Rahvaesinduse ülesanded
Asutava Kogu põhiülesanneteks oli rajada Eesti omariiklusele vundament ja kehtestada maaseadus. Rahvaesinduse valimiskampaania 1919. aasta kevadtalvel käiski eeskätt maaküsimuse ümber: mida teha baltisakslaste mõisatega ja kuidas nende mõisamaad Vabadussõja meestele ja talunikele laiali jagada, täites nii talurahva sajanditepikkused unistused oma maast.
Aga kindlasti olid tähtsad ka demokraatlik haridusseadustik ja tasuta emakeelse põhihariduse kehtestamine, kiriku lahutamine riigist, riigi ja kohalike omavalitsuste suhete reguleerimine ajutise järelevalveseadusega, seisuste kaotamise seadus, riigikohtu seadus jne.
Mitme eesmärgi osas leiti, vast mõnikord isegi intuitiivselt, õige tee. Näiteks juba põhiseaduse koostamise alguses, 1919. aasta juunis, võeti vastu «Eesti Vabariigi valitsemise ajutine kord». Töötades põhiseaduse eelnõu kallal, jälgisid saadikud riigi valitsemise ajutise korra elluviimisest johtuvaid probleeme.
Samas selgusidki raskused seoses võimude lahususega: algul arvati, et Asutav Kogu on dominant ja valitsus pigem rahvaesindusele alluv ametkond. Nii tekkis oht, et parlamentaarne poliitiline valitsus asendub ebamäärasema ametnike ministeeriumiga, see aga ei läinud kokku parlamentarismi põhimõtetega. Nõnda üritati vigadest õppida ja neid vältida, ehkki küll esimeses põhiseaduses ei õnnestunud leida seadusandliku ja täidesaatva võimu vahel pikemaks ajaks püsima jäävat tasakaalu.
Suhted valitsusega
Üsna tihti räägitakse, et praegune parlament on muutunud kummitempliks. Riigikogu ja valitsuste vahel õiget vahekorda leida on keeruline ning poliitiline elu on olnud erinev. Asutavas Kogus domineerisid saadikud. Aastatel 1920–1932, seega I –V riigikogu ajal kehtis, mõneti lihtsustades, sobilik tasakaal.