Katkise maailma kokkukudumine

, filmikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hushpuppy (Quvenzhané Wallis) teeb koos isaga laevasõitu.
Hushpuppy (Quvenzhané Wallis) teeb koos isaga laevasõitu. Foto: Kaader filmist

Hushpuppy on väike armas tüdruk. Ta elab koos isaga Vannis. Vann on muidugi midagi hoopis muud, palju suuremat, kui me ette kujutame. See on tõusuvetest ümbritsetud väike saar, mille elanike kogukondlikult kokkuhoidvates suhetes on elutervet sooja loomulikkust, rõõmu ülistamist. Viimane on Vanni elanike vahend surma ja kaose võitmiseks, sest need käivad eluga alati käsikäes.

Vannis teatakse hästi, et ühel päeval tuleb torm, maapind vajub, vesi tõuseb ja kogu Vann kaob jäljetult. Jääb vaid igavene hulk vett. Ja ehk ka mälestus Hushpuppyst – tuleviku teadlastele avastamiseks.

Vann asub üsna äratuntavalt kusagil Louisiana osariigis, mis on üks unikaalsemaid Ameerika Ühendriikide kultuurilisi piirkondi. Omalaadsed dialektid, toidud, muusika ning kreooli ja cajuni sulamkultuurid. Ent meile näidatav Vann võib asuda ka ükskõik kus ja millal. Seal, kus keegi ütleb, et «siin on minu kodu».

Vann ongi Kodu. Mütoloogiliselt imaginaarne ja samas argiselt reaalne, sest see pole mingi vahitornilik eeden, kus plekitute valgete triiksärkidega inimesed patsutavad taltsaid metsloomi. Hushpuppy isa, nagu teisedki Vanni mehed, on tihti purjus, ema aga olevat väikese Hushpuppy esmakordsest nägemisest nii ära ehmatanud, et sellepärast «ujuski minema», nagu isa kõneleb.

Nagu peredes ja kodudes ikka, tuleb isa ja tütre vahel ette tülisid ja ühest sellisest algabki universumi katkiminek. Isa jääb haigeks, jääliustikud hakkavad sulama ja veetõus ähvardab lõhkuda loodusliku tasakaalu.

Jätke see nimi meelde

«Metsiku lõunamaa asukad» toob parimate kultuuriteoste kombel ürgse narratiivi oleviku reaalsusse. Veeuputust kui vana hävitajat ja uue korra kehtestajat teame nii Mesopotaamia, India, Ameerika kui ka Põhjala rahvaste müütidest, rääkimata vanatestamentlikust Noa laeva loost.

Teine, ürgne, siiani aktuaalne narratiiv on siin põlisrahvaste kohtumine ja allutamine domineerivale tsivilisatsioonile. Viimase näiteid võime kohata antropoloogiliste filmide festivalidel, aga ka Jaan Tootseni «Uue Maailma» filmis. Vanni lugu on kõigi kaduvate unikaalkultuuride lugu, olgu selle põhjused ökoloogilised või majanduslikud.

Kolmandaks, emotsionaalselt mõjuvaks narratiiviks on väikese lapse lugu, tema suhted pere ja maailmaga, sobitumine kogukonda ja iseendast teadlikuks saamine.

Kuueaastase tüdruku mängitamine peaosas on režissöörile alati suur risk. Üheksa kuud otsinguid, neli tuhat kandidaati, aga tulemuseks on täistabamus – Quvenzhané Wallis teeb jõust ja siirast otsustavusest täidetult ühe viimaste kümnendite meeldejäävama filmirolli üldse. See keeruline nimi tasub meelde jätta, sest võite kindlad olla, et unistusest toituv Ameerika kultuuriruum ja sealsed filmiakadeemikud ei jäta teda Oscaritega seoses tähelepanuta.

«Metsiku lõunamaa asukates» pulbitseb päriselu lõhn ja maitse – see eristab teda tuhandest teisest igal aastal ekraanile jõudvast filmist. See pole stuudioturvaline, tehislikult dekoratiivne, säästupirni jaheduses kumav «õigesti» väljavalgustatud plastmaailm. See film maitseb nagu vanaema puu­pliidil sooja hõõglambikuma all küpsetatud pannkoogid, mitte kilesse pakendatud ja toitumisteadlaste ettevalmistatud supermarketitoit.

Janu loomuliku järele

Ka filmi autoriks on üks kogukond, keda ühendab nimi Court 13. Nende põhimõtte võib lihtsustatult kokku võtta sõnadega «teeme kõik ise». Ka Vanni kirju maailm on paljuski käsitsi kokku klopsitud, tehtud prügimäelt ja kodudest leitud asjadest – sellepärast näebki «Metsiku lõunamaa asukad» välja teistsugune ja huvitav.

Ju peitub selle aasta ühe säravama filmi edu saladus maailma janus loomulikkuse järele, mida näitab kas või mahetoodete ja viltuste puitasumite kasvav populaarsus. See on ju kõik alateadlik protest ülekontrollitud ja veatu maailma vastu, kus inimesed pannakse «juhtmega seina ja elama veeta akvaariumisse».

«Metsiku lõunamaa asukad» ei alluta end ühenäolisele globaalkultuurile, vaid kutsub vaatajaid üles märkama või looma sedasama eluga täidetud Kodu, mida armastavad Vanni elanikud metsikul lõunamaal.

See film otsib tasakaalu läbi kaose, sest nagu ütleb Hush­puppy: «Kui kõik vaikseks jääb, näen, et kõik on siinsamas. Näen, et olen väike osake ilmatu suurest universumist. Ja see paneb kõik paika.»

«Metsiku lõunamaa asukad» («Beasts of the Southern Wild»)

Režissöör Benh Zeitlin

USA 2012

28. septembrist Tallinna kinodes Sõprus ja Coca-Cola Plaza

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles