Taplus, mida lubab «Asustatud saare» 2. osa originaalpealkiri «Obitajemõi Ostrov. Shvatka», kestab ise umbes neli minutit, mille jooksul jõuab mitte enam nii väga noor, kiilakas supermen Rändur (Aleksei Serebrjakov) lüüa näo veriseks kahemeetrisel blondil Maksimil (Vassili Stepanov) ja teha talle ühtlasi selgeks, et viimane on kõik ära rikkunud, sekkudes tundmatu planeedi poliitintriigidesse.
Et mõlemad, nagu selgub, esindavad totalitaarsel planeedil Sarakš Maad (Rändur on Maa salaagent, Maksim aga kosmosereisija, kes satub Sarakšile juhuslikult), on vaatajal alust arvata, et režissöör Fjodor Bondartšuk on otsustanud seekord mängida hea ja parema konfliktile.
«Asustatud saare» kaks osa kestavad kokku 218 minutit. Lõigates filmi kaheks, teeb Bondartšuk (või hoopis produtsendid?) sama vea, mis Vene märulifilmi «Paragrahv 78» loojad. Lootuses teenida rohkem piletitulu, rikutakse ära filmi terviklikkus.
Kas polnuks parem siiski lühendada «Asustatud saart» 40 minuti võrra, 25 esimesest ja 15 teisest, ning näidata seda ühe, tavaliselt pikema blockbuster’ina (kogueelarve kokku 36 miljonit dollarit)? Vähemalt vaatajal oleks hoopis huvitavam!
Kui esimene «Asustatud saar» järgis enam-vähem vendade Strugatskite romaani süžeed, siis teine põikab raamatust kõrvale ning muutub eriefektide ja arvutimängudest pärit tsitaatide ekspositsiooniks.
Samas on teine film tunduvalt dünaamilisem kui esimene. Ainult et kui esimene oli rohkem või vähem arusaadav ka neile vaatajatele, kes ei ole romaani lugenud, siis teine film vuristab süžee ette kiirkõnes. Suurte tühikutega. Jättes kaootilise mulje. Originaalist kõrvale kalduda Bondartšuk aga ei usalda.
«Uus eliit» sõnnikul
Pole kahtlustki, Strugatskid mõtlesid mastaapsemalt kui ekraniseeringu autor. Paraku kirjutasid nad «Asustatud saare» 1960ndate lõpus ja võisid ainult oletada, kuhu viib igasugune revolutsioon – selleni, et valminud vilju maitsevad üksnes kelmid, mitte aga need, kes unistasid õiglusest ja riskisid selle nimel oma eluga – neist saab sõnnik, mille peal võrsub «uus eliit».
Bondartšuk, kes on kindlasti lugenud, mis toimus Venemaal aastail 1917–1920, ja näinud, mis juhtus sealsamas 1990ndatel, võib toetuda isiklikule kogemusele.
Ja see ütleb, et kui peakski teoks saama järjekordne massarakš (Sarakši elanike vandesõna, mis tähendab pahupidi maailma), viiks see paratamatult järgmise loomade farmini – julged mässajad Zef (Sergei Garmaš) ja Metssiga (Goša Kutsenko) näriksid võimu pärast üksteisel kõri läbi või saadaks uus Tarkpea nad koonduslaagrisse.
Strugatskid liikusid selle kibeda tõe poole romaan romaani haaval, jõudes lõpuks järeldusele, et progressoritest nagu Tarkpea või Maksim on rohkem kahju kui kasu.
Bondartšukil pole illusioone. Tema loob lihtsalt vaatemängu.
See vaatemäng kukub ka kenasti välja. Nagu grandioosne ja mõttetu tankirünnak. Tagaajamine autodega, nagu oleks see välja astunud arvutimängu «Need for Speed» järjekordsest osast. Lopsakas võitlusstseen Hiina kung fu filmide stiilis. Kõik muu õnnestub tunduvalt halvemini.
Karjuvad nagu pöörased
Näitlejad karjuvad nagu pöörased. Vassili Stepanov on abitu stseenides, kus peab rääkima ja mõtlema samaaegselt. Vähe sellest, režissöör suisa eksponeerib tema oskamatust, mängides stseenis, kus ta ise Tarkpeana Maksimiga dialoogi peab, viimase täiesti auti.
Üldse annab Bondartšuk oma tegelaskujule liiga palju ekraaniaega, mis mõistagi toimub teiste arvelt.
Gai (Pjotr Fjodorov) on teises filmis vähehuvitav, Rada (Julia Snigir) aga on väga ilus külmutatud kujul – teda lahti sulatada ei tahakski. Parim roll on Serebrjakovil, tema Rändur on sünge ja salapärane.
Varsti peaks aga välja tulema Aleksei German-vanema film «Arkanari veresauna kroonika», mis põhineb samuti Strugatskite loomingul, romaanil «Raske on olla jumal».
Uus film kinos
«Asustatud saar. 2. osa»
Režissöör Fjodor Bondartšuk
Venemaa 2009
Eesti kinolevis alates 24. aprillist