Uued plaadid

CD-plaadid. Foto: Caro / Scanpix

Junior Boys
Begone Dull Care (Domino)

Hästi tõelised

Klassifikatsioon elektropop või indielektroonika ütlevad palju ja samas ei midagi. Kõik sõltub interpretatsioonist. Sellegipoolest kisub kõik nüüd sinnakanti, et Junior Boysi mehed Jeremy Greenspan ja Matthew Didemus Canadast on teinud käesoleva sajandi ühed parimad intelligentse elektropopi albumid. «Begone Dull Care» on suurepärane ja küpsem järg kolme aasta eest ilmunud haprale ja lummavale plaadile «So This Is Goodbye». Nad ei ole sarkastilised, nad ei võta elektropoppi irooniaga, vaid on nii tõelised kui veel olla saab. Nende kolmas album on tundlik sulam avakosmose piiritusest, mustade aukude helgemast poolest ja pärastlõunase aguliköögi tolmusest melanhooliast. Album sobiks ideaalselt saundträkiks maailmaklassi ulmekirjanike Arkadi ja Boris Strugatski kuumusest rammestunud urbanistlikule argimütoloogiale «Miljard aastat enne maailmalõppu».

Hinne: *****

Margus Haav

---------------------------

Röyksopp
Junior (Wall Of Sound)

Funktsionaalne pop

Röyksoppi esimene album «Melody AM» (2001) on taevalik plaat, seda nad ei ületa enam niikuinii kunagi. Torbjörn Brundtland ja Svein Berge realiseerisid oma kuulamuse (Air, Brian Eno, Kraftwerk, Tangerine Dream, 90ndate Gus Gus, Serge Gainsbourg, The Orb, Biosphere) isikupärasse. Tekkis Röyksoppile iseloomulik saund. Nimetatud mõjude ja oma värskete ideede pealt tuli kokku põhjamaine, virmalisterohke, polaaröine, karge, samas soe, unistuslik, puhas, selge helikeel. Kolmanda albumi «Junior» saund on läinud paksuks, biidid on muutunud tugevateks ja monotoonselt läbivateks, õhku ei ole enam. Röyksoppist on saanud eurodisko ja Kylie Minoguest või Sophie Ellis-Bextorist eristab kvaliteedivahe. Kahju. Plusspoolel on uusi tumedamaid saunde ja tummisemaid harmooniaid. On mitu super lugu. Eelkõige «This Must Be It» ja «Tricky Tricky», mõlemas laulab pool endist The Knife’i, terve praegune Fever Ray ehk Karin Dreijer.

Hinne: ***

Valner Valme

---------------------------

John Frusciante
The Empyrean (Record Collection)

Kidramehe puhkus

Red Hot Chili Peppersi üliandeka kidramehe kümnes sooloplaat. Seejuures seitsmes viie aasta jooksul! Peab olema hull. Jajah, isabänd Peppers on selle ajaga väljastanud täpselt ühe albumi. Aga ikkagi. Frusciante ei oska puhata. Õigemini tema puhkus on kitarr ja laul. See on ka tema puudus. Ületootlikkus kahandab kvaliteeti. Iga ideepoeg pääseb plaadile. Ja vaatamata sellele, et plaate tuleb nii palju, peab ta IKKAGI igale plaadile lajatama kokku kõik selle muusika, mis ta peas mängib. Ta ei saa teha nii, et see on see plaat, ja sel on näiteks kuus läbivat ideed. Liiga tiined on ta plaadid. Nii ka see. Tulvil 70ndate psühhedeelset ja progressiivset rokki, ajatut unistuslikku poppi, bluusrokki, anonüümset raadiopoppi jne, isikupäraks roostes vokaal ja lopsakas kidramäng. Hea plaat.

Hinne: ****

Valner Valme

---------------------------

The Virgins
The Virgins (Atlantic)

Funky rokenroll

Nii kõlaks Franz Ferdinandi kolmas album, kui Franz Ferdinandi kolmas album tulnuks hea. Halva albumi tegemiseks on kolm varianti. Esimene: stuudios tehakse tõsist tööd. Teine: stuudios pannakse pidu, endal on lõbus, kuulata pole pärast midagi. Kolmas: poleks üldse põhjust stuudios olla ega bändi teha. Uus ameerika poprokk-grupp The Virgins valis neljanda tee. Tundub, et plaati teha oligi nende mõnus äraolemine. Tegu pole pingutatud peopopiga à la Tommy Sparks, mis käsib maniakaalselt rõõmustada ja hüperaktiivselt tantsida. Ei, see pole pioneerilaagri muusika. Tähtis on, et bänd ise end stuudios hästi tunneks, nii võib positiivne vibe kuulajani kanduda. Siin on esimese Strokesi vaim ja 70ndate disko gruuv, aga tegu pole retroga, vaid funky kidrapopiplaadiga, kus pole üle mõeldud, kus on iseloomu ja õnnestunud laule.

Hinne: ****

Valner Valme

---------------------------

Paabel
Epöpoa (Paabel)

Paabel kontserdilaval

Viiskude ja vikatiga vanainimene saaks Paabeli segaduses peapöörituse, kuid meile, kes me oleme moodsad ja mõnusad, selline etnokarussell passib. Paabeli (heli)keelte sasipuntras on koos regilaulude mullamaitse ja tantsude-karguste kergus, jazzilik vabadus ja progelik täpsus, paiguti isegi The Poguesi laadis etnopungi energia. Kõlab kokku kenasti. On tunda, et noored muusikud tunnevad oma kohati keerulistest harmoonia- ja rütmimängudest ning arranžeeringutest kevadist rõõmu. Aasta algul salvestatud live on kuulatav kraam, eriti paneb kõrvu kikitama Sandra Sillamaa mäng toru- ja vilepillidel ning sopransaksofonil. Siiski usun, et stuudioplaadil tõusnuksid selle muusika finessid paremini esile.

