Kirikute ühenduse esindaja: misjoni aeg on läbi

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 17, mis märgib, et EL peab usukogukondadega pidevalt dialoogi pidama, annab jutuainet nii religioonivaenulikele kui ka kirikusõbralikele poliitikutele. Esimesi ärritab sellise punkti olemasolu alusleppes. Teised aga leiavad, et lepingut peaks tegelikult hoopis aktiivsemalt rakendama kui praegu.

Euroopa Kirikute Konverentsi kiriku ja ühiskonna suhete komisjoni direktori Rüdiger Nolli sõnul ei taha usukogukonnad enda jaoks suurt bürokraatlikku struktuuri ega väida, et neile kuulub tõe monopol. Samuti ei taha kirikud, et EL neid enda reklaamiagentuurina ära kasutaks. Vaja läheb sisulist dialoogi, kus ametnikud, poliitikud ja usuringkonnad üksteist ka tegelikult kuulaksid.

Mida tähendaks Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 17 ideaalne rakendamine teie jaoks?

Usun, et kõik nõustuvad, et me ei vaja hiiglaslikku struktuuri selle artikli elluviimiseks.

Praegu kohtuvad kirikud ja usukogukonnad ametisse astuvate ELi eesistujatega, me peame dialooge ELi poliitikate üle, näiteks selle aasta alguses korraldasime dialoogi usuvabaduse üle väljaspool ELi ning tulekul on arutlus sotsiaalse turumajanduse üle. Meil on tippkohtumised 25 usuliidri ELi institutsioonide presidentide vahel.

Kõik see on hea. Minu arvates on aga palju olulisem selle dialoogi kultuur, mida ei saa seadusesse kirjutada. See, kas usukogukondi kasutatakse ära, et saada õnnistus millelegi, mille poliitikud on juba ära otsustanud, või oleme me Euroopa poliitikates tõeliselt olulistes küsimustes jõudnud tasemeni, kus suudame tõesti üksteisega rääkida ja üksteist ära kuulata, et jõuda parima tulemuseni.

Mulle tundub, et sellest oleme endiselt kaugel. Meil on liiga palju üritusi, me räägime üksteisele, selle asemel et rääkida üksteisega.

Mõnikord tundub, et need Euroopa poliitikud, kes ka religiooni olulisusest räägivad, üritavad seda pigem oma eesmärkide edendamiseks erastada.

Mul on mõnikord küsimusi ka kirikute lähenemise kohta. Möödunud nädalavahetusel juhtusin ma ühe Ungari sotsioloogiga Brugges kirikusse, kus seisis hiiglaslik kuldne tahvel kirjaga «Veritas» – tõde. Mõnikord üritavad ka kirikud jätta muljet, et nende käes on kogu tõde. Mina usun, et tänapäeva Euroopa probleemid on nii tõsised, et tõde selgub vaid dialoogis üksteisega.

Samas on mul raskusi sellega, millele te viitate kui poliitikutele, kes kasutavad usku oma poliitikate kinnitamiseks, kuulamata tegelikult seda, mis kirikus veel öeldakse.

Mõnikord palutakse meil isegi Brüsselis olla justkui reklaamibüroo Euroopa Liidule. Meenutagem näiteks ajastut enne Lissaboni lepet, kui räägiti vajadusest Euroopa põhiseadusleppe järele. See lepe hääletati maha Hollandis ja Prantsusmaal ning ühe põhjusena seetõttu, et seal ei mainitud sotsiaalset dimensiooni.

Siis hakkas EL täiesti ootamatult rääkima plaan D-st dialoogiks, demokraatiaks jne. Meil paluti võimalikult palju plaan D-s osaleda. Niipea kui Lissaboni lepe vastu võeti, plaan D kadus ja dialoog peatus. Minu jaoks tähendas see aga reaalset dialoogi, mis pidanuks käima kogu aeg, mitte ainult kriisimomentidel. Toona me tundsime, et meid taheti Lissaboni leppe reklaamiagentuuriks.

