Annus pelgab maadevahetuse uurimise pikka vindumist

Sirje Niitra
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toomas Annus ütleb, et pärast Merko Ehituse nõukogu esimehe kohalt taandumist sisustab tema aja reisimine, lugemine ja advokaatide vahet käimine.
Toomas Annus ütleb, et pärast Merko Ehituse nõukogu esimehe kohalt taandumist sisustab tema aja reisimine, lugemine ja advokaatide vahet käimine. Foto: Toomas Huik

Maadevahetuse kriminaalasja üks kahtlustatavaid, Merko Ehituse nõukogu esimehe kohalt taandunud Toomas Annus ütleb, et uurimise algusest möödub tänavu sügisel viis aastat ja see võib kesta veel kümme aastat ehk kuni tema 60nda juubelini välja.

Olete Merkoga seotud firmade tegevjuhtimisest taandunud. Millega üldse praegu tegelete?

Reisin, loen ja käin advokaatide vahet. Aktiivsest ärist olen eemal ja ega mul olekski enam mahti tööl käia. Aga Merko juhtkond on tubli ja teinud selles olukorras maksimumi. Samas on meil välistellimusi ära öeldud umbes viie miljardi krooni eest, mis tähendab Eesti riigile umbes miljard krooni saamata makse.

Olin 43 kui kõik algas ja hea kui 60ndaks juubeliks ära lõpeb, aga see võinuks olla kõige viljakam aeg mu elus. Praegu olen tegev veel suusaliidus ja Eesti Terviseradades. Merkos olen küll aktsionär, kuid selle juhtimises ei osale. Juba kohtutoimikuga tutvumine võtab palju aega. See on ju nii suureks aetud - 40 000 lehekülge. Loeme koos advokaatidega. Suur osa sellest on lihtsalt arvutitest prinditud teisejärguline materjal ehk kirjad emale.

Mis on aidanud Teid olukorrast üle olla?

Olen palju lugenud. Väga harivad teosed on olnud Mossadi ajalugu ja Jeffrey Archeri «Neljas võim», mida soovitan kõigil lugeda. Ütleksin, et pärast nende lugemist sain nägijaks. Esimesest neist saab esmase ettekujutuse salapolitsei töö meetoditest, teisest ühiskonna ja ajakirjanduse toimemehhanismide kohta.

Olete saanud nüüd aega mõelda, miks ja millest see kõik algas.

Mul on asja kohta oma versioon, kuid ma rõhutan, et see on tõesti minu versioon. 26. juulil 2004 sai Riigi Kinnisvara ASi (RKAS) juhiks Merko Ehituse kontserni endine töötaja Tiit Ottis, kes põhimõttekindla inimesena tegi endise juhi Enn Teimanni kohta kuriteoteate, kes 15. augustil ka sellest ametist lahti lasti. Kaks nädalat peale seda, 2 septembril algatas tema poeg Rene Teimann, kes töötas tollal kapos, meie pealtkuulamise. Tegelikult ei tulnud sellest kriminaalasjast midagi ja ka paberid haihtusid RKASist ära. Enn Teimann on nimetanud mind oma lahtilaskmise arhitektist, millel pole aga tegelikkusega mingit seost.

Kriminaalasja algatamise põhjusi 2. septembril 2004 varjatakse meie eest tänaseni, viidates riigisaladusele, kusjuures prokuratuur ajab oma kahtlustustes kuupäevad ja kriminaalasjade numbrid segi. Põhjus meie pealtkuulamiseks põhineb tõenäoliselt valel. Tegelikult hakkas poeg isa eest kättemaksmiseks mind pealt kuulama, lootes midagi leida. Selline on minu veendumus. Kapo igal juhul vabanes Rene Teimannist, mis näitab, et isepuhastusvõime on seal olemas. Edasi olid kapol ainult halvad ja väga halvad valikud ja mängu tulid juba poliitilised huvid.

Usute, et kui poliitik Villu Reiljani ja hiljem Ester Tuiksood poleks mängu tulnud, oleks asi tänaseks vaibunud?

