Mihkel Mutt: raamat nagu reality show

Mihkel Mutt Foto: Peeter Langovits

Faktikirjanduse buumi ei seleta mood ega juhus, selle põhjused on sügavamal ja mitmekülgsemad. Liiati kestab see mujal maailmas juba mõnda aega. Meil seostatakse seda esmajoones elulugude ja memuaarikirjandusega, mis on korraga vallutanud müügiedetabelid. «Faktinduse» pealetung ja segunemine «puhta» ilukirjandusega on laiem. Kirjandusteadlased oskavad seda täpsemalt eritleda.

Nimetaksin üksnes trendi, mis seisneb mingi konkreetse keskkonna üksüheses ja detailses kasutamises (meil tuntud näitena A. Hailey «Lennujaam» ja «Hotell», kust lugeja saab teada palju huvitavat sellest, kuidas vastavad suured süsteemid funktsioneerivad) või siis suunda nimega faction (sõnadest fact ja fiction), kus reaalsetel tuntud isikutel lastakse osaleda väljamõeldud sündmustes ja vastupidi.

Mäletuste ja elulugude kirjutamine on muu hulgas seotud ühiskonna moraaliga. Alati tekib autoril küsimus, mida ja kui palju kirja panna, kui laiali oma laekakest paotada.

Poliitiliste elulugude ja riigimehe memuaaride puhul on suhteliselt lihtne – viimased esitavad versioone ajaloost ning juures olnu tunnistusi. Aga kui palju on lubatud inimlikul tasandil, väikses ajaloos?

Ühiskonnas on alati asju, millest räägitakse, ja neid, millest ei sobi rääkida. Suurema osa ajaloo vältel on eraelu olnud vähem või rohkem vaka all. Sellest patramist pole soosinud ükski religioon (alpus ja edevus on alati olnud patud, tagasihoidlikkus aga voorus) ega ka igapäevamoraal (mis on samuti olnud religioonist mõjutatud). Nii ka Eestis, meil leidub küllaga vanasõnu, ms taunivad niihästi endast rääkimist kui oma nina teiste eraellu toppimist.

Eelmise sajandiga on selles vallas mõndagi muutunud. Eraelu privaatsus on tervikuna kahanenud ja lubatavuse piirid laienenud. See on mõjutanud ka nendega opereerivaid kirjandusžanre.

Elulood ja mälestused pole iseenesest muidugi midagi uut. Üldjuhul on aga varasematel aegadel «väärinud» elulugusid üht- või teistpidi teenekaks peetud isikud, kel arvati olevat oma eeskuju najal järeltulijatele midagi õpetada. Ja nendegi puhul oli parem, kui nad kirjutasid endast (või neist kirjutati) siis, kui üks jalg oli juba teisel kaldal. Siis on isik reaalsest elust kõrval ning oht, et ta oma kirjatööga kellelegi kimbatust valmistaks, on väiksem.

Nüüd on vastupidi. Isiku volüüm või formaat pole ainumäärav. On ju tekkinud uut liiki staarid, kes on kuulsad tänu sellele, et nad on kuulsad, ja keda sageli tuntaksegi meediakanali või saate järgi, kus nad esinenud. Need uut laadi mälestused ja elulood aeguvad kiiresti – nii nagu nende objektid või autoridki.

Kuidas saab reality kangelane oodata raugaiga, et oma mälestused siis kirja panna? Vahepeal on olnud kümneid uusi ja tema ei huvita enam kedagi. (Võiks teha mõttelise eksperimendi. Kas «Musta pori näkku» läheks sama edukalt, kui autor oleks Mihkels Rauds või Mikko Rautalainen? Kojamehe asemel toimetaks teatavaid tegevusi keegi Domovoi jne?) Nii on elulood-memuaarid tulnud lugejale-tarbijale lähemale ajas ja ruumis.

Kas pidada seda inimkonna moraali allakäiguks? Ühelt poolt näib, nagu antaks järele madalamatele kirgedele. Huvi ennast eksponeerida ja teiste kohta kuulda, ise liputada ja võõras mustas pesus tuhnida täiendavad teineteist kenasti. Oleks nagu tegemist prostitutsiooni müümise ja ostmise, samuti vahendamisega. Kuna kasum on peaaegu ainus tõsiselt võetav asi, siis läheb kõik müügiks, ja eraeluga saab hiilgavalt raha teha.

Teiselt poolt saab seda nimetada järjekordseks astmeks inimese vabanemise teel. Enam ei sega teda tabud ega tsensuur – usulised, poliitilised ega muud motiivid. Inimene saab olla ta ise.

Üht söandaksin küll väita: nimetatud kired ei ole mingid moodsa aja leiutised ega veidrused. Inimese hing ei ole vähemalt viimase kuue-seitsme aastatuhande vältel peaaegu üldse muutunud. Oma ligimese eraelu üle arutlemine on alati olnud tema armastatuimaid jutuaineid, ja üldsegi mitte pahatahtlikkusest. Sest arutledes teiste üle, arutleme tegelikult ju ka iseenda üle. Küll aga pole inimesed saanud seda vajadust alati ja kõikjal ühtemoodi avalikult rahuldada.

