Erkki Bahovski: suured raamatud

Erkki Bahovski. Foto: Toomas Huik.

Eelmisel aastal Eesti presidendi käest Maarjamaa Risti III klassi autasu saanud briti ajaloolane Norman Davies viitab oma raamatus «Europe» nn suurte raamatute skeemile. Skeemile pani aluse 1921. aastal Columbia ülikool, seda on kasutatud alates 1930. aastast Chicagos ning sellest on kujunenud mudel ülikoolikursusteks üle terve Ameerika.

Mis on siis suurte raamatute skeem? See on autorite ja nende teoste nimekiri, mille läbilugemine annab võtme lääne tsivilisatsiooni mõistmiseks. Davies nendib, et ehkki arusaadavalt ei suudetaks hõlmata kõiki Euroopa piirkondi, torkavad nimekirjast silma suured eelarvamused. 151 autorist (nimekiri lõpeb raamatu lisas aastaga 1977) on 49 kas Ameerika või Briti päritolu, 27 autorit on pärit Prantsusmaalt, 20 Saksamaalt; 15 on klassikalise Kreeka, 9 klassikalise ladina oma; kuus autorit on Venemaalt, neli Skandinaaviast, kolm Hispaaniast, kolm varajasest Itaaliast ning veel leiab nimekirjast kolm iirlast, kolm šotlast ja kolm idaeurooplast.

See teadmine sunnib küsima mitut olulist küsimust. Kas Euroopa ja Ameerika hootine teineteisest möödarääkimine tuleneb ka asjaolust, et kahe leeri poliitikute «suured raamatud» ei kattu (paljud Euroopa poliitikud on muidugi õppinud Ameerikas, meil on näide omast käest võtta, ja Bill Clinton õppis Oxfordis)? Ning kas Lääne- ja Ida-Euroopa erinev suhtumine mitmesse küsimusse on põhjustatud sellestsamast – et koolis ja ülikoolis omandatu ei loo ühist põhja edasisele tegevusele? Lõppeks: kas aitaks see, kui suurte raamatute skeem oleks laias laastus ühesugune, ning missugune võiks olla Eesti nimekiri?

Ei ole muidugi reaalne oodata, nagu hakkaks keegi (kes peaks see õigupoolest üldse olema?) Ameerika nimekirja muutma. Ehkki see võib tunduda bürokraatliku ja üksluisena, on ikkagi abi, kui igasugustesse resolutsioonidesse ja muudesse sedalaadi dokumentidesse kirjutatakse alati sisse demokraatlikud väärtused. Sest need väärtused on tekkinud just nimekirjas olnud autorite mõtetest (muidugi, nimekirjas olid ka näiteks Lenin ja Trotski) ning võitlus nende väärtuste nimel on nõudnud palju inimelusid ja verd.

Reaalsem oleks võib-olla nimekirja kohandamine Euroopas ja ka Eestis. Juba on räägitud Euroopa ühisest ajalooõpikust, kuid võib-olla oleks nutikam tekitada mingi ühine nimekiri raamatutest, mida humanitaarteadusi ja õigust õppivad tudengid peavad lugema. Seda muidugi rahvuslike iseärasustega.

Kohandamine oleks kahepoolne protsess. Lääne-Euroopa saab aru, et ehkki tema idapoolne osa on aastasadu kasvanud samade raamatute ja tõekspidamiste najal, on midagi, millele siin maailmanurgas rohkem tähelepanu pööratakse kui mujal. Seega tuleks kasvatada nimekirjas Ida-Euroopa, Venemaa ja ilmselt ka Skandinaavia autorite hulka.

Ja Eesti? Missugused oleksid siis need autorid, kes võiksid ilutseda Eesti (üli)koolide kursustes? Eelnev jutt viitab sellele, et mingi osa nimekirjas on ette antud ja seega ei ole siin arutamisruumi. Ent ka selle ühisosa leidmisel tekiks raskusi – kui vaadata Daviese raamatus toodud nimekirja, on selge, et eesti keeles on ilmunud ikkagi suhteliselt vähe.

Hakkamata siin mainima kõik angloameerika autoreid, keda ei oleks mõtet esmalt kohe tõlkima hakkama ja mis oleks Daviest meeles pidades ka disproportsionaalne, siis ikkagi, miks pole eesti keeles näiteks Immanuel Kanti «Igavest rahu», Thomas Hobbesi «Leviathani», Edward Gibboni «Rooma impeeriumi allakäiku ja langust» või Platoni «Riiki»?