Samas on meil usukogukondadena piisavalt palju vahendeid enda kaitsmiseks, me lihtsalt peame olema valvsad, et meid ära ei kasutataks.

Kui tihti arutab Euroopa Kirikute Konverents päevakajalisi teemasid – nagu näiteks hiljutine kohtuprotsess, kus Briti lennufirma töötaja ei saanud õigust tööl risti kanda?

Minu kontoris – ja me esindame 125 Euroopa kirikut – arutame neid asju iga päev. Kuid me pole esmajärgus mitte lobiorganisatsioon oma huvide kaitsmiseks. Me tahame töötada pigem ühiste hüvede eest ehk tõstatada sotsiaalpoliitilisi teemasid Euroopas. Sestap peame end palju rohkem eestkõnelemisorganisatsiooniks ning meie kontoris on palju rohkem jutuks ühiskondlikud probleemid kui kristlaste oma huvide kaitsmine.

Teie liikmete seas on peaaegu kõik Euroopa kirikud peale katoliiklaste. Kui lihtne on nii suure seltskonnaga ühisele seisukohale jõuda?

Alati pole see lihtne. Aga et meil on siiski ühine eesmärk – enamik, kui mitte kõik meie kirikud on pühendunud eurointegratsioonile –, on meil palju rohkem ühist kui erinevusi.

Paljud inimesed kahtlustavad, et kuna meie ridadesse kuuluvad nii õigeusu kui protestandikirikud, on meil lõhe õigeusklike ja protestantide ehk konservatiivsemate ja liberaalsemate vahel. Aga seda ei ole. Tegelikult tuleb välja, et kontekst, kus kirik eksisteerib, on tihtipeale märksa tugevama mõjuga kui tema teoloogia.

Sama näeb ka näiteks Euroopa Parlamendis – saadikurühmad on märksa vähem ühtsed kui rahvusparlamentides, sest riik annab alati argumentidele konteksti. Ja see on minu arvates väga põnev. Me töötame, eeldades ühtsust ja erisust, see on midagi, mille EL on kirikutelt üle võtnud.

Kui me teeme avalduse mõnel sellisel teemal nagu sotsiaalpoliitika või tüviraku-uuringud, siis lisame, et see on meie ühine seisukoht, millele lisanduvad liikmete lahknevad arvamused. Me ei pea kirikutena üritama alati ühel häälel rääkida, võib olla üks hääl, aga erinevate toonidega. Tänu sellele pole meil kunagi olnud avaldust, mille mõni liige oleks blokeerinud.

Kas ELi poliitikud ja ametnikud võtavad teid kuulda?

Protsent, kui paljudes asjades meid kuulda võetakse, on märkimisväärselt suur, kuid tuleb olla ka realist. Meie kontor on tegutsenud juba 50 aastat ehk ammu enne artiklit 17 oleme aluse pannud omavahelistele isiklikele suhetele ja usaldusele.

Samas tuleb vahet teha, mis teemast rääkida. Kui näiteks vaadata EL 2020 strateegiat, mida minu kontor mõnikord ELi piibliks kutsub, siis leidub Euroopa Komisjonis majandusteadlasi, kes meid ei usalda ja ütlevad: «Te tulete alati nende sotsiaalsete argumentidega, aga meie peame toetama kasvu.» Selline dialoog võib lõppeda väga kiiresti.

Meie üritame neid veenda, et sotsiaalne element on üks Euroopa majanduse strateegilisi eeliseid ja siis ootamatult näeme, et dialoog algab.

Üks valdkondi, kus me end väga tugevaks peame, on inimõigused. Me avaldasime just inimõiguste käsiraamatu kirikutele. Kuid mõnikord ei saa euroinstitutsioonide töötajad aru, mis kirikutel inimõigustega pistmist on. Aga kui me võime päev otsa rääkida inimväärikusest, siis mis muud on inimõigused kui inimväärikuse rakendamine.

Ehk meie mõjukus sõltub jutuks olevast küsimusest.

Mida tähendab kristlik taust teie arenguabi-poliitikale?

