Rahandusminister Ivari Padari teisipäeval esitatud ettepanekud panevad küsima, kas äkki on tal kusagil peidus veel üks dokument eelarvekärbete ja tulude suurendamise põhjenduste ning ettepanekutega, mida ta koos oma juhitava ministeeriumiga tõsiselt mõtleb. Äkki esitab ta selle just täna valitsusele ning kõik asjad saavad joonde?
Padar on siiani pääsenud teravast kriitikast küllap peamiselt tänu isiklikule sarmile. Palju enam on ettevaatava ja jõulise tegutsemise puudumist õigustatult ette heidetud peaminister Ansipile. On veel veidi lootust, sest peaminister on ennast vähemalt sõnades väga tugevalt sidunud lubadusega võtta euro kasutusele. Mis jääks tema mainest ja poliitilisest karjäärist järele, kui eurot ei tule?
Ei tohiks olla nii, et rahandusminister püüab üht Eesti olulisemat küsimust enda käest ära sokutada. Tehes ise vägagi kaheldava väärtusega ettepanekuid ja küsides kriitikutelt vaid vastu: mis on siis teie ettepanek? Keegi peab ses protsessis juhtohje hoidma. Mis oleks veel loomulikum kui see, et eelarvet koostades ja muutes tegutseb jõulise vedurina just rahandusminister koostöös peaministriga. Esitades terviklikke, eesmärki teenivaid ja ka teostatavaid plaane.
Kui rahandusminister sellega hakkama ei saa, on igati õigustatud küsida peaministrilt, mis tema ette võtab. Kui tahame eelarvega joone peal püsida ja tõepoolest euroga liituda, ei pruugi Eestil olla aega oodata, kuni Padar eurovalimised võidab. Ei ole aega oodata, kuni sotsiaaldemokraadid tegelevad oma kuvandi eristamisega paremerakondadest, püüdes mängida justkui mingit Keskerakonna «mõistlikumat» varianti.
Nii polegi küsimus üksikutes ettepanekutes, vaid selles, kas Eesti riigil on rahandusminister või mitte. Krokodillide komisjon on olnud, öised koosolekud on olnud. Kaitseliinid langevad ja lõpuks tuleb ka rahandusministril hakata oma valdkonna eest vastutama. Vähem tähtis on küsimus, kas praegune minister jõuab põgeneda europarlamenti ja jätta mured mantlipärijale, enne kui hõõguvast jalgealusest leegid lahvatavad.
Muidugi on olud erakordsed, aga see ei ole universaalne õigustus ettevaatava tegutsemise puudumisele. Kas saab rahandusminister või ka peaminister kätt südamele pannes öelda, et eelmise kärpimisringi ajal oli täiesti võimatu näha ette vajadust uue kärpe (ja/või riigi tulude kasvatamise) järele? Arvestada ette, mida teha tuleb. Õigustustega pole Eesti rahval ja riigil midagi peale hakata. Need ei sünni patta panna.