Ülekohtune oleks muidugi väita, nagu ei oleks tõlkerindel midagi tehtud. Viimastel aastatel on tõlgitud eesti keelde näiteks Carl von Clausewitz ja Adam Smith ning «Avatud Eesti raamatu» sari on eestindanud üleüldse väga palju maailma kultuuri tippteoseid.

Oponendid on ilmselt minu suunas juba lendu lasknud mädatomatite parve süüdistusega, nagu sooviks ma midagi ühtlustada ja panna kõiki ühtemoodi mõtlema. Ei, minu kavatsuseks pole mingi Euroopa demos’e tagaajamine, ehkki nii mõnigi teadlane on seda soovinud.

Eeskätt käib jutt ikka vajadusest mõista lääne tsivilisatsiooni enam-vähem ühtemoodi. Vastasel korral on tulemuseks see, millest on kirjutanud Oswald Spengler – allakäik.

Eks igasugune keelekogukond, sealhulgas eesti keele oma, püsi tänu tõigale, et kõik saavad sõnadest laias laastus ühtemoodi aru. Et kui liikluseeskiri annab teada, et punase tulega ei tohi sõita, siis kõik teavad, mida «punane tuli» tähendab. Keskaja mõtlejad üritasid leida vastust küsimusele, mis oli see keel, mida räägiti enne Paabeli segadust, eesmärgiga jõuda niiviisi keelte lätete juurde ja panna inimkonda taas ühiselt tegutsema. Grammatika ja sõnaraamatute koostajaid ei süüdistata tavaliselt katses kellestki teerulliga üle sõita.

Eesti ajalugu on tähendanud võitlust oma keele ja kultuuri säilimise nimel. Igasugune katse vähendada kuidagi eesti keele positsiooni (või siis millegi tõlgendamine sellena) leiab alati suurt vastukaja. Võtkem teated eesti keele õpetuse (väidetavast?) vähenemisest koolis või uudis Raplamaalt leitud kakskeelsetest tänavasiltidest.

Samas on eestlased olnud uhked sellegi üle, et oma aadelkonda pole olnud. Kõik olid talupojad. Ent tundub, et sel asjaolul on ka oma miinus. Eesti aadelkonda pole tulnud seega ka kukutada, meie kuningad – niipaljukest, kui neid oligi – on tapnud keegi teine, oma kuninga pead pole eestlased maha raiunud, sest neil polnud sellist kuningat kui Lääne-Euroopas.

Demokraatia on tulnud koos iseseisvusega, see aga tähendab, et mitmesaja-aastast protsessi nagu näiteks Prantsusmaal demokraatia kujunemisel pole siinmail nähtud. Ja seetõttu ei suhtuta demokraatiast kõrvalekaldumistesse siin nii valuliselt kui näiteks eesti keele positsiooni. Demokraatia oleks justkui etteantud kooliharjutus ja see fundamentaalne muudatus Euroopa ajaloos, et valitseja pole antud jumalast, vaid tuleb sotsiaalsest kokkuleppest, kus suverääniks on rahvas, on Eestis ehk tagaplaanile jäänud.

2004. aastal ühines Eesti Euroopa Liiduga, võttes üle enam kui 80 000 lehekülge Euroopa Liidu õigustikku, kuid demokraatiaga on teistviisi. Neid väärtusi ei saa normeerida, neid saab sisse kirjutada küll dokumentidesse, kuid see, et keegi neid tahab kirjutada, peab tulema kodusest kasvatusest ja kooliharidusest. Niisiis: kas meil on oma eesti autoreid, kes pole kirjutanud pelgalt keelest ja kultuurist, vaid ka demokraatiast, sellest, miks üldse pole valitseja lääne kultuuris jumalast antud ja vastutab oma rahva ees? Ikka on, kuid – ja võib-olla ma eksin – nende hääl pole väga kuulda olnud.

Meie minevik ei tohi olla siiski determineeriv. Selle vastu aitakski suurte raamatute skeem, et mõista demokraatia arenemist lääne tsivilisatsioonis. Ning kui ikkagi eeldada, et nimekirja kohaldamise protsess on kahepoolne, siis võib-olla saavad lääneeurooplased ja ehk ka ameeriklased aru, miks eestlased ja teisedki Ida-Euroopas on nii «natsionalistlikud» ja soovivad oma keele säilimist. Eeldusel muidugi, et meie siin maailmanurgas taipame enam demokraatiast ja oma käitumist ka vastavalt muudame.

Pikka aega Postimehe välis- ja arvamustoimetuses töötanud Erkki Bahovski on ametis Euroopa Komisjoni Eesti esinduse meediaosakonnas. Sellel aastal tunnistati ta Postimehe poolt aasta arvamusliidriks.