Nõukogude ajal oli Soome televisioon eestlastele sõltumatu informatsiooni allikaks ja salaaknaks, kust avanes vaade paremasse maailma. Uuringud näitavad, et haritud eestlaste jaoks täidab YLE seda rolli tänase päevani.
Soome televisioonist on saanud haritud eestlaste salakanal
8. aprill 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühes Nõukogude sportlastega pidid Los Angelese olümpiamänge 1984. aastal boikoteerima ka selle riigi televaatajad. Siinpool raudset eesriiet ei tohtinud keegi saada suurest spordipeost osa rohkem, kui seda kirjutasid ette programmi «Vremja» ideoloogiliselt kompetentsed koopavalvurid.
Sadadel miljonitel Nõukogude kodanikel tuli selle keeluga leppidagi, kuid sadadel tuhandetel okupeeritud Eesti elanikel mitte. Siinse põhjaranniku kodudesse jõudsid keelatud olümpiamängud Soome televisiooni vahendusel.
«Mäletan emotsionaalseid hetki Los Angelese suveolümpiamängude avamisest,» meenutab üks toonane televaataja, kes saatis Eesti Televisioonile ning filmimeestele Jaak Kilmile ja Kiur Aarmale oma mälestusi Soome TV rollist Eesti elus.
«Ajavahe tõttu oli otseülekanne meie aja järgi öösel. Avamispidustuste lõppedes loojus Ameerikas päike staadioni serva taha, kaamera näitas seda hetke ja ime küll... kui väljusin suvila trepile ringutama, siis üle mere just päike hakkas tõusma. See oli sama päike, mis telekas loojus. Sama ajahetk, sama Maa – kuid hoopis teine riik. Mäletan seda, et tunne oli väga eriline. Samas oli see ka nagu rehepaplik üleolekutunne sellest nõukariigist ja tema valitsejatest.»
Nagu vaimne tuumapomm
On hämmastav, et Soome televisiooni mõju okupeeritud Eesti ühiskonnale ei ole siiani väga tõsiselt uuritud. Kilmi ja Aarma dokumentaalfilm «Disko ja tuumasõda», mis neljapäeval esilinastub, on üks esimesi katsetusi selles vallas. Ometi oli ühe Nõukogude liiduvabariigi elamine peaaegu omakeelse «kodanliku televisiooni» levialas täiesti pretsedenditu olukord kogu sotsialismileeri ulatuses.
Aastail 1974–1979 vaatas Soome televisiooni kuni 13,8 protsenti kogu eestikeelsest teleauditooriumist, selgub Hagi Šeini «Suurest teleraamatust». Arvestades Soome TV leviku piirnemist vaid Põhja-Eestiga, pidi selle tegelik vaadatavus olema levialas elanud eestlaste seas oluliselt suurem. Võrdluseks: Moskvast näidatud Kesktelevisioon skooris kõigest seitse protsenti, ja sedagi pühapäeviti.
«Disko ja tuumasõja» peamisi väiteid on, et Soome televisiooni poolt Eesti ühiskonda heidetud vaba informatsioon, lääne popkultuur ja heaoluühiskonna ahvatlused kujutasid enesest mentaalset tuumapommi, mis saigi nürimeelsele Nõukogude režiimile viimaks saatuslikuks. Inimeste talletatud telekavaatamise-mälestused pakuvad sellisele arvamusele tuge.
«Intervjuu Hanoi Rocksi liikmete Andy & Mike’iga (polnud tollal neist enne seda kuulnudki). Tegelaste välimus, muusikalõigud, nende jutt oli totaalselt out of space. Midagi ligilähedast polnud varem kogenud. Imelik mõelda, et üks klipp võib noore mõttemaailma muuta rohkem kui kõik enne ja pärast seda kokku,» kirjutas üks Soome telekast kultuurišoki saanu.
Kolmas mäletab: «Püha ürituse staatuses oli Eurovisiooni lindistamine, et pärast lint ribadeks kuulata. Loomulikult lindistati ainult lugusid. See oli põnev ja niivõrd tähtis tegevus, et isa tegi seda alati ise. Mina võisin vaid unistada sellisest vastutusest.»
