Kõik need, kes viimasel ajal kultuuri rahastamise teemadel sõna on võtnud, ma ise kaasa arvatud, on rääkinud kultuurist kui iseenesestmõistetavast nähtusest, on tarvitanud seda sõna kui koodi, mis ei vaja lahtiseletamist. Kuid paistab nii, et see mõiste vajab igal ajal ikka uut lahtiseletamist ja selgitust. Muidu me räägime erinevatest asjadest ja õhutame omavahel ilmaasjata vaenu.
Meil ei ole tarvis mitte seda küsida, miks maksumaksja peaks kultuuri üleval pidama, vaid seda, mis on see põhjus, miks on maailmas olemas rahvusriigid.
Küsime endilt korraks ühe lihtsa küsimuse. Kas inimene sünnib maailma selleks, et vorsti süüa, vorsti söömiseks raha teenida ja niinimetatud vabal ajal meelt lahutada?
Kui vastus on jah, siis pole keelel ega kultuuril tõesti mingit tähtsust. Kuid siis pole ka mingit tarvidust rahvusriigi järele. Siis võib igaüks minna sinna, kus on rohkem vorsti ja meelelahutust. Tuleb pillid kotti panna ja Eesti ära lõpetada.
Kuid kahjuks on need paigad, kuhu siis minna, TEISTE omad, ja sinna saab minna enamikul juhtudel ainult hulgusena, tarbimismigrandina, ja siis poolekeelsena konutada TEISTE ühiskonna kõige madalama pulga peal. Sest seal on TEISTE kultuur.
Miks siis kõigil niinimetatud kultuurrahvastel on ikka alati olemas ka see osa kultuurist, millel pole midagi tegemist meelelahutusega? Miks on olemas see osa kirjandusest, millel on vähem lugejaid kui bestselleritel, ja miks see osa kirjandusest on ometi nii hädavajalik rahvuse eluspüsimiseks?
Miks on igal ajal vaja uut luulet, uut proosat, uut kunsti, mis väljendaks just seda aega ja just selle aja inimest? Ja miks igal ajal tekib rahva hulgas protest uue vastu ja igatsus vanade harjumuspäraste ja juba omaksvõetud tekstide järele? Oli aeg, kus Marie Underi luuletused tundusid rahvale nii ropud, et Underilt nõuti, miks ta ei kirjuta nii, nagu Koidula. Oli aeg, kus hinnati rohkem Ilmi Kollat kui Artur Alliksaart.
See võis olla seitsmekümnendate keskpaik, kui käisin esinemas ühes Eesti alevikukeskkoolis ja sealne matemaatikaõpetaja, noor mees, oli Juhan Viidingu luuletuste peale nii kuri, et ta otse ja häbenemata ütles, et kui oleks tema teha, siis tema lööks sihukesed luuletajad lihtsalt maha. Minultki on omal ajal küsitud, kas siis nii raske oleks kirjutada «ilusasti ja arusaadavalt» nagu Anna Haava.
Nüüd, kus Alliksaar ja Viiding on juba ise «Anna Haavaks» saanud, küsitakse praegustelt luuletajatelt, miks nad ei kirjuta nii nagu Alliksaar või Viiding omal ajal.
Rahvad on oma olemuselt konservatiivsed. Kuni rahvas mõne nähtuse omaks võtab, kulub palju rohkem aega, kui võiks uskuda. Uuendused mõjuvad rahvastele niisama ärritavalt ja eksitavalt nagu väikestele lastele. Kuid kui kultuuris uuendusi ei sünni, kui ei ole enam kirjanikke, kes maailmas toimuvaid vaimseid muutumisi oma emakeeles väljendaksid, sureb rahvus välja, sest ta ei saa enam uues ajas ja uues maailmas kaasa rääkida, kuna ta ei taju selle mõtteviisi ega tunne koodi. Kui kultuur ei uuene, kaob ka rahvas.
Võib-olla on meie rahvast alateadlikult mõjutanud kaks kurikuulsat loosungit, millest üks kõlas «Kunst kuulub rahvale» ja teine «Iga köögitüdruk võib riiki juhtida!». Mõlemad loosungid valetasid inimestel suud ja silmad täis, ja nii need mõeldud olidki. Kunst «ei kuulu» rahvale, vaid on rahvuse olemasolu vundament. Riigijuht võis olla minevikus kes tahes, kas või köögitüdruk, aga kui ta nüüd riiki juhib, siis on ta riigijuht.
