Variatsioonid ikke alt pääsenud väikeriikide teemal
Juhtkiri: Lennarti kaart
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olgem ausad, Eesti on hästi hakkama saanud. Lennart Meri roll ei ole selles muidugi kõike seletav, ent üsna selgelt põhihoovusi haarav ikkagi.
Majandus- ja muud surutised tulevad ja lähevad. Kuis me neis lainetes hakkama saame, kas ja millistena püsima jääme ning edasi purjetame, on eelkõige oluline.
Teet Kallas meenutab üht paljudest dialoogidest Lennart Meriga aastal 1987 või 1988: «…ja äkki lajatas Lennart oma sügava baritoniga nii valjusti, et see pidi kostma läbi kõigi korruse õhukeste seinte, pealtkuulamisseadmetest rääkimata. Käratas nii: «Mul on jumala ükskõik, mismoodi see impeerium kokku kukub, tähtis on sellest tervena välja tulla.»»
Eesti mitte üksnes ei pääsenud punaimpeeriumi võimu alt, vaid pöördus ka selgelt läände. Õigusriigi ja demokraatia poole. Jällegi oleks ebaõiglane, isegi sünniaastapäeva pidulikkuses, pisendada paljude teiste rolli ses rööpaseades, ent president Merit meenutamata ei saa toimunut hoopiski seletada.
Ajalugu ei tunne «olekseid», ent sest hoolimata on just küsimused «mis oleks, kui…» möödunust mõtlemisel sageli kõige intrigeerivamad (ääremärkustena). Mis oleks, kui Eesti taasiseseisvumise aegne välisminister poleks olnud lobedalt läänemaailma pealinnades Eesti eest kõnelnud Lennart Meri? Mis oleks, kui uuesti alustava Eesti presidenditoolil oleks istunud mõni teist sorti ambitsioonidega inimene? Nõrgem väärtuste pööramisel, ebakindlam sihiseades või hoopis rohkem isiklikku võimu ihkav? Kõiki mõeldavaid variatsioone teemal «Nõukogude ikkest vabanenud väikeriik» pole mõistagi tegelikkuses läbi mängitud. Aga päris paras hulk on neid Eestile võrdluseks ikkagi. Eesti on hästi hakkama saanud, ehkki kindlasti mitte ideaalselt. Lennart Meri sai hästi hakkama.
Tuhandete aastate taha või pikema pilguga tulevikku vaatamine pole maailmas ainukordne, ent väikesele rahvale on seda teha tahtvate ja oskavate inimeste olemasolu võtmetähtsusega. Seal kaugel on koht, kuhu tahame minna, arvab sihiseadja. Teekonna alguses võib mõnel tähelepanematul koordinaatidega antu märkamata jääda, võib-olla tundub midagi kõrvalist hoopis tähtsam, ent minnakse siiski, küllap põigates ajuti umbteedele, komistades kraavidesse.
Selleks et kogu reisiseltskond kohale jõuaks, on vaja, et mõni teejuht siiski kompassi ja kaarti tunneks. Et oleks arusaam sellest, et kuigi me parasjagu ukerdame võsas, silma ees pihlakaoksad, varvast varitsemas mättad, on suur maailm ikkagi olemas. Sammudel võib olla kohalejõudmise või äraeksimise sisu. Lennarti kaardil oli sihiks Eesti rahva kestmine, õigusriik ja demokraatia.