Kui näitleja on seest umbes ja otsib ravi

Ikka on tervitatav aeg-ajalt vähemalt üritada iseendast välja astuda ja kõrvaltvaataja pilguga küsida: «Miks?» Mille pärast me seda kõike siin mängime ja kas see on meie endi tahe või kellegi teise (lavastaja, õpetaja, abikaasa) pealesurutud seisukoht? Võib-olla isegi mitte pealesurutud, sest kas ma üldse tunnen enam ära oma seisukoha nende teiste hulgast? Kas mina teen tööd või teeb töö mind?

Kevadiselt kerge

Neid küsimusi küsivad ka kolm sõpra ja kunagist kursusevenda Viljandi kultuuriakadeemia lavakunstiosakonna III lennust – Tarmo Tagamets, Erni Kask ja Anti Kobin – Kanuti Gildi saali keldris ja panevad intiimse koguse rahvast 45 minuti jooksul endaga silmitsi seisma.

«Umbes» on kevadiselt kerge ettevõtmine. Nagu oleksid sõbraga tunnikeseks välja läinud, murul ühe õlle võtnud ja kõik maailmaasjad paika pannud. Siin ei ole liigset pretensioonikust või metatasandeid. Või siiski… Kuidas võtta.

Muidugi jääb see mõneks ajaks hinge kripeldama, kuid samas on lühike ja kompaktne. Ei ängista. Ja on vürtsitatud üsna suure peotäie teatriringkonna sisehuumoriga. Esietendusel möirgas kohati naerda vaid mõni saalinurk, kuid tegi seda tõesti südamest.

Lavastuse aluseks olev antidraama «Kanakõrv», mille autoriks on Võru Kreutzwaldi gümnaasiumi näiteringi juhendaja Mart Usin, jõudis esimest korda lavale 2005. aastal.

Kooliteatrite festivalil «Viljandi alternatiiv» sai Kreutzwaldi gümnaasium selle esitamise eest ka esimese koha. «Umbes» säilitab teksti sürreaalsuse, kuid mugandab kooliplikade probleemid teatrile.

Lisaks üldfilosoofilistele päringutele olemise mõttest/mõttetusest on lavastuse «Umbes» puhul vähemalt sama oluline näitlejate eneseteraapilise sisekaemuse funktsioon. Nende jaoks on see võimalus astuda korrakski maha sellelt seisukohtade rattalt, millele ollakse end aheldanud, kontekstist, kus iga päev tegutseda tuleb. Vahepeal keldris iseennast parodeerida on kahtlemata värskendav.

Meie ja nemad

Omaette küsimus on see, kas näitlejad ise võtavad kõike paroodiana või ehk peetaksegi end süsteemiväliseks.

Vastanduse «meie» ja «nemad» olemasolu võib aimata, vaadates etenduse ajal seinale kuvatavaid fotosid peaasjalikult eesti näitlejatest figureerimas mitmesugustel üritustel ja seltskonnaveergudel. Kas «meie» siin keldris ja «nemad» seal klantskaantel?

Tundub, et eesti uuem teater vaatab viimasel ajal üldse väga palju enese sisse, vaagides selliseid küsimusi nagu näitlejaks olemine või teater kui kunstivorm. Oma viimastes lavastuses astuvad seda teed nii NO99, Von Krahl kui ka Tallinna Linnateater. Süsteemi toimimist uurivad ja piire katsuvad ka Tartu Uue Teatri «Elud» ja Polygonteatri «Hapnik».

Kas jõutakse enese sisse vaatamisest ka kaugemale, uue kunstilise tähenduse ja taseme sünnini?

Uuslavastus

«Umbes»
Alusmaterjal Mart Usina antidraama «Kanakõrv»
Lavastaja Tarmo Tagamets
Osades Erni Kask, Anti Kobin või Tarmo Tagamets
Esietendus 30. märtsil Kanuti Gildi saali keldris