Meie keskel elab andekas noor kunstnik Anna Litvinova-Merilo, kelle ees on avatud kogu maailm, kuid kes eelistab siiski elada Eestis. Lääne-Virumaal Vihula vallas ehitatakse tema kodu ja elab tema perekond, kirjutab Ksenia Repson.
Kunstnik sai loomesüste oma lastelt ja võõrastelt maadelt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimest korda nägin Annat seitse või kaheksa aastat tagasi tema personaalnäitusel Tallinnas Kadriorus. Siis ootas Anna oma esimest last ja nägi suurepärane välja. Sellest ajast on lapseootel naise kuju tema loomingus erilisel kohal ning kunstnikul on valminud terve sari ekspressiivseid akte. Siis kadus ta minu vaateväljast.
Mullu novembris Äripäeva korraldatud Eesti ettevõtete TOP 100 ballil hakkas silma järjekord kohalikest rikastest ja uusrikastest. Inimesed, kes tavaelus järjekorras ei seisa, võtsid sappa, et saada kiire portree seansile, mida korraldas Litvinova-Merilo.
Ühe portreega läks tal kõigest paarkümmend minutit, selle ajaga jõudis ta luua portreteeritavaga kontakti, tähele panna olulisimat ja mõelda sellele, kuidas teha õnnestunud krokii (natuurist joonistatud kiire visand – toim). Selle žanriga saab ta kergelt hakkama.
Kunstniku sõnul mõtlevad paljud, et ta joonistab karikatuure või šarže, kuid see pole nii. «Igaühes meist on midagi naljakat!» ütleb ta.
Loomulikult võtsin ka mina sappa. Kes ei tahaks saada endast Litvinova-Merilo joonistatud portreed? Kui ta mind portreteeris, nägin, kuidas tema silmades tantsivad lõbusad kuradikesed. Annale tõesti meeldib joonistada!
Minu nimi on...
Kolmapäeval avas Litvinova-Merilo järjekordse personaalnäituse galeriis Absurdum Art. Kohalikul kunstimaastikul erineb tema looming erilise dünaamilise stiili ning vapustavalt rikkaliku ja intensiivse värvigamma poolest. Tõenäolisest on asi naise emotsionaalsuses.
Litvinova-Merilo on pärit Peterburist. Tema sõjaväelasest vanaisa perekond rändas mööda Nõukogude Liitu, Kamtšatkast Saaremaani. Mitu korda on perekond sattunud Eestisse, ka Anna ema läks kooli Saaremaal.
Anna jäi Eestisse lõplikult, kui oli 11-aastane, ja asus õppima Valdeku tänava venekeelses koolis. Eesti keele õpetaja otsustas tüdrukuga, kes ei osanud sõnagi eesti keelt, mitte väga vaeva näha ning eesti keele tunnis tegeles tüdruk hoopis kooli tarbeks plakatite joonistamisega.
Esimene katse saada sisse tollasesse Tallinna Kunstiülikooli nahakunstniku erialale luhtus ning Anna läks Tallinna Pedagoogikaülikooli joonistusõpetajaks õppima. Vahepeal Kunstiülikoolist Kunstiakadeemiaks muutunud kõrgkooli sai ta sisse teisel katsel, osates toona eesti keeles öelda vaid «Minu nimi on…» (praegu on eesti keel tema pere kodukeel). Nüüd proovis ta juba maali erialale.
«Kuna olin täiesti kindel, et ma ei saa sisse, siis ei hakanud ma isegi nimekirju kontrollima. Ja siis helistati mulle septembris ja küsiti, miks ma koolis ei käi. Tulin akadeemiasse, unustades pedast dokumendidki välja võtta,» naerab Anna.
Tuntud kunstniku professor Tiit Pääsukese kursus, kuhu Anna sattus, koosnes paarist eesti tüdrukust, soomlannast, hiinlasest, Annast ja ühest kurttummast poisist. Anna sõnul ei olnud tema pedagoogil mingit usku Anna võimetesse, kuid hiljem, kui ta oli juba kunstikooli õppejõud, tunnistas Pääsuke, et eksis toona.
Kunstnik meenutab õppimist akadeemias meelsasti, sest just siis sattus ta loominguliste inimeste sekka, kes olid talle lähedased ja huvitavad.
Loominguline süst
«Olen alati tahtnud olla mitte näiteks sisekujundaja, valida kellegi koju kardinad, vaid just kunstnik, maalija. Mulle tundub, et siis saan endale mitte pelgalt elatist teenida, vaid – mis on tunduvalt tähtsam – teha ümbritseva maailma jaoks midagi olulist, jagada emotsioone,» räägib ta.
Kui sündis Anna teine poeg, tundis ta aeg-ajalt soovi Eestist terve perega ära sõita – siinsest olmest eemale, et endale «loomingulist süsti» teha. Nii said teoks tema Maroko, Mehhiko ja Põhja-Ameerika sarjad.
Näiteks Aafrikas jooksis Anna molbertiga tänavale noorema poja toitmise vaheaegadel. Ning see oli väga viljakas periood. Sellised «süstid» lisasid värvi tema maalidele, mida kunstnik meelsasti kodumaal eksponeerib.
Anna Litvinova-Merilo
• Sündinud 1976. aastal Peterburis.
• Õppinud 1988–1991 Tallinna Kunstikoolis, 1993–1994 Tallinna Pedagoogikaülikoolis (kunstiõpetuse ja joonestamise eriala), 1994–1998 Eesti Kunstiakadeemias (maali eriala) ning 1996. aastal Samsø saarel Taani Rahvaülikoolis.
• Töötanud aastatel 1998–2005 Tallinna Kunstikoolis kunstiõpetajana.
• Abielus, kaks poega.