Veel mullu Briti kaitseministri ametit pidanud ja nüüd parlamendisaadikuna jätkav Liam Fox kinnitab, et kui talle antaks võimalus uuesti hääletada, toetaks ta ikkagi Afganistani minekut, sest selleks kohustas NATO alusleppe artikkel 5.
Fox toetaks Afganistani minekut ka praegu
25. september 2012, 10:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elustiiliajakirja Monocle värske number on pühendatud sõjavägedele üle maailma. Brittide kohta öeldakse, et te olete liialt spetsialiseerunud Afganistanile.
Afganistan on meie põhiline pingutus. Ja oleme juba mõnda aega olnud seisukohal, et viime selle lõpule. Meil oli väga selge strateegia, mis seisnes selles, et Afganistani julgeolekujõud tuleb üles ehitada, et nad suudaksid seal stabiilsust hoida, kui NATO rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude (ISAF) vägesid hakatakse 2014. aastal vähendama.
See väljaõpe läheb väga hästi. Afgaani julgeolekujõudude võimekus on tohutult paranenud. Mäletan, kui ma esimest korda nende väljaõpet vaatamas käisin – see pidi olema 2005. aastal –, erines see väga tänapäevasest. Nüüd on nende tase palju professionaalsem, lihtsad asjad, nagu värvatavate kirjaoskus, on kõvasti paranenud, aset on leidnud üsna dramaatiline muutus.
Ma ei ütle, et seal poleks jätkuvalt probleeme. Ilmselgelt on Afganistan väga häiritud minevikuga riik ja kulub tükk aega, enne kui ta viib oma potentsiaali täielikult ellu. Aga ilmselgelt on saavutatud tohutult palju.
Ootamatult on needsamad koolitatavad afgaani sõdurid hakanud NATO vägede pihta tulistama. Kas seal toimuv ikka on õigel kursil?
On. Taliban tegi algul propagandat, et NATO jätab Afganistani maha. Aga kui tegime väga selgeks, et me ei jäta Afganistani maha, vaid kulutame rohkelt aega ja pingutusi afgaani julgeolekujõudude väljaõpetamisele, oli nende vastupropaganda, et te ei saa usaldada afgaani julgeolekujõude.
Ilmselgelt on Afganistani julgeolekujõududesse infiltreerumine ja nende intsidentide tekitamine olnud osa nende väga küünilisest taktikast, mille eesmärk on õõnestada usaldust nii rahvuslikul kui rahvusvahelisel tasemel. Kuid see ei tööta. Afganistani valitsus ja rahvas tahavad teistsugust tulemust, nad ei taha naasta keskaega Talibani võimu all. Peaksime neid selles toetama ja teostama oma strateegilised eesmärgid.
Mõnikord jääb mulje, et püüame nüüd endast parima anda lihtsalt seetõttu, et oleme juba sinna sattunud. Kui te nüüd parlamendiliikmena peaksite Afganistani mineku üle hääletama, oleksite te poolt?
Jah. Meenutage, miks me sinna läksime. Pärast 11. septembri rünnakuid New Yorgis, mida käsitleti rünnakuna NATO liikme vastu, võeti kasutusele alliansi alusleppe artikkel 5. Inimesed unustavad, et meil oli seaduslik kohustus sinna minna. Inimesed unustavad ka selle, et pärast 11. septembri rünnakuid palusime Talibanil anda välja selle korraldajad ja Taliban keeldus. Ning et ütlesime Talibanile, et lõpetage neile oma riigis treeningbaaside võimaldamine. Nad keeldusid. Mistap vägagi õigustatult otsustasime muuta seda, kuidas toda riiki valitsetakse. Ja olime edukad.
Kui peaksin kritiseerima, siis ütleksin, et sõja alguse ja 2009. aasta vahel polnud meil oma strateegiliste ambitsioonide elluviimiseks piisavalt sõdureid. Alles koos USA vägede juurdeviimisega õnnestus see meil täielikult Afganistani lõunaosas. Kuid see juhtus ja oli edukas ning me saime afgaanide väljaõpetamist kiirendada.