Usun küll, et edasi on kõik üks prokuratuuri šõu ning poliitikute vaikne heakskiit ja siiras rõõm. See, milles mind kahtlustatakse, on lihtsalt jabur. Võtame või Tuiksoo näite. Merkole pannakse süüks, et andsime talle altkäemaksu, mis seisneb korteri tasuta kasutamise võimaldamises. Asi oli nii, et me ehitasime maja, kuhu Tuiksoo tahtis korterit osta. Mingiks ajaks jäi võti tema kätte. Tuiksoo väidab, et käis seal kaks korda - üks kord üksi ja teine kord koos sisekujundajaga. Seejärel ta loobus ja valis hoopis teise maja. Prokuratuur leidis ka, et ta korterit ei kasutanud, kuna elektri ja vee tarbimine oli null. Tundub naeruväärne, eks?

Aga Tuiksoo episood on köidetud selle 40 000 lehekülje hulka ja vaene naine peab nüüd kümme aasta kohtumaja vahet käima. Sel pole ju maadevahetusega mingit pistmist. Ma võrdleks seda omaaegse Malle Eenmaa protsessiga. Indrek Neivelt ütles toona, et Eenmaa ei kuulunud kindlalt saja kõige rikutuma pankuri hulka. Ma ütleks nüüd, et Reiljan ja Tuiksoo ei kuulu ka kindlalt Eestis saja kõige rikutuma poliitiku hulka. Mulle tundub, et siin saab ka Venemaaga paralleele tõmmata - mõned asjad on ikka väga sarnased. Meedias
võidakse kambakas teha kellele iganes, tänased kambaka tegijad ei tohiks seda unustada.

Mis selle maade vahetamisega oli. Kas vahetasite soodustingimustel? Oli Merko kuidagi eelistatud?

Sellega on nii, et maid vahetatakse ju hetkel kehtiva väärtuse alusel. Kui olime viie aasta eest maa ostnud ühe hinnaga, siis hiljem seda vahetades hinnati see ju tollesse päeva. Politsei võrdles aga soetusmaksumust riigi kehtestatud hinnaga ja nimetas vahe meie kasumiks. Eirati tõsiasja, et nii selle maa, mida vahetasime, kui vastu saadud maa väärtust tulnuks hinnata sellal kehtinud turuhinna järgi. Täna hinnates võib hoopis öelda, et oleme tohutult kahju saanud, sest kinnisvara väärtus on kõvasti langenud. Ühe
kahtlustuse kohaselt vahetasime maid hoopis liiga vähe, tekitades nii
ettevõttele kahju.

Kuna veendumus on suur ja valimised ukse eest, siis saab maadevahetuse kriminaalasjas kahtlustatavate karistuseks olema pikk ja kurnav kohtuprotsess. Mina usun kindlalt, et tõde tõuseb ja vale vajub ning mingit süüdismõistmist ei tule. Mina võin panna käe südamele ja öelda, et ebaseaduslikke tehinguid olnud ei ole.

Ainuke kahtlane episood toimikutes on Rein Kilgi füüri ja cashi pakkumine. Minul tekkis juba aasta aega tagasi küsimus, miks see üldse meie toimikus on ja kes selle sinna sokutas. On ka variant, et see sattus sinna juhuslikult ja prokuratuur ei saanud neist võõrsõnadest aru. Prokuratuur on meil Res Publica meelne, nagu, muide, ka Kilk. Tema ju uurimise alla ei sattunudki.

Kas maadeuurimise kriminaalasja raames kogutud materjalide hulgas on veel midagi huvitavat või küsitavat?

Leidsime sealt mitu nimede segadust. Näiteks on ühe suure ehitusfirma juht Toomas teise Toomasega ehk siis minuga segi aetud, sest Villu Reiljan on jutus kasutatud ainult eesnime. Toimikus on see täna kvalifitseeritud Reiljani poolseks sigaduseks Annuse huvides. Usun aga, et kui see nüüd kohtus ilmneb, et Toomased läksid sassi, kvalifitseerib prokuratuur Reiljani teo äärmiselt positiivseks ja riigimehelikuks. Usun, et kapole oli ka suureks üllatuseks, et Kangur, keda ma maja ehitamisel abistasin, ei olnudki maa-ameti juht, vaid hoopis minu tädipojast tuntud näitleja. Segi on aetud ka kaks Liblikut ja eks seal on humoorikaid episoode teisigi.

