Krista Aas: Masu ei pea varastele tähendama kasu

Krista Aas. Foto: Pm

Tagasihoidlikkus on voorus, oma varaga laiamine on kurjategijale hea infoallikas

Majandussurutis toob paratamatult kaasa teatud kuriteoliikide kasvu. Selles valguses on viimasel ajal korduvalt räägitud maapiirkondades elavate inimeste hirmust varguste ees. Igaüks hindab oma turvalisust isiklikust vaatevinklist, ning nii võib naabertalu tühjaksvarastamine suhtumist muuta hoopis rohkem kui teated üldisest kuritegevuse langusest.

Ilmselgelt ei saa Eesti riik kunagi nii rikkaks, et iga metsaküla või talu juurde politseinikku valvesse panna. Kahtlemata on kurjategijate tabamine politsei ülesanne, ent kuritegusid saab ära hoida iga kodanik. Enamik kuritegusid on ette kavatsemata, toime pandud hetke ajel, mis tähendab, et iga inimene saab ise vähendada ohtu sattuda kuriteo ohvriks ning suurendada seeläbi enda, oma vara ja kodu turvalisust.

Seega algab turvatunne igast inimesest endast ja tema läbimõeldud käitumisest. Igati asjakohane on meeles pidada eesti vanasõna – parem karta kui kahetseda. Edasise võiks tinglikult nimetada oma vara kaitsmise kümneks käsuks.

Ärge soodustage varastamist, ostes asju juhuslike inimeste käest. Väga harva hakkab varas varastatud asja ise kasutama. Enamasti üritatakse see kiiresti rahaks teha, et raha omakorda «vedelaks konverteerida». Seega müüb ta varastatud kauba maha.

Võite olla üsna kindlad, et oluliselt alla turuhinna pakutud kaup on varastatud. Kunagi pole liiast küsida müüjalt kasutatud masinate või tööriistade tehnilist passi, kas või ettekäändel, et juhendi läbilugemine säästab probleemidest. Seega – mida rohkem on inimesi, kes ostetud kauba päritolu kohalt silma kinni ei pigista, seda vähem on varastel motivatsiooni edasi varastada.


Identifitseerige oma vara. Juba ammustel aegadel märgistasid vanad eestlased tööriistu ja muid esemeid peremärkidega. Tänapäeval, mil tehas annab elektrilisele tööriistale margi, mudeli ja ka individuaalse numbri, pole varguse ohvriks sattunutel sageli peale varastatud riista otstarbe ja värvi politseile suurt midagi teada anda. Digiajastul tasub väärtuslikumad asjad üles pildistada.

Ärge jätke oma asju nähtavale kohale. Varas mõtleb tihti nii – mis ripakil, see ära. Puuriita lukustada või maasikapeenrale okastraati ümber tõmmata alati ei saa, aga muruniiduk ja jalgratas tuleks jõude seismise ajal küll silma alt ära panna. Kodunt lahkudeski võiks kardinad akna ette tõmmata, et toas olev vara kõigile näha ei oleks.

Ise oma kraami eksponeerida pole mõtet. Teiste ees oma asjadega laiamine ja edvistamine ei ole kurjategijale muud, kui suurepärane infoallikas järgmise «äriplaani» teostamiseks. Vargad, kes tulevad nii-öelda kindla peale varastama, on ju kuskilt selle info eelnevalt hankinud. Seega tuleks juhinduda mõtteterast – tagasihoidlikkus on voorus. Võsa Petsi viimase saate üle arutades ei pea lisama, kui lameda ja millise diagonaaliga telekast seda kodus vaadati.

Varustage uksed korralike lukkudega ja hoidke neid ka lukus. Vanad Vasara lukud saab kruvikeeraja ja tellitava võtmega lihtsalt puruks väänata. Sama kehtib ka uuemate, odavamate ja kahtlast päritolu lukkude kohta. Ehk ei olegi vanaemale sünnipäevakingiks viidud uus ukselukk nii halb mõte.

Linnades on kombeks, et korteri- või majauks hoitakse lukus ka kodus olles. See harjumus võiks jõuda ka maale ja väikelinnadesse, sest viimase aja kuriteod on aset leidnud just lukustamata ukse tõttu.