Oleme suutnud anda 30 aastat sõjast laastatud Afganistani rahvale vähemalt mõningast lootust, et neil võib esimest korda mitme põlvkonna jooksul tekkida võimalus oma saatus enda kätesse võtta.
Kas te jätaksite korraldamata Iraagis samal ajal käinud metsikult suure «kõrvalürituse», kui teil selleks praegu võimalus oleks?
Tagasi vaadates tundub, et Iraak eksitas meid Afganistani põhipingutuse juurest ära ja röövis pisut ameeriklaste tähelepanu Afganistanilt. Kuid on raske öelda, kas Afganistan olnuks teistsugune, kui Iraaki poleks juhtunud. Meditsiinis me armastasime öelda, et kõige kasulikum instrument on retrospektoskoop – tõenäoliselt kehtib see ka poliitika kohta. Kuid pole kahtlustki, et Iraagil on siiani rohkelt probleeme: pinged Iraaniga ning sunniitide ja šiiitide vahel kujutavad tõsist ohtu stabiilsusele.
Mida arvate sellest, kuidas koalitsioon oma tegemistele Iraagis joone alla tõmbas? Kas see ei käinud pisut liialt kiirustades?
On väga läänelik arvata, et meie peame määrama lahkumise graafikud. Kogu aeg oli teada, et mida rohkem Iraagi valitsus võtab oma suveräänsed asjad oma kontrolli alla, seda enam hakkavad nad ise lahkumise graafikut määrama, mitte meie. Lõpuks oli see nende otsus.
Kaht asja samaaegselt ei saa. Kui sa aitad luua stabiilse suveräänse valitsuse, kellel on kontroll oma riigi üle, ei saa neid süüdistada, kui nad langetavad otsuseid, mis sulle ei meeldi.
Kui naasta Afganistani juurde, siis te märkisite, et afgaanidel võib peagi tekkida võimalus realiseerida oma riigi täielik potentsiaal. Milles see lähitulevikus seisneda võiks?
Neil on ilmselgelt märkimisväärne majanduslik potentsiaal. Mitte sugugi väikest rolli selles ei mängi rikkalikud maavarad, mida tuleks kaevandada kõigi afgaanide hüvanguks. Kui sa tahad pikaajalist stabiilsust, pead sellesse kaasama võimalikult palju osalisi. Inimesed, kellel pole midagi kaotada, ei hooli, mis juhtub. Inimesed, kellel on midagi kaotada, on langetatavatest otsustest palju rohkem huvitatud.
Anda üksikisikutele õigusi läbi neile majandusliku osaku andmise on parim variant välistada Talibani-suguste rühmituste naasmist.
Milline võiks välja näha NATO, sealhulgas näiteks brittide, osalus pärast 2015. aastat?
Jätkame väljaõppe pakkumisega, sealhulgas eriti afgaani ohvitseridele. Samas oleme valmis vajadusel erivägesid kasutama. Praegu on suur arutlusel olev küsimus see, kas jätame maha strateegilise baasi, kust võiksime vajadusel uuesti siseneda. Kuid see on debatt pikemaks ajaks ning puudutab ilmselt paljusid poliitikuid suurema osa 2013. aastast.
Milline on NATO praegune üldseisund? Mõned väidavad, et Afganistan ja – kuigi see polnud NATO egiidi all peetud sõda – ka Iraak on allianssi kõvasti räsinud. Kas ta suudaks praegu vajadusel veel kusagil sõjaliselt sekkuda?
See on kõigepealt poliitilise tahte küsimus. Praeguse seisuga on alliansi 28 riigi seas vaid väga väike rühm – sisuliselt ainult USA, Suurbritannia ja Eesti –, kes täidavad alliansi liikmetelt nõutava kaitsekulutuste mahu (kaks protsenti SKTst – toim). Ja see pole sugugi mitte kaitsekulutuste lagi, vaid madalaim aktsepteeritav tase.
