Laupäeval tuli Hecuba pärast teatrisse minna. Linnateatri Taevasaalis esietendus Priit Võigemasti «Hecuba pärast». Küllap Hamlet nutab Hecuba pärast veelgi, kuid selles etenduses nuttis ja naeris näitleja vahelduseks ka enda pärast. Kuid kas ta ise ongi Hecuba, selles on küsimus.
Lavastus koosnes sketšidest, kus näitlejad kehastasid esmapilgul stereotüüpseid karaktereid, kes elasid oma rolli nii sügavalt sisse, et oma stereotüübid ületasid, pannes kohati ikka täiesti hullu.
Ainus, kes «normaalseks» jäi, oli Indrek Ojari kehastatud Näitleja ise. Flegmaatilisel moel toimetades ja mõõduka imestusega ümbritsevat absurditeatrit jälgides sooritas ta ülinauditavalt etenduse ainsa rollitruu etteaste.
Etenduses osalejad olid inimesed, kes uurisid näitlejaid, kes mängisid inimesi, et nii samal ajal seest välja ja väljast sisse vaadates enda olemust tabada. Etenduse alul soovitati Näitlejal näksida teksti nii: võtta hõrgutav tekst, lõigata tükikesteks, torgata tükikestesse kahvlike ja kõik nautlevalt ning põhjalikult läbi närida. Kuid kõhtu sest teatrist ikka täis ei saa.
Miks ma seda teen?
Kes ma olen ja miks ma seda kõike teen? Selliste küsimustega maadles Võigemasti tükk. Oma maitse üle vaieldi ja kakeldi. Lõpuks läks lausa poksiks kätte, kus Ojari kehastatud Näitleja andis endale üle kurgi ja sai korralikult vastu ka. Enda otsimise, lõhestamise ja kokkuehitamise idee kandis tervet etendust. Keegi polnud see, kes ta «tegelikult» oli, ja samas oli igaüks korraga kõik, mis olla saab.
Viited me ümber toimuvale moodustasid youtube’ilikult hakitud infovoogude mashup’i, kus andunult Hamleti monoloogi esitavast meditsiinitöötajast munitsipaalpolitsei piletikontrolörikoolituseni oli vaid üks klikk.
Kes see näitleja siis on? Variante pakkus lavastus palju: näitleja on pede, kes ootab vaid, et saaks näo ära värvida ja lillad retuusid jalga panna; näitleja on parasiit, kes ei tee muud, kui vahib tühja pilguga kaugusse ja saab selle eest raha; näitleja on ajastu kroonika ja nurgakivi; näitleja on mingi mõttetu mees, kes lihtsalt midagi muud peale laval karglemise teha ei oska ja nii edasi.
Näitleja käest ei jäetud küsimata klassikalisi lolle küsimusi stiilis «kuidas see tekst teile ikka pähe jääb?». Intervjuust Argo Aadli kehastatud närvilise ja ebakindla lavastajaga kujunes amüsantselt idiootne küsimuste-vastuste voor, kus «Hamleti» lavastaja rääkis «Hamletist» kui meta-meta-meta-tekstist, kust ikka ja aina saab «kulbiga võtta ja leemekest liigutada».
Ühesõnaga mängiti läbi kõik klišeed, mis iganes teatrirahva kohta loodud on. Just nii seinast seina kui arvamused näitlejatest-lavastajatest, kõikusid ka etüüdid. Hea ja halva maitse piiri ületati korduvalt ja muudeti see mängeldes pseudonähtuseks, mida metatasandilt üha uuesti surnuks tulistada.
Osa valanguist said hästi pihta ja ajasid lausa hüsteeriliselt naerma, teised tundusid jälle ülearuse punnitamisena – kerglane meelelahutus võib ju üritada kanda iroonia ideed, kuid paraku ei kanna ta seda alati välja.
Näitleja päevamenüü
Mida näitleja teeb? Etenduse «Näitleja Indreku» päevamenüü oli küll üsna rammus. Hommikusöögiks reklaamiteksti sisselugemine, lõuna arstikabinetis, õhtueine eelroaks põdraroll DJ Bobo kontserdil ja põhiroaks «Hamleti» etendus teatris.
Ja siis surm. Põdrakostüümis põrandal vedelev Hamleti isa vaim muutis Taani printsi üsna nõutuks. Kõik rollid olid sassi läinud ja päriselustki saanud roll. Kes see sarvedega laip siis oli – põder, inimene või vaim? Või kõik korraga? Kas temast peaks olema kahju?
Võib nutta küll ja võib ka naerda. Aga soovitav on siinkohal hoopis käsi plaksutada ja kiita näitlejaid, kes suutsid end igakülgselt avada. Mängida alla ja üle, olla kohati tõeliselt maitselagedad ja teinekord jälle üllatada väga teravate maitsenüanssidega. Jah, näitlejamaitse sai suhu küll.
Uus lavastus
«Hecuba pärast»
Tallinna Linnateater
Lavastaja Priit Võigemast
Dramaturg Maria Lee Liivak
Kunstnik Mihkel Ehala
Osades Argo Aadli, Alo Kõrve, Indrek Ojari, Mart Toome, Veiko Tubin ja Priit Võigemast
Esietendus 21. märtsil