Märgake «külalisi». Kurjategija eelistab toimetada vaikselt ja salaja. See tähendab, et kõik kurikaela tähelepanu äratavad vahendid tuleb ära kasutada. Liikumisanduriga tuled, signalisatsioon või selle imitatsioon, aegrežiimil töötavad lülitid – võimalusi on päris palju. Kui soovite, et koer oleks hea majavalvur ja peremehe eest välja astuks, tuleb teda koolitada võõrastelt toitu mitte võtma.

Looge toimiv sotsiaalne võrgustik. Hirm ühise vaenlase ees peaks sundima ka jäärapäiseid eestlasi naabriga ühist keelt leidma. Maal elavatele vanaemadele ja vanaisadele tuleb turvariskidest kindlasti rääkida ja neid aidata.

Tundke huvi ümbruskonnas toimuva vastu. Külas ringi liikuva võõra käest võiks küsida, keda ta otsib ja kas tal on abi vaja. Kui tegemist on kauge sugulase või muidu asja pärast tulnuga, on tal põhjendus olemas. Varas peab hädavalega lagedale tulema ja tema «riskimeeter» läheb punaseks, sest teda on märgatud. Tõenäosus, et varas pärast seda järgmisest talust vanamemme käest pensioniraha röövib, väheneb oluliselt.

Kui teid või teie vara rünnatakse, siis kaitske seda, kuid hoiduge omakohtust. Omakohus võib pakkuda hetkelist rahulolu, kuid toob kaasa ebameeldivad tagajärjed.

Demokraatlikus riigis on ka kurjategijatel õigused.

Kuid see ei tähenda, et oma vara kaitseks ei tohi välja astuda. Tuleb teada, kus läheb piir vara ja iseenda kaitsmise ning omakohtu vahel. Seadusandja on öelnud – piir ületatakse siis, kui isik kaitseb oma vara tahtlikult vahenditega, mis ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti siis, kui ta ründajale ilmselt liigset kahju tekitab.

Nii et täiesti lubatav on oma vara kaitseks valida hetkel kättesaadavatest leebeim vahend, mis oleks samas siiski veel tõhus. Kasutada tuleb seda üksnes niipalju kui hädavajalik. Teisisõnu – automaadivalang jalgrattavarga pihta on ilmselgelt ülemäärane kaitseabinõu ja käsitletav juba omakorda kuriteona.

Küll aga võib relva kasutamine inimese enda vastu suunatud ründe tõrjumiseks olla õigustatud juhul, kui see oli ainus kättesaadav ja samal ajal tõhus abinõu.
Igal juhul teatage kuriteost politseile. Mida kiiremini politsei poole pöördutakse ja mida paremini on säilinud kuriteo toimepanemise sündmuskoht, seda tõenäolisem on kurjategijate tabamine ja nende süü tõendamine. Sageli peab politsei nägema palju vaeva, et leida varastatud kraami omanikke, sest kuriteoavaldust nende asjade varguse kohta ei ole tehtud.

Sündmuskoht tuleks politsei saabumiseni säilitada võimalikult puutumatuna. Jäta meelde või pane kirja võimalike kahtlustatavate ja tunnistajate andmed ning edasta need politseile. Püüa meelde jätta kurjategija tundemärgid, kui kurjategija oli autoga, püüa meelde jätta selle mark, värv ja number.

 Näited otse elust

 •    Eriti kurioosse näitena varastati märtsis Viljandimaal tühjana seisvast majast viis-kuus Nõukogude Liidu aegset eesrindliku töö eest saadud aumärki. Aprillis varastati aga Tartumaal asuvast sigalast kaks 75-kilost siga.
•    Tõsisemaid vargusi on olnud oluliselt vähem, kuigi on teada maja, mis tehti tühjaks laest põrandani. Näiteks viidi veebruaris ühest Harjumaal asuvast korterist ära kõik, mis võtta andis alates lauanõudest ning lõpetades laelampide, seinamaalide ja magamistoa mööbliga.
•    Tänavu on röövitud nelja maamaja, nendest kolme puhul on kurjategijad praeguseks tabatud. Tõsisem näide on, kui aprillis rööviti ühes Läänemaa talus 70-aastaselt vanamemmelt 10 000 krooni, mis lõppes tänu memme tragidusele kurjategijate viivitamatu tabamisega.

 kommentaarid

Poliitik (48)

suvekodu maal

Viimati käidi sees paarkümmend aastat tagasi. Toona viidi ära kõik, mida andis metallikokkuostu viia. Sellest ajast on ka anekdootlikke lugusid. Näiteks läksin sügisel linna, maakodu kappi oli jäänud pudel viina. Tulin kevadel tagasi, viina asemel oli vein.

