Kiik ühendab materjalidega mängides kunsti ja teaduse

Materjalimaalija Kaia Kiik Tallinnas Vaal galeriis oma näituse avamisel. Foto: Toomas Huik

Viimaseid päevi on Vaal galeriis avatud Pariisis elava eesti kunstniku Kaia Kiige maalinäitus. Esmapilgul neid töid vaadates võiks arvata, et tavatute materjalidega kaetud kihilised taiesed on pärit geoloogi või arheoloogi laborist.

NÄITUS
«Strata»
Kaia Kiige isikunäitus
21. aprillini Vaal galeriis



Kümmekonna aastaga on Kiik end välismaal tõestanud, olles eduka kunstnikerühma «Rivoli 59» juhatuse liige, kel seljataga mitu näitust Euroopas ja Ameerikas.

Kunst pluss filosoofia

Tosin aastat tagasi suundus kunstiklassi lõpetanud Kiik Pariisi filosoofiamagistrantuuri epistemoloogiat (tunnetus- või teadmisteteooriat – toim) tudee­rima. Õpingute ajal keskendus ta tõeuuringute kõrval loometeemale ning eeldoktorantuuris kirjutas uurimustöö «Loomingulisus ja tehisintelligents», kus uuris, mis tingimustel võib arvuti muutuda loovaks.

«Alguses tundsin Pariisis suurt puudust värvidest,» jutustab Kiik. «Hakkasin maalima kodus, köögis, ja püüdsin kohandada üht modaalloogikat maalikunstiga ning kalkuleerisin siis loogikavõrrandite abil perfektseid (õigeid) pilte. Võrrandite liikmed p ja q asendasin värvidega. Tahtsin juba siis – kümme aastat tagasi – käänata oma elus kunsti ja teadust samale rajale.»

Tänu õnnelikule juhusele (üks tuttav fotograaf pidi oma näituse varem maha võtma) sai filosoofiamagistrant aastal 2000 oma teosed galeriisse d’Electron üles riputada.

Avamisüritusel, kus ta kohaletulnuid kostitas eestipäraselt võileibade ja kookidega, tutvus Kiik kunstnikkonnaga ning Pascal Foucart (kellega neil on praegu ühisnäitus Tallinnas) pakkus talle võimalust oma ateljeenurgas töötada. Peagi sai aktiivselt näitustel esinev Kiik juba omaette ruumi «Rivoli 69» majas.

Nii toonased kui ka tänased tööd on assamblaažid. Kui varem püüdis maalija värvipindu organiseerida loogikareeglite järgi (mis väga täpselt määratlesid värvide kohad), siis nüüd ladustab ta materjale ja minevikuobjekte ning jätab ruumi juhusele ehk loomingulisele vabadusele ja mateeria iseloomu ilmnemisele. Tema teosed ongi materjalimaalid – ülekaetud varasemate tööde alusmaalinguid pole peaaegu näha, on vaid aimatav värvide liikumine, sest uued kihistused, mis on komponeeritud tsemendist, soolast, liivast, kipsist, kuivanud lilledest, sõrmustest jms, pakuvad üllatavaid kooslusi.

«Ma pole kunagi pintsliga maalinud. Kui värve kandsin lõuendeile švammitupsukestega, siis materjale viskan ma pildile (nagu külvaksin) käega ja käsi jälgib võib-olla alateadlikult algteose abstraktset ülesehitust,» selgitab kunstnik.

Kiige materjalimaale peab vaatama lähemalt. Igal tööl on nii kandev üldplaan, milles oleksid justkui korraga raamatu kõik leheküljed avatud, aga kui detailsemalt uurida, avaneb igalt ruutsentimeetrilt omaette põnev maailm, milles igal sinna ladestunud (materjali)kihil on oma lugu rääkida.

Praegu on Kiige loomingus helgete toonide periood. Pärast ekspressiivset eksperimenteerimist (näiteks värvide ja pindade põletamist) kasutab ta ainult valgeid materjale – tsementi, meresoola, puhast kassiliiva, jahu, jahvatatud maisi, riisi, pesupulbrit – ja lisab neile erinevaid objekte, naelu, kuivanud taimi, ehteid taldrikutükke. Igas töös on valik olulistest sümbolitest.

Tähenduslikud kihid

«On asju, mida ei raatsi ära visata, aga ei saa endaga kaasas kanda. Ma fossiliseerin need piltides. Loodan, et need maalid kestavad kaua,» märgib kunstnik.

Ta ei kasuta molbertit, vaid asetab lõuendid põrandale. Hakatuseks töötleb maalipindu vaiguga, siis puistab neile erinevaid pulbrilisi materjale. Mõnda materjali põletab, kastab kas külma või keeva veega, seejärel katab pesupulbriga.

Kui pinnad on kuivanud, hakkab kraapima. Vahel ilmuvad kihtide alt ootamatud, juhuslikult materjali talletunud kujundid. Lõpetades fikseerib ta töö restaureerimislakiga.

Kunstnik töötab nagu minevikku avastav arheoloog või erinevaid kihte uuriv geoloog, aga ka kui tänapäeva eluolu ilminguid vaatlev teadlane. Nagu inimeste eluski, ei paista kõik kihid kunagi välja, mõned jäävadki varju. Kiige aistingulised teosed justkui kutsuksid vaatajaid elutõest mõtteid mõlgutama. «Ma tahan, et mu maalid inspireeriksid inimesi iseennast sügavamalt tundma õppima,» võtab jutu kokku Kaia Kiik.

Kaia Kiik
•    Sündinud 21. juulil 1973 Kuressaares
Haridus ja töö
•    1991 lõpetas Tallinna tarbekunsti gümnaasiumi (endine 24. keskkool)
•    1992–1993 St Thierry klooster, Champagne, Prantsusmaa
•    1993–1997 Tallinna Ülikool, filosoofia BA
•    1993–1997 Sõnumilehe teadustoimetaja
•    1997–2001 Ecole des Hautes Etudes en Sciences Sociales, epistemoloogia, MA
•    2002–2006 Université Panthéon – Sorbonne, kunstiteooria, eeldoktorantuur, DA
Isikunäitused
•    2000 Galerie d’Elektron, Pariis; 2001 Galerie de KMZ Pariis – New York; 2005 Gallery Hexagon, Los Angeles; 2008 Galerie Espace St Germain, Pariis; 2009 Galerie Espace St Germain, Pariis; 2009 Vaal galerii, Tallinn