Viljandi kultuuriakadeemia teatritudengite VII lend koosneb kambast heidikutest, kes mängivad näitlejaid.... või ei, vastupidi ikka – seltskond värskeid näitlejaid mängib hullumaja asukaid, kes üritavad esitada ajaloolist draamat suure prantsuse revolutsionääri Marat’ viimasest vannist.
Eestis on näidendit ennegi lavastatud, kuid uudsuselaine toob Teatrilabori egiidi all, Peeter Raudsepa ja Kati Kivitari juhendamisel sündinud lavastus muu hulgas asjaoluga, et lava asendab vett täis auk – jah, bassein.
Hotelli Viru Inn väike veekeskus mahutab mõnekümnepealise publiku, kes vihmakeepidesse pugenuna basseiniümbruse hõivab. Ka publik ei tähenda selles lavastuses lihtsalt pealtvaatajaid, vaid nad asetatakse 19. sajandi alguse kodanlaste rolli. Ülimalt intiimne teatrisaal võimaldab lähikontakti «hulludega», kes oma haiges vaimus Prantsuse revolutsiooni aegseid tegelasi kujutades ja Brechti vaimus endast imelikke laule välja punnitades esitavad totterpüüdliku tõlgenduse valgustusaegsetest sündmustest Prantsusmaal.
Varjupaiga juht Coulmier üritab seda äraspidist kostüümidraamat aeg-ajalt ohjeldada, hullukesi korrale kutsuda, kuid viimased on mänguhoos. Teadustaja rollis särab Päär Pärenson, kes osatäitjaid nii tutvustab kui ergutab ning aset leidvaid sündmusi kirjeldab.
Lavastaja markii de Sade’i nahka on pugenud lavastaja Peeter Raudsepp, kes istub, karvane kõhuke õieli, pehmes tugitoolis ja jälgib sardoonilise muigega mängu, vahetevahel manitsedes Marat’d või lastes Charlotte Corday (Natali Lohk) piitsal ennast manitseda.
Võib ette kujutada, kuidas need noored näitlejad etenduseks valmistudes oma puudeid harjutasid. Mõttelagedad näod, pahupidi silmad ja töllakil huuled näevad nii autentsed välja, et ilmselt kulub hiljem lava taga veidi aega, et oma endine nägu jälle ette saada. Erilises sõiduvees on trikotaaživabriku-nimelise märtri laulatamata abikaasat kehastav Marilyn Jurman, kelle paljastatud silmavalgete tulistatud nüriduse nooled ja õh-õõvastav kõh-õõnedefekt oleks talle nagu loodud.
Paranoiade küüsis vaevlev Jean-Paul Marat (Rauno Kaibiainen) peab oma vanni teiste tegelastega jagama ja see paistab teda hoolimata teadmisest, et tegu on vaid teatrietendusega, veidi pahuraks tegevat. Üldse on see märter väga kahtlev ja paistab, et revolutsiooni-ideed, mida ta kannab, hämmastavad teda ennast kõige rohkem.
Mis juhtub, kui hullud pannakse näitlema? Nad edvistavad ohjeldamatult publiku ees ja esitavad püüdlikult kõiki näitekunsti juba kopitavasse varasalve kuuluvaid klišeežeste, mis sellises kontekstis ootamatult amüsantselt mõjuvad.
Mis juhtub, kui ühte basseini on kokku pandud unitõbe põdev kaunis daam ja erotomaan? Segunevad revolutsiooni ja kopulatsiooni ideed ja lõpuks jääb peale kopulatsioon. Suuremas plaanis võib seda võtta kui paratamatut konflikti üldinimlike ja isiklike huvide vahel. Ükskõik kui palju keegi seisab suurte ideede eest, lõpuks «seisab» ta ikka iseenese eest. Või kui viisakamalt öelda – inimene ja ühiskond on alati teineteise varjud ja üle nendest juba ei hüppa.
Mis juhtub, kui üks märatsev hull pistab endale säraküünla p...sse ja kutsub inimesi (ehk siis meid – «kodanlikku» publikut) hüsteeriliselt möirates üles mõtlema? Mitte midagi – ta on ju hull, ta teebki selliseid asju. Kodanlik publik muigab ja lösutab oma kanni otsas rahulikult edasi. Demokraatia on saanud võidule ja inimesed on kõik ilusad ja head. Patogeenid peidame keldrisse (basseini) ja õitsva tervise juures ühiskonda ei saa enam miski tõvestada.
Etendust iseloomustavad pidevad kaose ja korduse motiivid. Kuigi selline muster kipub vahepeal liiga etteaimatavaks ja veidi tüütuks muutuma, on see ometi väga hea leid. Kord kui selline on omane ainult «normaalsele», igati korrastatud ühiskonnale.
Vaimult «vaesed» otsivad oma korda ja kindlustunnet korduse kaudu. Juba etenduse algusest terendab silmapiiril Marat’ võrgutamine ja tapmine kauni Charlotte Corday poolt ja see sündmus kujuneb ettearvatavalt etenduse haripunktiks. Mõõgatorkeid saatvad rütmilised «uh-uh-uh-aah»-id ja Marat’st lõppematute jugadena väljapurskuv veri mõjuvad kui ood hulluteatrile. Ülistuslaul kaosele ja kordusele.
Lavastust saadetakse Viru tänaval basseinis korda veel mõni päev. Taga kiusatakse jätkuvalt ka oma paksul tagumikul lösutavat kultuuritarbijat ega pakuta talle piisavalt toredaid meelelahutuslikke teatrietendusi.
Hullud ja joodikud, vulgaarsus ja ropendamine on haaranud meie teatrilavad – selleteemalist hädaldamist kuuleb vist niikaua, kuni nendele hädaldajatele lõpuks kohale jõuab, et tegelikult on nad hambusse haaranud omaenda peegelpildi. Marat sai oma paranoiadest lõpuks lahti, ehk tasapisi saab ka meie ühiskond. Päästa võivad veel vaid kunst ja surm.
UUSLAVASTUS
Peter Weiss «Jean-Paul Marat’ tagakiusamine ja tapmine Chanteroni varjupaiga näitetrupi esituses härra de Sade’i juhtimisel»
Lavastus: grupitöö
Juhendajad: Peeter Raudsepp, Kati Kivitar
Osades: Viljandi kultuuriakadeemia VII lennu näitlejatudengid jpt
Esietendus 13. aprillil Viru Inni veekeskuses