Sotsiaalkindlustuskriisi põhjuseks pole valitsuse praegused hädaotsused, vaid mitmed varasemad otsused ja otsustamatused, kirjutab Tallinna Ülikooli sotsiaalpoliitika professor Lauri Leppik.
Lauri Leppik: ohvrid euro altarile
6. aprill 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Majanduskriis ilmutab end kui täitmatu naine Kreutzwaldi muinasjutust, nõudes aina uusi andameid. Peaminister Andrus Ansipi kava on nüüd peatada ajutiselt teise samba maksed, tõstes samal ajal maksimumini töötuskindlustusmaksed. Sisuliselt kannab see ettepanek sõnumit, et selmet raskel ajal pensioni koguda, tuleb toetada neid, kes töö kaotanud.
Sellega kehtestab Ansip end jõulise keyneslasena, kes peatab turujõudude meelevallas vankuva pensionisamba, et tagada töötute sotsiaalne kaitse. Mõnigi poliitikavaatleja võiks jääda uskuma, et tegemist on äravahetamiskomöödiaga, kui vasakpoolne opositsioonierakonna juht asub vastukaaluks kaitsma fondivalitsejaid. Reaalsus on mõistagi tõsisem, aga ka mitmekihilisem.
Kindlasti pole ei töötuskindlustusmaksete tõstmine ega ka teise pensionisamba peatamine head valikud ja tähendavad ühtlasi kriisi tunnistamist nii pensionisüsteemis kui töötuskindlustuses. Kuid valitsuse tööriistakasti pole jäänud palju muid samas suurusjärgus fiskaalmõjuga valikuid ja sotsiaalkindlustuskriisi põhjuseks pole ilmselt mitte valitsuse praegused hädaotsused, vaid mitmed varasemad otsused ja otsustamatused.
Kiiresti kasvava tööpuuduse kontekstis on nii töötute sotsiaalse kaitse parandamine – sh hüvitistele õigust omavate isikute ringi laiendamine – kui ka töötuskindlustuse jätkusuutlikkus kindlasti olulised eesmärgid. Ometi on kindlustusmaksete kergitamine maksimumini praegusel ajal just see stsenaarium, mille vältimiseks töötukassa pidi valmis olema ja milleks töötuskindlustuse finantsmudelisse reservide kogumine sisse kirjutatud on.
See, et töötukassa reservid ei kesta üle kriisiperioodi ja maksemäärasid minnakse tõstma kriisi põhjas, peaks vähemalt olema heaks õppetunniks järgmisteks tsükliteks valmistumisel.
Pragmaatiliselt kaalutleva valitsuse jaoks on töötukassa reserv samas lihtsalt üks vahend valitsussektori koondeelarve tasakaalustamiseks. Sellest ka valitsuse huvi, et töötukassa reservid oleksid aasta lõpuks – eurokõlblikkuse hindamise ajaks – võimalikult suured. Erinevalt töötukassa reservidest ei aita teise pensionisamba varad meid aga eurole lähemale. Samas on pensionireformi üleminekukulud kui raske veskikivi valitsuse kaelas.
Ometi ei kõiguta teise samba usaldusväärsust praegu niivõrd valitsuse kava maksed ajutiselt peatada kui finantsturgude kriis ja fondivalitsejate suutlikkus sellega toime tulla. On ju pikemata selge, et valitsusel oleks märksa keerulisem teise samba külmutamist päevakorda võtta, kui pensionifondid oleksid finantskriisist tunduvalt väiksemate kadudega välja tulnud. Paraku on Eesti pensionifondid saanud kriisis mõnegi naaberriigi fondidega võrreldes rohkem räsida. Selmet pensionikogujatele aktiivselt selgitusi anda, mida fondid kaotuste vähendamiseks ette võtavad, jätkavad fondivalitsejad aktiivset reklaami stiilis «pensionisammas annab sulle vanaduses vabaduse teha, mida hing ihkab», just nagu midagi murettekitavat poleks finantsturgudel hiljuti juhtunudki.
Kas riik rikub makseid peatades ühepoolselt lepingut? See väide jääb paraku nõrgaks, vähemalt senikaua, kui jutt on maksete mõlemapoolsest ajutisest peatamisest. Pigem võiks olukorda võrrelda mõlema lepingupoole «maksepuhkusega» kriisi ehk definitsiooni järgi force majeure’i olukorras. Omandiõiguse kaitse klauslid – kuni Euroopa inimõiguste konventsioonini välja – tuleks mängu siis, kui riik peaks kavatsema inimeste pensionikontole kogutud vara natsionaliseerida. Ning argumente pensioniks kogutud raha kohesest väljavõtmisest saaks hakata esitama juhul, kui riik otsustaks teise samba maksed täielikult lõpetada. Millestki sellisest seni siiski juttu ei ole. Nii nagu ei saa olla õiguspärast ootust majanduskasvule, ei saa ilmselt olla ka õiguspärast ootust pensioniks kogutud vara pidevale suurenemisele.
Arusaamatuks jääb sestap ka rahandusministri jutt sambamaksete hilisemast kompenseerimisest. Sest kuidas kahe aasta pärast õiglaselt kompenseerida need kurgiseemned, mis tänavu külvamata jäävad? Kes oskaks öelda, kas tänavused kurgid võtab külm ära või tuleb erakordselt soodne aasta? Isegi kui me hiljem seda teame, kasvavad kahe aasta pärast maha pandavatest seemnetest ilmselt hoopis teistsugused kurgid.
Lisaks tuleb tähele panna, et esimese samba pensionivalem juba sisaldab kompensatsioonimehhanismi. Kui sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa 20 protsenti läheb täies ulatuses esimesse sambasse, siis saab selle võrra kõrgem olema ka riikliku pensioni aastakoefitsient. Ehk sama sotsiaalmaksu eest saab teise samba pensionifondi osakute asemel esimeses sambas suurema aastakoefitsiendi. Mõlemad on vekslid, mille väärtus selgub pensionile mineku ajaks.
Teise samba maksete ajutine peatamine on seega pigem tunnetuslik probleem. Selle reaalset mõju hilisemale pensionile võime küll aastate pärast tagantjärele hinnata, kuid ette näha on seda paraku võimatu. Ilmselt puudutab see psühholoogiline probleem ka teravamalt neid, kes majanduskriisist seni kõige vähem puudutatud. Pealt viiekümne tuhande töötu jaoks on külmunud juba nii esimene kui teine pensionisammas.
Analüütikud võivad analüüsida ja peavadki analüüsima poliitikavalikuid ühelt ja teiselt poolt, valitsusel tuleb argumente kaaluda, valida pool ja otsustada. Maksete peatamise korral peaks aga valitsus andma lisatagatisi, et pensionikogumine taastub hiljemalt euro kasutuselevõtu ajast. Kui teise samba peatamine on see ohver, mis euro kasutuselevõtuks tuleb tuua, peaks valitsus andma ka selge veksli, et 1. jaanuarist 2011 jätkuvad sissemaksed pensionisambasse eurodes. See jätab valijale võimaluse valitsuse hakkamasaamist 2011 märtsivalimistel hinnata. Oleks vastutustundetu jätta need otsused järgmisele valitsuskoalitsioonile.