Michal: kõiki probleeme ei saa lahendada seadusmuudatustega

Justiitsminister Kristen Michal. Foto: Toomas Huik / Postimees

Avalikkuses on liiga laialt levinud mõtteviis, et seaduse muutmine on probleemide korral alati parim lahendus, leidis justiitsminister Kristen Michal riigikogus peetud ettekandes õiguspoliitika arengusuudnadest.

«Kahetsusväärselt vähe on levinud arusaam, et õigusloomeline sekkumine ei ole ainus võimalus sõlmkoht lahti harutada. Tihti on õigusakti muutmine tõepoolest parim moodus probleemist jagu saada, kuid sageli pole see ainuvõimalik viis,» sõnas Michal.

Tema sõnul ei tule iga kord probleemide korral asuda looma uut seadust või seaduse muutmise seadust. «Kõne alla võib tulla hoopis õigusnormide parem rakendamine, halduspraktika muutmine või ühtlustamine, rahastamisküsimuste lahendamine või veel miski muu,» rääkis minister.

«Paraku tuleb tõdeda, et tänini tikutakse liiga kergekäeliselt kohe seadust muutma. See on poliitiku ja ametniku silmis justkui selge ja kõigile arusaadav viis näidata, et asjaga tegeldakse. Avalikkuski kipub pigem nägema ja uskuma väidetavaid seaduselünkasid, mitte aga suutmatust seadust ellu rakendada.»

«Toreduseelnõud, mis olemasolevat õiguskorraldust ühtevalu täpsustavad, ei pruugi probleemi lahendada.»

«Süüst pole siin priid ka ametnikud ise, kes mõnikord õigustavad oma tegematajätmisi seaduste praagiga. Kuid nii-öelda toreduseelnõud, mis olemasolevat õiguskorraldust ühtevalu täpsustavad, ei pruugi probleemi lahendada. Näiteks kui õiguses on juba sätestatud üldine kohustus, siis kuidas aitab probleemi lahendada see, kui olukorda kirjeldatakse hulga näidete abil järjest täpsemini?» tõi Michal näite.

Tema hinnangul jõutakse nii aina uute samalaadsete seadusemuudatuste ja täpsustusteni, millega luuakse aga asjatult uusi piiranguid, mis takistavad seadusi mõistuspäraselt rakendamast.

Seadusi vene keelde tõlkima ei hakka

Riigikogu liikme Jaak Alliku (SDE) küsimusele vastates kinnitas Michal, et ministeeriumil pole kavas hakata Eesti seadusi vene keelde tõlkima. «Eesti riigi töökeel on eesti keel ja see, et neid tõlgitakse inglise keelde, lähtub sellest samast põhimõttest, et valitud on üks Euroopa Liidu töökeel, milles on võimalik tutvustada ennast välisilmale,» põhjendas Michal, miks seadusi on kavas tõlkida ka inglise keelde. «Me eeskätt lähtume sellest, et Eesti huvi on saada siia investeeringuid, mille tulemusena tekib juurde kõrgepalgalisi töökohti ja on võimalik maksta inimestele kõrgemat palka.»

Yana Toom (Keskerakond) täpsustas seepeale, et kuivõrd Eesti elanikkonnast räägib kolmandik vene keelt, siis kas poleks võimalik või vajalik seadusi vene keelde tõlkida või kuidas tagatakse seaduste arusaamine venekeelsele elanikkonnale.

«Seaduste venekeelse kokkuvõtte vastu on läbi aegade ka üsna vähene huvi olnud. Riigi Teataja on sellist teenust pakkunud ja see huvi ajas vähenes kahjuks, seetõttu seda teenust ka enam ei pakuta ja ka praktilist vajadust selle järgi pole olnud,» vastas Michal.

Riigikogu liige Lembit Kaljuvee (demokraatide ühendus) aga tundis huvi, kas eestlased on äärmiselt seaduskuulmatud või on meie seadusraamistik vale: «Eile saime teada, et iga teine täiskasvanud inimene Eestis on kantud karistusregistrisse ja samal ajal ma hakkasin mõtlema, et oma 43 tööaasta jooksul mina ei ole nii kriminogeenses seltskonnas töötanud kui täna siin ringi vaadates.»

Michal ei soovinud Kaljuvee väidet kommenteerida, ent kinnitas, et karistuspoliitika ülevaatamine käib ning kui jõutakse tasakaalu otsingutel tulemuseni, siis sellega välja tullakse. Minister tõdes, et ilmselt ei ole tõesti mõistlik olukord, kus üle pole tööealisest elanikkonnast on karistatud.

«Aga teisest küljest jälle kui me vaatame avalikkuse ja meedia ootusi, siis väga tihti iga kord, kui keegi midagi teeb, on ju ootus, et karistus oleks võimalikult karm,» tõi ta esile.

Igor Gräzin (Reformierakond) palus aga minister Michali hinnangut, kas Eesti seadusandluse maht ei hakka teatud hetkel ületama mõistuse piiri: «Me juba jõuame nii kaugele, et kirjutad veel ühe seaduse juurde ja siis ei loe neid eelmisi enam ka keegi. Mitusada seadust oleks veel vaja või oleks mitusada vaja maha võtta, et Eesti heaks saaks?»

«See on umbes samasugune küsimus, kus on kurva kodu või kes maksab memme vaeva,» arvas seepeale Michal. Ta ütles, et seadusi peab olema nii palju kui vaja ja vähe kui võimalik ning seaduste loomisega ei tasu kindlasti üle pingutada.

Michal kinnitas ka, et peab õigusaktide keele arusaadavust väga oluliseks ja siin annab päris palju ära teha.