Rebekka Lotman käis maailma ühes tähtsamas kirjastajate kohtumispaigas, Londoni raamatumessil kuulamas, mida kirjanikud räägivad ja mis on eesti kirjanduse perspektiiv maailmaareenil, ning veel ühel, veidi eksistentsiaalsemat laadi festivalil.
Täna särab kõige kaugemale Kaplinski täht
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kas Coelho on hea kirjanik?» küsis kord healt vene kirjanikult ja poeedilt, Venemaa suurima rahvusliku kirjanduspreemia «Suur raamat» laureaadilt Dmitri Lvovitš Bõkovilt üks tudeng. ««Hea» ei ole päris õige sõna,» vastas Bõkov. ««Kirjanik» on aga täiesti vale sõna.»
Seda, kes on uus hea kirjanik ja kes võiks saada järgmiseks müügihitiks, käivad kümned tuhanded kirjastajad
uudistamas Londoni iga-aastasel raamatumessil, tänavu järjenumbriga 38, kuupäevadega 20. –22. aprill ja fookusega India turul.
Mõistagi püütakse pakkuda ka oma kaupa. Nagu meeletu Saku suurhall, nagu raamatunäitus raamatutest, mis värskelt välja tulnud, mehed mustis ülikonnis ja naised vabamas vormis ringi sebimas, eelkõige suhteid sõlmimas, kontakte loomas.
Hirmus voorimine raamaturiiulite vahel, nagu ka suur melu Londoni tänavail, näib Eestiga kontrastne. Äkki maailm ei jäägi seisma? Ometi räägivad kogenud, et sel aastal on kevad ka Earls Courti kuulsal raamatumessil teisiti tulnud – vähem bokse, vähem inimesi, vähem nänni.Umbes sajast riigist ligi
20 000 maailma kirjastaja seas, kes tänavu kevadõites, suvesooja ja boheemlik-aristokraatlikku Londonisse kohale sõitsid, olid taas ka Eesti Kirjastuste Liidu liikmed oma boksiga. Kui aus olla, ega siin tunglemist ole. Mõni siiski peatub, uurib, küsib üht-teist.
Ometi võib just tänavu tulla üks suurimaid uudiseid Eesti raamatuekspordi kohta – Jaan Kap-linski romaani «Seesama jõgi» väljaandmisest on huvitatud maailma üks tähtsamaid kirjastusi, mainekas Prantsuse Gallimard. Kerti Tergem Eesti Kirjanduse Teabekeskusest (mis tegeleb siin eesti kirjanduse tutvustamisega) räägib, et enim ärataski tänavu huvi seesama Kap-linski raamat, lisaks näiteks meie 2009. aasta parimaks romaaniks valitud Mari Saadi «Lasnamäe lunastaja».
«Kaplinski romaani üle ongi praegu põhjust kõige rohkem rõõmu tunda, sest äsja ilmus see suures Rootsi kirjastuses Natur och Kultur, peatselt valmib tõlge inglise keelde, õigused on müüdud Hispaaniasse ja elavat huvi tunnevad Prantsuse ja Saksa suurkirjastused, Portugal ning mitmed Itaalia kirjastused,» märgib Tergem. «Eesti ja tema kirjandus muutub aastatega atraktiivsemaks sedamööda, kuidas ta jõuab suurtesse keeltesse, sest ühelt poolt annab tõlke ilmumine tuntud kirjastuses raamatule kaalu, teisalt aga võimaldab väliskirjastajatel neile ligipääsetavas keeles tekstiga ise tutvuda ning seda hinnata.»
Rääkides eesti kirjanduse kohast maailmaareenil, lisab Tergem, et Krossi ja Kaplinski kõrval on välismaal kanda kinnitanud ka näiteks Mati Unt ja Toomas Vint, samuti on rahvusvaheliselt pärjatud Ilmar Lehtpere tõlgitud Kristiina Ehini luulet, mis praegu Inglismaal vägagi menukas.
