Sigade kirg sünnitas seitse minimetspõssat

Rippkõht-minisiga Lyussi koos oma seitsme jõnglasega. Tõsi, põrsaste isa on hoopistükkis metssiga. Foto: Liis Treimann

Metssiga Rudolfit tõmbas rippkõht-minisea Lyussi poole kirg, millisest inimsuhetes võib vaid unistada. Kui Rudolf oli juba päevade kaupa oma sulus emase metssea Irma kõrval kärsaga hoopis Lyussi poole õhanud, otsustati noored kokku viia.

Kaheaastane Irma kaotas seega oma kaasa paariks päevaks viieaastasele musta karva Lyussile ja nuuskis «vanakeste» mesipäevadel edasi sulus, millel Rudolfi kirg oli osaliselt lõhkunud juba ühe, Lyussi-poolse seina.

Läänemaal Hanila vallas asuva Ranna Rantšo reibashinge Ande Arula sõnul oli kummalise armupaari kohtumine ääretult soe ja hooliv. Isaks saamisele eelduseks oleva tegevuse ajal asetanud Rudolf sõra õrnalt Lyussi peale ja vaadanud armastusega Lyussi poole, et kas kõik on ikka täpselt nii, nagu peab.

Pärast kirepäevi muutus Lyussi kurjaks ja endised armunud tuli lahutada. Rudolf üritas kurvastust Irmaga jagatava sulu kõrval elavate ponidega flirtides leevendada, kuid tema võtted jätsid ponid külmaks.

Möödusid kolm kuud, kolm nädalat ja kolm päeva ning sündis seitse armupõrsast. Kuus musta ja üks kergete metsseatriipudega põrsaplika. Lyussi esmasünnitus oli pikk – kestis kokku koguni 12 tundi.

Praegu põõnavad põrsad hunnikus oma beebiund sulu nurgas väikeses puust majakeses, mille kohal soojenduseks põlemas suur lamp.

Raske unetöö järel nälga tundes vudivad nad metsseale omaste pikkade jalakestega ema juurde. «Ta on väga armastav ema,» tõdeb Arula ning kiidab minisigade puhtusearmastust.

Ja minisea liha on Arula sõnul väga maitsev. Odava raha eest neid edasi müüa rantšo­emand ei kavatse, sest sel juhul ei teki inimestes kohustust ja vastutustunnet looma eest kuni 15 aastat hoolitseda.

Seega ongi põrsaste saatus juba esimese elunädala järel ette määratud ja nende hõrku maitset saavad tulevikus tunda tõelised gurmaanid. Triibuline põrsapreili jäetakse aga alles.

Pipi Pikksukk võib taolisest elukohast nagu Ranna Rantšo vaid unistada! Seal on kasvamas 74 hobust ja neile lisaks lambad, kitsed, härjad, kanad-kuked, jänesed, kodusead ja jaanalind. Koerast ja kassidest rääkimata.

Kokku on rantšos ligi 200 loomahinge. Rantšo noorperemees, kaheaastane Sander lippab kord koera kannul, kord lambahäält tehes ei-tea-kust lauta ilmunud kahe mõnekuuse musta minisea järel, kes on rantšos vabakäigu peal ning jooksevad ruiates ja saba liputades ringi, kus hing ihkab.

Naise suurim arm kuulub vaieldamatult hobustele ja see tunne on vastastikune. Nii näiteks käis üht hobust vaatamas kolm ostjat, kuid kaubast kaupa ei saanud.

Kaheaastane hobune oli nimelt kord jalaluu murdnud, kuid see sai Tartus ravil käies terveks ravitud. Ammune häda meenus hobusele aga iga kord, kui rantšosse tuli järjekordne ostja, ja kuninglik loom hakkas demonstratiivselt jalga lonkama. Et ainult pääseda uue omaniku juurde minemisest!

Naisel on hobuste peale annet – kogu kümne hobusekasvatamisaasta jooksul on ta vastu võtnud umbes 50 varssa ja vaid kolm neist on hukka saanud. Ööl vastu eilset sündis taas üks varss, kes oma esimesel elupäeval vapralt koplis graatsilistel pikkadel jalgadel samme tegema õppis.

Loomadele elav Arula kipub unarusse jätma iseenda. Muiates ütleb ta, et ainsaks puhkuseks on see, kui satub haiglasse. Läinud aastal insuldiga. «Kui käisin arstile oma tervise olukorrast aru andmast, siis küsis ta, et mida ma olen küll teinud, et nii hästi taastun. Olen kindel, et see on loomade teraapiline mõju ning minu võime raskustest hoolimata naerda,» leiab ta.

Naine on tänulik oma lähedastele, kes teda on aidanud, ning tahab tänada talu endiseid omanikke, kelle soov oli, et järjekordne Läänemaa talu ei läheks soomlaste, rootslaste või ameeriklaste kätte, nagu viimasel ajal sealkandis kombeks. Vaid et talus elaks tore eesti pere, kes armastab loomi. Nii see ka läks.