Kui te vaatate, milleks NATO võimeline on, siis Liibüas saavutasime märkimisväärset edu, kuid me ei saanuks seda ameeriklaste abita õhusttankimisel ja jälgimistehnoloogiata.
Euroopa liitlased peaksid endalt tõsiselt küsima, kas nad ikka kannavad oma õiglase osa koormast ja kui kaua nad eeldavad, et Ameerika maksumaksjad toetavad Euroopa kollektiivkaitset. Ameeriklastel on ratsionaalseid põhjuseid selles osalemiseks, kuid on üsna mõistlik, et nende maksumaksja küsib: «Oodake, Euroopas on piisavalt palju jõukaid riike, miks nad ise rohkem enda heaks ei tee?»
Kuidas paistavad teile selles valguses mõningate Euroopa riikide pingutused ELile ühise kaitsestruktuuri rajamise suunas?
See kõik on väga tore, aga kui riigid, kes praegu NATOs ei panusta, ei hakka seda tegema ka ELis, ei saa me midagi. Tõeline risk on see, et ELi rahastamata kaitsepürgimused juhivad NATO-le mõeldud ressursid kõrvale.
NATO on Euroopas rahu hoidnud, mitte EL, ning peame tunnistama, et kuigi ELi roll võib olla teha asju, mida NATO ei saa või ei taha teha, peab kontinendi julgeolekut hoidma NATO. Riigid, kes arvavad, et nad võivad lihtsalt hakata ELi egiidi all rahuvalvajaiks, selle asemel et olla sõjapidajad NATOs, peavad mõistma, et rahu valvamiseks peab rahu tegema. NATO kohustustest kõrvale hoidmine ja ELi lipu taha varjumine pole vastuvõetav.
See rahu valvamine ilma, et rahu oleks, juhtus vist Srebrenicas…
NATO on vajadusel see masin, läbi mille kasutame surmavat jõudu oma julgeoleku kaitseks. EL ja ELi ühine kaitsepoliitika pole andnud meile ühtki kuuli, relva, lennukit ega tanki, mida NATO-l juba polnud. Kui ühist kaitsepoliitikat soovivad ELi riigid tahavad midagi muud kui lihtsalt poliitiline edvistamisprojekt, peavad nad sinna raha panema. Või näeme lihtsalt ressursside kõrvalejuhtimist ja NATO nõrgestamist.
Taas Afganistani naastes: kas see lõppeks on välja kukkunud pigem NATO aluslepingu artikli 5 täitmise või maailmapolitseiniku mängimise katsena? Ja sellest tulenevalt: kas NATO peaks üritama tulevikus ka maailmapolitseiniku kohust täita?
Üksi küll mitte. Üks konkreetne näide on piraatluse küsimus. Riigid, kes tavapäraselt koostööd ei teeks, näiteks Hiina ja Venemaa, on mõistnud, et omavahel seotud maailmamajanduse juures ei saa me lubada riske, mida piraatlus kaubateedele kujutab. Mistõttu oleme ülemaailmselt tegutsenud globaalse ohu vastu.
Sellise tegevuse võtmeosa oli ühise ohu tunnistamine. Kui suudame seda laiendada valdkondadele nagu energiajulgeolek või fossiilkütuste meritsi vedamine, siis võite näha alust laiemaks globaalseks koostööks.
Näiteks nafta puhul läbib üle 90 protsendi Jaapanisse minevast naftast Hormuze väina. Samas tagavad seal julgeolekut peaasjalikult Ühendriigid ja Suurbritannia. Kui me jagame maailmamajanduse punkte, peame panustama ka nende julgeolekusse.
Globaliseerinud majanduses muutuvad meie huvid aina rohkem teiste omadega seotuks ning peame endale tunnistama, et kui kunagi saime öelda, et see on Hiina ja mitte meie probleem, siis nagu me oleme avastanud seoses panganduskriisi ja 11. septembri rünnakutega, levib probleem ühes riigis kiiresti üle maailma. Isolatsionism pole enam elujõuline variant.