Norvik Press andis aga värskelt välja Tammsaare «Põrgupõhja uue Vanapagana» tõlke inglise keelde ning kirjastuse juht Neil Smith rõõmustab esmaspäevasel Eesti saatkonna vastuvõtul uudisega, et «Tõe ja õiguse» esimene osa on juba tõlkimisel, järge ootamas ülejäänud neli; lisaks on plaan inglise keelde tuua mõni kaasaegne romaan.
Müügi ja kontaktide kõrval toimub palju loenguid, seminare. Krista Kaer tormab ringi, lisatööna kutsub hulganisti kirjanikke Eestisse esinema. Selliste suhete tulemusena ongi meil mais oodata vähemalt sama esinduslikku nimekirja maailma autoreist kui siin Londonis neid on. (Lähemalt loe järgmise nädala algul Postimehe kultuuriküljelt.)
Üks kohalik autor küsis kord mult, miks kriitika nii vaenulik on, ta andis oma teosesse nii palju, pea pool aastat ja keegi ei mõista. Meil on võtta 27-aastane kirjanik, kel juba üksteist raamatut ilmunud. Kiirus ja sagedus kirjutamise alal on tihti pöördvõrdeline headusega.
Umberto Eco, messi nimekamaid külalisi, kel oli ürituse jaoks aega vaid pool tundi (1:0 Eestile, meid külastab Eco mais mitu päeva, pidades loenguid nii Tartus kui Tallinnas) avaldas oma debüütromaani 49-aastasena. «Roosi nimi». (Veel on eesti keeles ilmunud «Eilse päeva saar» ja «Baudolino», kaasaegse romaani tipud.) Eco: «Romaan võtab aega kuni kaheksa aastat. Neist viimased kaks aastat peab raamat lihtsalt settima.»
Kirjutab Eco muidugi kogu aeg, eri žanreis ja mitut asja korraga: ilukirjanduse kõrval esseistikat, kirjandusteooriat jm. «Kui on artikli tähtaeg, asun kohe romaani kirjutama, kui on viimane aeg anda ära romaani käsikiri, on parim aeg hakata esseed kirjutama. See on kirjanduslik abielurikkumine,» põhjendab ta.
Järgmise päeva põnevaimal seminaril räägib juba nimetatud Bõkov oma kolleegi Mihhail Šiškiniga (kelle «Veenuse juuksed» peagi eesti keeles ilmub) vene romaani seisust. Miks on viimane müügihitt «Živago», pärib moderaator.
Tüse ja muhe Bõkov näeb kriisis vene kirjanduse uut võimalust: «Mulle meeldib toit. Kui inglise kirjandus on nagu hõrk röstbiif, ameerika oma nagu rämpstoit jne, siis vene kirjandus on nagu medikamendid – sa võid süüa seda või teist, aga kui oled haige, vajad sa ravimeid.»
Ta võrdleb Venemaad džungliga – amorfne, struktuurimata, seal ei kehti seadused. Venemaa paljastab inimese sellisena, nagu ta on. «Pole seda viisakat naeratust ja kombeid, mida me siin Londonis iga päev näeme, inimesed on maskideta, nende olemus avaneb Venemaal, ja seega ka vene kirjanduse kaudu, kus inimhing on alasti.»
Ma ütlesin, et Londonis sebitakse, meie suurlinnas Tallinnas möllab vaid vabadussamba ehitus ja Merko. Asjad on aga veidi pöördes. Tegelikult on selles kultuuride paabelis ja inimmassis palju rahulikum. Tolerants – ka enda suhtes – laseb närvidel puhata.
Londonis torkab silma, kuidas inimesed oskavad suvalisel hetkel aja maha võtta. Juhuslikes kohtades lülitatakse end argiilmast välja ja loetakse. Istutakse pargis maha (või pingile), oodatakse bussi, lõunane kohvipaus. Metroodes, bussides, kõikjal on sõitjail pehmekaaneline, putkadest ostetud lektüür käes.
Eestis kuuleb sageli, et loeks küll, aga aega ei ole. Et kui sul on aega lugeda, siis oled sa mõnes mõttes heidik, kiire peab olema.
Tegelikult aega on, kogu aeg on aeg. Ise valid, mis sellega peale hakkad. Kas räägid moblaga, meilid ja emm-ess-ennid kõigile sellest, kui kiire on, kuidas enam ei jõua ja kuidas tegemata asjad kuhjuvad nagu tühjad sõnad nigelasse raamatusse. Või lihtsalt oled, carpe diem! Või tegeled millegagi, mis sulle aega ja ruumi juurde annab, näiteks lugemisega.
Ühel õhtul kohalikke teleuudiseid vaadates selguski, et raamatumessiga samal ajal toimub siin veel üks suur festival – Slow Down ehk Aeg Maha. Uudistejuht edastas kolm festivali peamist sõnumit: esiteks, tee vähem; teiseks, hoia eemale mobiilist, netist; kolmandaks: head tikkimist, kudumist või heegeldamist.
kommentaarid
Krista
Ojasaar
kultuuriministeeriumi nõunik kirjanduse alal
Londoni raamatumessil oli selgelt näha majanduslanguse mõju: stendid ei olnud enam nii uhked kui varem, osa kirjastusi oli üldse oma stendist loobunud ja selle asemel üürinud laua rahvusvahelises õiguste keskuses. Ka oli näha, et püüti läbi ajada olemasolevate jaotus- ja reklaamimaterjalidega, spetsiaalselt Londoni messi jaoks tehtud uusi katalooge oli vähestel. Stendides torkas silma uudisteoste väiksem hulk.
Eesti kirjastajaid oli varasemaga võrreldes samuti vähem kohal, kuid väljapanek Eesti stendis oli ikka sama suur kui eelmisel aastal. Rõõmustas, et huvi eesti ilukirjanduse vastu on jätkuvalt kasvav, eriti palju küsiti Jaan Kap-linski «Sellesama jõe» õiguste ja väljaandmise kohta. Rõõmustav oli ka see, et need väliskirjastused, kes juba on eesti kirjanike teoste tõlkeid välja andnud, on sellele tegevusele truuks jäänud ja otsivad praegusel majanduslikult keerulisel ajal välja andmiseks uusi huvitavaid teoseid nii kirjandusklassika kui kaasaegse kirjanduse seast.
Siinkohal avaldan tunnustust Eesti Kirjanduse Teabekeskusele, kelle visa töö tulemusena see kõik võimalikuks on saanud. Nii esitles Norvik Press messi ajal Eesti saatkonnas Tammsaare «Põrgupõhja uue Vanapagana» tõlget ja järgmisel aastal on oodata «Tõe ja õiguse» I köite esitlust. Kes teab, ehk saab järgmise paari aasta pärast sama kindlalt rääkida ka näiteks Jaan Krossi «Rakvere romaani» ja Herman Sergo «Näkimadalate» ingliskeelsest tõlkest. Huvi igatahes tunti ja tuleb loota, et kirjastustel jätkub julgust need
teosed töösse võtta.
Krista Kaer
Varraku peatoimetaja
Varraku peatoimetaja
Seekordne Londoni raamatulaat tun-dus mõnevõrra hillitsetum kui varasemad. Ka kirjanike agendid ja kirjastajad leidsid, et üldine majanduslangus on inimesed ettevaatlikumaks teinud, paljud ei tulnud üldse kohale. Raamatuid aga kirjutatakse ikka ja eriti tore oli see, et laadal esinesid sellised kirjanikud nagu William Boyd, Meg Rosoff, Sarah Waters, Vikram Seth, Anita Nair ja teised.
Ja et London on üldse inimsõbralikum ja hoomatavam kui Frankfurt, siis võib öelda, et üldine meeleolu oli meeldiv, räägiti kirjandusest ja ärilõhn oli võib-olla natuke nõrgem kui Frankfurdis. Muidugi on raamatulaadad siiski kohad, kus sõlmitakse tehinguid ning kus kõik ootavad järgmist suurt raamatut, mida võiks müüa miljonite kaupa.
Sedapuhku ühtki nime esile ei kerkinud, kuulda on, et esikromaanide eest pakutavad summad on pisut langenud, kuid oksjonid toimusid endiselt. Kas oksjonil ostetud käsikiri selleks suureks õnnestumiseks saab, seda otsustab aga juba aeg.