Hinne: ***

Joosep Sang

---------------------------

Phonecall
Behind The Music EP (Lejal Globe)

Pedibus tremor addit alas

Samm on sees. Oligi oodata. Pärast mullust sügiskollektsiooni «Eesti Dubstep», kus Phonecall / Allan Triik jäi kõrva kahe stiilikohase etteastega. Mida ometigi ei osanud oodata, on Phonecalli soolodebüüdi elegants ja mitmekesisus. «Behind The Music» on ehe hübriideluvorm. Jamaica juurtega haraline bassikultuur, mis kasvanud edasi ja välja, keerdu ja kõrvale, läbi briti tantsutrendifiltrite. Dub ja step on ta nagunii. Pluss, kohati: klassikalise nõksuga reggae-skank, dancehall’i-ragga-reggaeton’i põhjadest väljajoonistuvad rütmipiruetid, džungli-džangli kajatärinad, peeneks jahvatatud must ja valge multi(ka)koer, kauboiromantika ja päikesepärm. «Feet Up» tipib sellist über-nobedat ristpistes ussimustrit, mida kalleimad küberõmblusmasinad pole hallutsineerinud oma märjemais õndsusunedes. See Ee-Pee svingib kui loom, kepsleb kui kvaliteetkummist küürselg-sälg ja lendab nagu nool, mis ei mõista gravitatsiooni. Ehk nagu (ei) öelnud vanad roomlased: hurm annab jalgadele tiivad. Ainus etteheide: miks plaat nii lühikesekene on?

Hinne: ****

Tiit Kusnets

---------------------------

Belbury Poly
From Ancient Star (Ghost Box)

Mineviku veidrused

Belbury Poly nime taga tegutseb waleslane Jim Jupp. Tema ja ta sõber Julian House veavad Ghost Boxi nimelist leibelit. Leibeli põhiinspiratsioon pärineb briti popkultuurist 1958–1978. Aga mitte selle glamuursemast versioonist à la «Blow Up» või Roxy Music, pigem igapäevasemast ja rutiinsemast nurgast – kööginurgast – saundid ja träkid veidratele lastesaadetele, aiandusprogrammidele, rahvahariduslikele filmidele jne. Album lähtub ideest, et kunagi väga vanasti külastasid maad tulnukad. Aga pigem sellisena, nagu pärineks info mõnest 70ndate keskpaiga briti populaarteaduslikust lastesaatest. Kontseptsioon on siin väga oluline. Muusika: BBC Radiophonic Workshop kohtub Cerrone-tüüpi üleloomuliku italodiskoga, mis võib võtta dub’i või maagilise art-rock’i kuju. Nagu keegi mulle ütles: seda Mihkel Kleis ostaks, siis mõtles natuke ja lisas: ja keegi teine ei ostaks. Ise arvan, et keegi ikka ostaks veel. 

Hinne: ****

Janar Ala

---------------------------

Parallel or 90 Degrees
A Can Of Worms – The Best Of Po90 1996–2001 (SPV)

Neo-progressiivsed helid lähiminevikust

Parallel or 90 Degrees oli Yorkshire’i progebänd, mille 1996. aastal asutasid multiinstrumentalist Andy Tillison «Diskdrive» ja klahvpillimängija Sam Baine. Sõpruskondlikust harrastusest kodustel aiapidudel Pink Floydi lugusid mängida (britilikult peen harrastus, kas pole?) kasvas välja korralik progepunt, kes avaldas viis täispikka albumit, enne kui Tillison ja Baine jätkasid 2002. aastal ansamblis The Tangent, mis osutus eelkäijast märksa edukamaks.

Korraliku progeloo pikkus on minimaalselt viis minutit, Po90 duubelkogumikul leidub 20-30-minutisi kompositsioone. Varuge aega ja seadke end mõnusalt sisse, teid ootab üle kahe tunni stiilset kraami. Po90 kuulub orkestrite hulka, kelle muusika miksib klassikalist proget sündipopi, metal’i, ambient’i ja müraroki elementidega. Pink Floydi, King Crimsoni, Van Der Graaf Generatori ja Genesise tsiteerimine kuulub žanri reeglites hea tooni juurde, otseseid paralleele võib tõmmata Porcupine Tree, mingil määral Opethi ja Tooliga. «A Can Of Worms» sisaldab palu plaatidelt «More Exotic Ways To Die», «Time Capsule», «Unbranded», «No More Travelling Chess», «Afterlifecycle» ning läbilõiget bändi viimaselt, ilmumata jäänud albumilt «A Kick In The Teeth For Civic Pride». Kõik see kokku moodustab kohutavalt isuäratava kamaka, mille kallal maiustades progesõbra isu muudkui kasvab.

Hinne: *****

Mart Juur

---------------------------

Pronksvedur
Pronksvedur (King Kong)

Pilli- ja pullimehed

Keskeakriisi lähenedes tõmbab üks mees nahkpüksid jalga ja kukub tsikliga kihutama. Teine kipub kõrbesse, kolmas ronib mäetippu, aga neljas hakkab rokkbändi tegema. Pronksveduri stiili võiks iseloomustada kui pehmelt ühiskonnakriitilise hoiakuga 80ndate vaimus poprokki meiemeheliku klounaadi võtmes. Sama koolkonda esindas ka möödunud kümnendil tegutsenud Doktor A. Pull värk, eks ole.

Hinne: **

Lauri Leis