Kui raamatud on rahva arust jõuetud või sünged või «ropud», kui need rahvale ei meeldi, siis ei meeldi rahvale iseenda vaimu peegelpilt. Kui sõimatakse kirjanikku, kes oma aja inimeste olemust väljendab, siis sõimatakse iseennast. Selline käitumine on iseenese vigastamine, see on hukatuslik, enesetapjalik käitumine.
Kui lihtne oleks nüüd öelda, et võib-olla on eesti rahvas iseendast väsinud, ehk talle polegi tarvis rahvuskultuuri, kodumaad ega keelt.
Ometi on see rahvas olnud väga visa, on siiani säilitanud oma keele ja oma kultuuri ja on üks väiksemaid rahvaid maailmas, kellel on oma riik. Me kõik teame seda. Kuid tõenäoliselt on jälle käes see hetk, kus tuleb küsida, mida me tahame. Milleks me elame?
Mina arvan, et me elame selleks, et inimeseks saada. Arusaajamaks ja targemaks saada. Inimene ei ela maa peal selleks, et uusi autosid ihaldada, meelt lahutada ja keeletult mõmiseda. Selleks pole vaja inimese nime kanda.
Kultuuri ümber käivate vaidluste käigus selgus, et eestlased on rahvas, kes iseennast põlgab. Sest mis see oma kultuuri põlgamine muud on kui enesepõlgamine.
Vastuseks nendele, kes küsivad, miks on kirjanikke ja kultuuri vaja, kordaksin siin osaliselt mõtet, mille ma mõne aasta eest rahvusraamatukogus «Paabeli raamatukogu» nimelisel konverentsil esitasin. Arvan, et selle kordamine ei tee tänagi kurja. Niisiis: mingi nähtus võib aastaid olla kõigile tuttav, võib ammu olla maailmas olemas, aga kuni see on jäänud emakeelsete kirjanike poolt sõnastamata, puudub see nendes kultuuriruumides, kus see on jäänud sõnastamata. Kultuur ei ole ajaviide, kultuur on (rahva) pidev, lakkamatu enesemääramine ja enesekehtestamine.
Siin ja täna tahaks siiski uuesti küsida: milleks meile kultuur? Kõik see kunst ja kirjandus? Kõik need romaanid ja luuletused?
Sedasama peaksime endilt tegelikult küsima ka iga kord peeglisse vaadates. Milleks meile need juuksed, mille lõikamiseks peame raha teenima? Milleks meile need hambad, mille iga plomm maksab rohkem kui tiibeti lapse aastane kooliraha? Milleks meile see keha, mida me peame toitma ja katma?
Vastus on lihtne, peaaegu naiivne: selleks, et elada...
Kultuur on pimedatele jõududele ohtlik, sest kultuur on meie ainuke kaitse pimedate jõudude ees.
Nii nagu igal rahval on oma kultuur, on igal rahval ka oma pime jõud. Kellel mis. Kui kultuur seda enam ei tasakaalusta, lakkab rahvas olemast, sureb nii-öelda välja... Kultuur ei ole mänguasi, mis kuulub oma väiksesse sahtlisse ja on teatud inimeste mängumaa, ei, kultuurile tuginevad kõik meie elu valikud, ilma et me seda isegi teaks.
Kui me enam ei mõista kunsti ja kirjanduse keelt, siis ei mõista me ka inimest, ei ennast ega teisi, ja olemegi jälle barbarid valmis.
Igal ajal on küsimusi, mis kõiki sel ajal elavaid inimesi alateadlikult vaevavad, kuid mida ainult üks inimene, kirjanik, teiste eest ja teiste jaoks sõnastab.
Meelelahutus toetub arvestusele, ime puudumisele, toetub inimesele kui etteäraarvatavale, manipuleeritavale mehhanismile. Kultuur seevastu toetub inimese etteäraarvamatusele, üllatusele, ootamatusele. Kultuur toetub imele. Ime pidevale võimalikkusele.
Mida me siin iganes ka ei räägiks, seda, mis tuleb, me ei tea. Elame ühes oma aja ära elanud maailmas, jälle peaaegu nagu Kristuse-eelses ajas, kus kõik ohkab uuenduse ja uuendaja järele. Ka kultuur. Ka inimene.
Mida ma võiksin täna lisada? Ehk ainult seda, et peale inimese meele lahutamise tuleb tegelda ka inimese meele kokkupanemisega.