Pole kahtlust, et lisaks muutustele moraalis pedaalivad vaadeldavat nähtust tehnika edusammud. Eelkõige tänu audiovisuaalsetele sidevahenditele pääseb inimesele aina lähemale (paparatsod, pealtkuulamisvahendid jms) ja toimuvat saab üha kiiremini januse publikuni toimetada. Näiteks Esimese ilmasõja ajal oli kohmaka filmikaameraga pea võimatu kaevikusse ronida. Nüüd aga me ei tee varsti vahet, kas ekraanilt tuleb sõjafilm või oskuslikult filmitud kaader pärissõjast.

Kordan, elulugude ja memuaarikirjanduse tulv on osa laiematest protsessist – tegelikkuse mõiste hägustumisest. Elulood ja mälestused rahuldavad osaliselt sama vajadust mis reality-TV ja tabloidajakirjandus. Mõned teevad seda ainult peenendunumalt ja huvitavamalt, teised otse ja primitiivsemalt.

Ilukirjanduslik väljamõeldis kui aine töötlus läbi isikupärase prisma ning stiili näib taganevat dokumentaalse ees või vähemasti sellega ühte sulavat. Üheks põhjuseks on arusaadavuse probleem. Inimesed hakkavad tänapäeval minetama võimet raskemaid pähkleid pureda. Millest kohe aru ei saa, jääb sinnapaika. Päriskunstist on suhteliselt raskem aru saada, sest konkreetse teose mängureeglid tuleb endale selgeks teha.

Enne kui raamat n-ö vedama hakkab, läheb tihti aega. Kesse viitsib? Eriti kui lihtsamat kraami, mis säärast pingutust ei nõua, on kõik kohad täis? Inimene läheb alati kergema vastupanu teed. Lisaks veel ajapuudus, lõõgastumisvajadus jne. Nii muutuvadki keerukamad kunstilised struktuurid järjest vähematele jõukohaseks.

Ma ei taha sellega kaugeltki öelda, et kõik elulood ja mälestused oleksid kirjutatud kuidagi primitiivselt. Ei, ükski žanr iseenesest pole teistest halvem ega parem. Küll aga on valdav osa biograafiatest ja memuaaridest pandud kirja n-ö elu enese vormides ja vähemasti esmatasandil kõikidele mõistetavad. See tuleneb juba nende ainest. (Kuigi kindlasti on keegi kusagil ka näiteks sürrealistlikke memuaare kirjutanud.)

Veel kord tahaksin rõhutada autori uut tohutut vabadust. Aegade jooksul on paljud poliitilised visionäärid ja reformaatorid rüütanud oma ideid reisikirja vormi. Keegi tegelane käis kuskil maal ning nägi seal nii- ja niisugust (enamasti utoopilist) ühiskonnakorda. See oli autorile ohutum kui hakata otsesõnu oma ideid propageerima.

Kas pole vähemalt mõnigi kord olnud ka kauniskirjandus, romaanid ja jutud, sääraseks maskeraadiks? Avaliku või varjatud tsensuuriga heitlemine on pannud kirjanikke alati kavaldama ja peitma. Nüüd pole aga enam midagi karta.

Niisiis on põhjusi palju. Mitmed mu tuttavad raamatuinimesed, kelle vaimsus ja maitse on väljaspool kahtlust, on väitnud, et tahavad aasta-aastalt järjest rohkem n-ö asist kirjandust lugeda. Monograafiad ja esseed ajaloost, etnoloogiast ning teistest  inimteadustest, nende kõrvale aga elulood ja mälestused. See olevat kuidagi «tahedam» kui väljamõeldis. Võimalik, et siin on tegemist ka ealiste iseärasustega. 

Mulle igatahes tundub – selle müürina peale vajuva ajaviite-isikuraamatute tulva all – keskpärane väljamõeldis veel mõttetum kui vanasti, sest see ei trumpa kuidagi üle tõsielukajastusi. Samas kui väga hea väljamõeldis, suurejooneline ja peenendunud sünteesiv kunstnikunägemus tundub veel hõrgum kui enne.

Müügimenukite tipp-5

Apollo:
•    «Urmas Ott. Teletähe lugu» Marii Karell
•    «Lennart Meri. Kolmat põlve poliitik» Tarmo Vahter
•    «Kaika Lainest Vangani 3»
•    «Musta pori näkku» Mihkel Raud
•    «Noorkuu. Videviku saaga II raamat» Stephenie Meyer

Rahva Raamat:
•    «Urmas Ott. Teletähe lugu» Marii Karell
•    «Lennart Meri. Kolmat põlve poliitik» Tarmo Vahter
•    «Gert Kanter. Viisteist sammu võiduni» Gert Kanter, Raul Rebane
•    «Gomorra» Saviano Roberto
•    «Musta pori näkku» Mihkel Raud
    23.–29. märtsini