Arenguabiga tegeleb meil omaette organisatsioon nimega APRODEV. Nad on meie partnerorganisatsioon, mis asub Brüsselis samas majas.

Neid kuulatakse väga suure tähelepanuga, sest on ilmselge, et arenguabi andmiseks on vaja tunda kohapealset konteksti ja kuulata kohalikke inimesi, et teada saada, mida nad vajavad.

Ehk mitte anda kala, vaid…

… panna nad kalastama. Mulle tundub, et selles valdkonnas on kirikud ja kirikutega seotud organisatsioonid kogunud nii palju usaldust, et põhimõtteliselt läheb suur osa ELi abirahast välja kirikuringkondade kaudu. Sest teatakse, et nende kaudu jõuab raha rahvani – kohalike projektide kaudu, mis muudavad inimeste elu –, et see ei lähe valitsuste kätte, kust keegi ei tea, kuhu see raha jõuab.

Aga me ei taha seda teha vormis «meie läänest tuleme ja ütleme teile, kuidas peab». Kirikutel on kontaktid, mis võimaldavad tulla institutsioonidesse ja pakkuda välja, kuidas võiks abiprogramme ellu viia.

Teatud riikidele abi andmise korral tuleb vist selgelt näidata ka seda, et te ei tee misjonitööd, vaid annate ainult arenguabi.

Minu sõnavarasse «misjon» ei kuulu. Mina räägin tunnistuse andmisest. Kui keegi küsib mult, kuidas ma ühe või teise veendumuseni jõudsin, võin öelda, kust see tuleb, ning kui see teda innustab, on hea. Aga ma ei soovi, et keegi üritaks teisi pöörama hakata.

Arusaam misjonist on viimaste kümnendite jooksul totaalselt muutunud. Sõnal «misjon» on minu jaoks küljes see kaastähendus, et me ütleme sulle, kuidas olla, me teeme sinust hea kristlase jne. See on aegunud arusaam.

Kui palju Euroopa Kirikute Konverents oma tegevuses moslemitega koostööd teeb?

Praegu teeme nendega palju vähem koostööd kui kümne aasta eest. Sest kümme aastat tagasi kutsus kõiki usukogukondi koostööle Euroopa Komisjoni presidendi Jacques Delors’ algatus, mis kutsus meid ühiste projektide kaudu panustama Euroopale hinge andmisse.

Siis sellest loobuti, sest tuli aeg, kus projekti raamatupidamine muutus palju olulisemaks kui sisu. Ühisprojektid viisid edasi, pean tunnistama, et ka rahastus viis edasi. Kui need kadusid, peatus ka pidev koostöö.

Sellest ajast teeme nendesamade partneritega koostööd üksikutes projektides. Üldiselt üritame oma projekte alati võimalusel teistega koos, mitte üksi teha. Enne tööga alustamist võtame alati ühendust oma roomakatoliku ja juudi partneritega ning uurime koopereerumisvõimalusi.

Moslemite puhul kipub tihti olema probleem õigete partnerite tuvastamine. Kui sealt ühe partneriga midagi teha, leidub alati kaks või kolm teist, kes koputavad su uksele ja ütlevad, et praegu pole sul õige partner. Nad pole Euroopa tasemel nii hästi organiseeritud kui kristlased.

Kuid meie strateegia on alati kõigi hea tahtega inimestega koostöö tegemine ja nende sekka kuuluvad ka moslemiorganisatsioonid.

Artikkel 17

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 17

1.    Liit austab ega piira staatust, mis riigisisese õiguse kohaselt on liikmesriikides kirikutel ja usuühendustel või -kogukondadel.

2.    Liit austab staatust, mis riigisisese õiguse kohaselt on samavõrra ka filosoofilistel ja mitteusulistel organisatsioonidel.

3.    Tunnustades nende identiteeti ja erilist panust, peab liit nende kirikute ja organisatsioonidega avatud, läbipaistvat ja korrapärast dialoogi.

Allikas: Euroopa Liidu toimimise lepingu konsolideeritud versioon