Miks Ugala teatris küünlad ei põle? Miks mõtted talguteks ei saa?

Uuslavastus
Sándor Márai
«Küünlad põlevad lõpuni»
Dramatiseeringu autor Christopher Hampton. Lavastaja Indrek Sammul. Kunstnik Jaanus Laagriküll
Osades Hannes Kaljujärv, Arvi Mägi ja Vilma Luik
Esietendus 11. aprillil Ugala teatris

Jagan Ugala näitleja-lavastaja Indrek Sammuli seisukohta, et närvilistel aegadel võiks (vähemalt) üks teatri ülesandeid olla inimesele (nii näitajale kui vaatajale) mingigi meelekosutuse, rahustavate mõttetalgute (nii sisus kui vormis) pakkumine.

Seda ka «Küünlad põlevad lõpuni» tõotab, pakub nii näitlejatele kui publikule peenemat psühholoogilist, mineviku raskusega ja vanade asjade salapäraga rikastatud tagaajamismängu.

Ühelt poolt on aust, sõprusest, reetmisest, rahust (inimeses) ja surmast rääkiv lavastus praegu, kui nende sõnade tähendus on ebanormaalselt rõhutatult tõlgendatav, ilmselgelt vajalik. Kuigi võiks ka lihtsustatult küsida, miks on vaja ühel vanal mehel (Hannes Kaljujärv) kutsuda teine vana mees ja kunagine sõber (Arvi Mägi) lagunevasse lossi külla, et jõuda selgusele aastakümnetetaguse armukolmnurga ja sõpruse purunemise tagamaades, ehkki kõik on niikuinii selge.

Ilmselt soovist «küünlad» lõpuni põletada, et «rahu majja saaks». Kuidas aga kõike seda, kus midagi nagu ei toimugi, lavastada nii, et ettevõtmist saaks lugeda kordaläinuks ja kordaminevaks?

Paraku tuleb tunnistada, et peaaegu kõik head ideed ei realiseeru lavastuses just kõige teatrisõbralikumalt. Kuigi ma ei pea kõne all olevat alusmaterjali kaugeltki selliseks, mis kindlalt tagab teatrisündmuse, on siiski teada, et tugev lavastaja suudab pea igasuguse teksti arusaadavasse teatri­süsteemi«konvertida».

On näha, et ise näitlejana tugev Sammul suudab oma kolleegidele psühholoogilised nüansid selgeks teha, vähemalt enam-vähem. Tõesti – nii Mäge kui ka Kaljujärve tuleb pigem kiita meeleheitliku katse eest (eriti Kaljujärve) lavastus kui tervik päästa, luua mingigi atmosfäär, mingi pinevus, millele – lausa uskumatu – tundus valguskujundus vastu töötavat.

Teatris on tähtis, mida mängida, aga et tegemist on aeg-ruumiga, kus me ei saa üle ega ümber kas või semiootikast, on äärmiselt tähtis, kuidas seda mida esitada. Mitte eriti haarava loo ärarääkimine lihtsalt ja selgelt, nii et see mõjuks, on äärmiselt keeruline ja minu teada saavad Eestis sellega hakkama ainult üksikud staažikad lavastajad.

Olen tihti kogenud, et kui lavastajal puudub täpsem kontseptsioon või kui ta on mobiliseerinud end eelkõige tööks näitlejatega, tulevad appi meeskonda kuuluvad kunstnikud, kes nõrgad kohad siluvad. Paraku ei osatud seekord kunstnik Jaanus Laagrikülli murdunud sammaste kujundlikkust rakendada abipakkuvana, pigem tundus, et kohati said neist hoopis segajad.

Arvestades lavastuse sisulist sala- ja raskepärasust, oleks ka valguskunstnik Martin Makarevitš saanud sirutada terviku hüvanguks suure abikäe. Ma ei tea, kas valguskunstnikud võtavad üht tööd tõsisemalt kui teist, aga hapra lavastuse ajal korduvalt valguspuldi nuppudele komistamine torkas tõesti silma.

Jääb üle ainult loota, et Peeter Konovalovi muusikaline kujundus, mis oli omal kohal nagu ikka ehk selline kindlapeale tehtud asjalik keskmine, pisutki näitlejaid toetas.
Tahaks uskuda, et siinse teksti pealkiri võiks olla ka «Näitlemine on üks, lavastamine teine asi», kindlasti aga mitte «Miski on majas mäda».