitsus on toime tulnud raskustega, mis tekkisid seoses majanduskriisiga?
Võrreldes teistega on meil läinud suhteliselt hästi, sest me tulime kriisist välja. Minu hinnangul päris nobedalt ajal, kui teised on jätkanud liikumist mööda allakäiguspiraali. Langesime põhja ja põrkasime taas ülespoole, teised pole veel isegi põhja jõudnud.
Isegi Euroopas, kus naised on vähemalt paberite järgi meestega võrdsed, on neid tipp-poliitikute seas väga vähe. Kas te pooldaksite selle probleemi lahendamiseks kvoote?
Ma arvan, et teatud juhtudel oleksid kvoodid ainsad asjad, mis tooksid läbimurde.
Mulle isiklikult kvoodid ei meeldi. Ma poleks neid kunagi tahtnud näiteks ülikooli, sest siis võiks vaadata, et olen kvoodiinimene, mitte aga, et olen avaldanud artikleid ja teinud kõvasti tööd, et tippu jõuda. Ajal, kui Kanadas täisprofessoriks sain, oli naisi nende hulgas vaid üheksa protsenti. Kuid tundsin, et kvoodid pole akadeemilises maailmas vastus, sest sa tõesti pead end tõestama.
On tehtud uuringuid, mis näitavad, et firmadel, kus nõukogusse kuulub ka naisi, on paremad tulemused kui neil, kus kogu nõukogu koosneb vaid meestest. Naised on vastutustundlikumad, ettevaatlikumad ja väga head otsustajad. Mistõttu oleks mõistlik sundida ärimaailma naisi kaasama. Kuid praegu on need ainult poistest koosnevad võrgustikud.Mehed on mulle rääkinud, et kui nad koos teiste meestega nõukogus istuvad, siis nad ajavad omavahel meestejuttu, aga kui seal oleks mõni naine, siis… Härrased, kui te tahate, võite seda juttu tualetis ajada! Minu arvates pole see tõsiseltvõetav argument.
Intervjuu täisversiooni loe paberlehest või Postimees Plussist.
Vaira Vīķe-Freiberga
Sündinud 1. detsembril 1937 Riias
1944. aasta alguses põgenes koos vanematega Lätist Saksamaale.
1949. aastal kolis perega Marokosse Casablancasse.
1954 liikus perega edasi Kanadasse Torontosse, kus lõpetas keskkooli ja seejärel Toronto ülikooli magistrikraadiga psühholoogias.
1960 asus tööle Toronto psühhiaatriakliinikus kliinilise psühholoogina.
1965 lõpetas Montreali ülikooli doktorikraadiga eksperimentaalpsühholoogias. Töötas samas ülikoolis psühholoogia õppejõuna, lisaks hakkas tegema uurimistööd semiootika ja rahvaluule vallas, saavutades ajapikku teadlasena rohkelt tunnustust, kuuludes paljudesse teadusorganisatsioonidesse. Kodumaale Lätisse naasnuna sai temast värskelt asutatud Läti Instituudi direktor.
1999–2007 oli Läti Vabariigi kuues president, Läti Vabariigi esimene naispresident.
Abielus Imants Freibergsiga, poeg ja tütar.