Samas kõige õõvastavam on Einar Vettuse juhtum. Tunnen Vettust 20 aastat, tean tema perekonda. Kui vaadata Vettuse maadevahetuse tehingut kogumina, on minu arvamus, et suurim kasusaaja oli selles Eesti Ehitus ja Toomas Luman. Tuletan meelde, et Einar Vettus oli just selle tehingu pärast pikka aega ühiskonnast isoleeritud. Seejuures olen ma veendunud, et ka Eesti Ehituse maadevahetused nii otse kui Vettuse kaudu olid seaduslikud ja turu tingimustele vastavad, nii nagu ka ülejäänud ligi 200 Eestis tehtud
maadevahetust.

See maadevahetuse suureks puhumine on üks anomaalne juhtum, mis iseloomustab väga ilmekalt seda, et tegeletakse teisejärguliste ja otsitud probleemidega. Need, kellel on Eestis õigus teisi inimesi pealt kuulata, teavad suurepäraselt, kus on tegelik ja ühiskonnale ohtlik korruptsioon.

Kui nüüd minna Eesti majanduse juurde üldisemalt, siis mis on praegu valesti ja mida tuleks teha teisiti?

Minu arust ei jõua ettevõtjate hääl praegu otsustajateni. Häda on selles, et mõned ettevõtlusorganisatsioonide juhid on ära kodustatud ja neilt tuleb peaasjalikult kiitust.

Mina ei oska nõu anda, aga riigi ees seisvate oluliste ülesannete lahendamisel peaks koalitsioon ja opositsioon koostööd tegema. Ja valimistega seoses tuleks üht-teist ohverdada. Meil on nagu pidev olümpiaks valmistumine, kusjuures osalevad kogu aeg samad «sportlased». Kogu aeg üks valmistumine ja võistlused. Kui tahetakse Eesti inimeste elujärge parandada, tuleb leida kõige olulisemas konsensus ja mitte omavahel võidelda või sisevaenlast otsida.

Tekkinud olukorras ma ainult kinnisavarasektorit ei süüdistaks, sest see rahuldas ju olemasolevat nõudlust. Usun, et siin jättis ikka riik ka midagi tegemata. Vähekindlustatud inimesi tulnuks pankade ja liisingfirmade vahepealse üliagressiivse reklaami eest kaitsta. On inimesi, kes ei oska ise intressi arvutada ja neid on kerge haneks võtta, nagu ongi juhtunud.

Mulle meeldib võrdlus spordiga. Kui näiteks kergejõustikus on meil uus põlvkond noori peale kasvanud, kes on iseseisva Eesti produkt otsast lõpuni ja väga edukas, suure potentsiaaliga produkt, siis poliitikas seda ei tähelda. Paljud noored on toonud poliitikasse künismi. Loodetakse liiga palju mingitele imedele ja käegalöömist on palju. Iga ettevõte ja iga töökoht on tähtis. Sada siia ja sada tänna, tulevad uued ja paremad - sellise suhtumisega kaugele ei jõua. Ümberõpe pole ka mingi võluvits. Nii ei saa, et täna kõik ehitame, homme teeme särke ja ülehomme oleme pangas tellerid. Vaja on pikaajalist strateegiat ja kaalutletud abinõusid selle elluviimiseks.

Kas majanduses on nüüd põhi käes või langeme veel?

Kui kaugel see põhi on, ei tea keegi. Aga seda ma usun, et päris selline pidu, nagu oli, ei tule enam kunagi tagasi. Investeerimispangandus ja aktsiate sigri-migri kaob ehk endisel kujul hoopis ära ning pangandus muudab oma senist äärmiselt liberaalset palet. Kriis on sügavam, kui me tahaksime, kuid meie tulevik on ikka enda teha. Põhjendamatu on lootus, et Rootsi valitsus aitab Rootsi maksumaksja rahaga Rootsi panku ja nemad omakorda
meid. Iga valitsuse esmane ülesanne on siiski oma rahva eest hoolitsemine ja seda, et rootslased siit raha koju viivad, ei saa neile pahaks panna.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles