Valitsus peaks käituma ühtse meeskonnana
Juhtkiri: kärbime koos
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui ministrid kogunevad teisipäeval erakorraliselt «riigi eelarvepositsiooni parandamist» arutama, hõljub kabineti õhustikus hulk solvumisi. Rahandusminister Padar ei ole rahul, et seekord lükkavad partnerid kokkuhoiukohtade otsimise põhiraskuse tema peale. See tähendab, et just temale saab näidata näpuga – sots Padar käskis vähendada palka, koondada inimesi, minna sotsiaalkulude kallale.
Stenbocki majas seevastu on mullusest saadik juurdunud mõte, et rahandusministeerium näitab eelarve joone peale saamiseks liiga vähe algatust üles. Mullu sügisel avaldatud tänavuse prognoosiga panid Padari alluvad kõvasti mööda. Ka tänavu veebruaris otsisid kärpekohti kõigepealt poliitikud, mitte ametnikud.
Kahjuks on see olukord praeguse valitsuse igapäevane teema. Üksteisele pihta andmine enne otsuste tegemist käib mujalgi, lisaks eelseisvatele kärbetele. Meenutagem justiitsminister Rein Langi ja majandusminister Juhan Partsi vastastikuseid armastusväärsusi. Neid jätkub nii majanduse abipaketi kui avaliku teenistuse seaduse teemal.
Kuid eelseisva uue kärpimise võtmeisikud on kahtlemata peaminister Ansip ja rahandusminister Padar. Ansip peaks juhtima kärbete kokkupanekut vähemalt sama jõuliselt, kui ta on viimasel nädalal teinud avaldusi selle kohta, mida kõike kärpida ega suuremalt maksustada ei tohi. Ning rahandusminister Padar peaks end kokku võtma ja tegema eurovalimisteni jääva veidi enam kui kuu jooksul veel tõsiselt ministritööd.
Praegune raske majandusseis ja ülesseatud euro-eesmärk nõuavad, et valitsus ei upuks omavahelistesse vaidlustesse, vaid töötaks ühtse meeskonnana. Valitsuse siseopositsiooni mängud võiks jätta mõneks teiseks korraks, vastasel korral võib sama hästi juba kohe käed üles tõsta ja öelda, et ei tulnud välja.
Seoses uute lõigetega kerkib ka küsimus, mille nimel inimesed kannatama pannakse. Ajaloolisi tähtpäevi «Eesti Vabariik 90» ja «Eesti lipp 125» suudab võim küll sujuvalt rahvani tuua. Eurole ülemineku mõte ja põhjendus on aga paljudele ikka veel küsitav, eriti kui selle nimel tehakse ränki otsuseid. Valitsus ei ole suutnud korraldada rahva põhjalikku teavitamist nendest hüvedest, mida euro kasutuselevõtuga saavutame, ning ohtudest, mida sellega väldime. Ometi loodi vastavaid kommunikatsioonistrateegiaid juba enne 2007. aastat, esimese euro tuleku lootuse ajal.
Selle asemel et tegutseda järjekindlalt ja eesmärgipäraselt, jookseb Toompea võim sündmustel sabas. Rohtu selle vastu saab paremast koostööst ja poliitvõitluse jätmisest tagaplaanile.