1982. aasta 6. aprillil nõudis EKP Keskkomitee büroo «kodanliku televisiooni vastu peetava võitluse» tõstmist ideoloogiatöötajate tähtsaimate ülesannete kilda. Kui valusaks pinnuks oli Soome televisioon kommunistide pehmes kehaosas, seda tõestab Karl Vaino veel Kilmi ja Aarma filmiski: ainsas intervjuus, mille Vaino Nõukogude-järgsel perioodil andnud on, ei leidnud ta paremat jututeemat kui Soome TV siunamine. Ja kommunistidel oli tõesti õigus: vorstireklaami sõnum oli tuhat korda mõjuvam kui oktoobriparaadi oma.
«Meelde on jäänud reklaamid,» meenutab üks kunagine vaataja. «Vaatasime neid ja ei osanudki seisukohta võtta – kas tahta seda kõike või mitte. Jogurt… mis see on? Mis maitsega? Pilt on siiani silme ees, kuidas maia näoga inimesed lusikaga topsist jogurtit võtsid ja ülima naudinguga suhu pistsid, kõrval keegi maheda häälega kiitmas «mmmm… Jocke makupala… mmmm». Segased tunded olid: tahaks ka maitsta, aga samas teadsid, et ei saa seda kunagi.»
Paljudele oli Soome telekas ainsaks usaldatavaks uudisteallikaks: «Kui Kossõgin suri, siis nõukakanalid ootasid kolm päeva, meil aga juba ammu uudis teada ja seda sai oma headele tuttavatele ka Moskvasse teatatud.»
Haritud inimeste TV
Veel 1993. aastal vaatas Soome kanaleid 13,5 protsenti eestikeelsest auditooriumist ja peaaegu pooled (Tallinnas 44 protsenti) levialas elanud eestlastest. Siis hakkas kanalite vaadatavus kiiresti langema ja 2008. aasta jaanuaris – sellest ajast edasi uuringuandmeid enam pole – vaatas Soome kanaleid veel 100 000 eestlast.
«Huvi langus on seotud uute Eesti kanalite väljakujunemisega,» ütleb Eesti Rahvusringhäälingu uuringukeskuse analüütik Salme Rannu. Üllataval kombel tegi Karl Vaino unistuse – Soome televisiooni autoriteedi purustamise – teoks taasiseseisvunud Eesti riik.
Rannu ja Indrek Treufeldti koostatud analüüsist selgub, et Soome kanaleid jälgiti Eestis suhteliselt palju kuni 2003. aastani (vt graafikut). Siis aga keelati reklaami edastamine Eesti Televisioonis ja kohalikud erakanalid puhkesid majanduslikult õide. Nad hakkasid sisse ostma sama kalleid filme, formaate ja sarju nagu Soome televisioon ning võitsid vaatajad endale.
Siiski ühe suure erandiga. «Kõrgharidusega eestlased on Soome televisiooni alati vaadanud kuni kolm korda rohkem kui teised,» kinnitab Rannu.
«Haritud inimesed on Soome kanalites näinud maailmapildi rikastajat ja muidugi on ka nende keelebarjäär väiksem. Meie erakanalid suudavad konkureerida globaalse meelelahutuse osas, kuid ei paku sel tasemel infot ja kultuuri,» lisab Rannu, kelle enda üks eredamaid Soome TV elamusi oli Pier Paolo Pasolini film «Matteuse evangeelium» 1970. aastate keskpaigas.
Uuringuandmed kinnitavadki, et kõrgharidusega eestlaste irdumine Soome TV vaatamisest on kulgenud märksa aeglasemalt kui muu publiku puhul. Kodumaistes telekanalites valitsevat üheülbalisust arvestades leidub seega ka praeguseks Eestis küllalt neid, kellele Soome televisioon – nüüd jälgitav ka Lõuna-Eestis – on aken ühte teise, avaramasse maailma.