Mingeid erilisi turvameetmeid seal pole, aga sealkandis ei näi võõra vara kallale kippumine üldse kombeks olevat. Pole isegi vaja olnud mõne naabriga kokku leppida, et see käiks talvel aeg-ajalt krundi peal – seal lihtsalt ei juhtugi midagi. Olen kuulnud, et inimesed jätavad seal päevaajal isegi uksi lukustamata, et äkki tuleb keegi, kellel on midagi tarvis.

Kirjanik (37)

elukoht maal

Kui tahaks väga kaitsta, siis peaks koju turvamehe palkama, ega muud siin palju teha pole – kui ikka tulla tahetakse, siis ka tullakse.

Põhiline, mille peale loota, on naabrivalve. Kui päris metsas ei ela, siis keegi ikka midagi märkab. Ja eks ise tuleb ka jälgida, sest kui keegi tahab sisse murda, eks ta enne ikka tutvub oludega, aga külas jääb selline asi juba silma.

Ega igapäevaselt selle peale ei mõtle küll. Enda juures sees käidud pole, aga siin-seal tuttavatelt ikka kuulen, et käidi. See tundub rohkem olevat nende majapidamiste probleem, kus pidevalt sees ei elata. Päris sellist asja ma pole küll kuulnud, et läks inimene pooleks päevaks ära ja kodu tehti vahepeal tühjaks.

Ametnik (36)

suvekodu maal

Sees on käidud mitu korda. Viimati üle-eelmisel talvel ja siis said nad ka hea noosi: muruniitja, trimmer, elektrisaag, mõned pudelid viina. Varem polnud sealt midagi võtta. Aida ukse lukud olid lihtsalt läbi saetud. Elumajas ei käidud, aga seda vist sellepärast, et akendest on näha, et seal on ainult mööbel.

Pärast seda lasime külas lahti jutu, et meil on maja valve all. Siiani on rahu olnud, aga eks oleme nüüd ka ise targemad – kõik toome talveks linna.

Mingit naabrivalvet meil pole, sest pole nii usalduslikku suhet nendega.

Ettevõtja (40)

elukoht linna lähedal maal

Kasutan mobiilsidel tuginevat jälgimissüsteemi. Ent olgem ausad – tegelikult tähendab jälgimisseade ainult seda, et ma saan sissetungist varem teada. Varaste endi vastu aitavad ainult kaheraudne ja kindlustus.

Talunik (29)

elukoht maal

Alustaks sellest, et maaelu ei ole kipsist maja koerakuudi ja mastifiga Tiskres. Tundub uskumatu, aga sageli tegeletakse maal nii loomapidamise kui teravilja jms kasvatamisega, tänu millele ei ole aega mööda küla jalutada ja võõraid küsitleda.

Üks alatine tõmbenumber on varaste jaoks kütus, mida hea õnne korral võib traktori paagist reipalt üle saja liitri korraga kätte saada. Tänu olematule vanametalli kokkuostu hinnale on kõikvõimalikke «käru sabas» majast majja läbisõitjate hulk olematuks muutunud.

Üldiselt omalaadne sotsiaalne võrgustik maal sageli toimibki. Lihtsalt elatakse teadmisega, et 99 protsenti turvalisusest on su enda (ja ehk ka naabri) teha. Kui jumal annab ja tähtede seis on õige, võib ehk üks protsent pudeneda ka politsei poolt, kui jõuad poolteist tundi kedagi ilma üleliigset füüsilist jõudu kasutamata kinni hoida.

Inimesed on toimetusele teada, aga turvakaalutlustel ei tahtnud enamik neist oma nime avalikustada.