Pole keeruline leida tõendust hirmule, et kõikjal kulusid kärpival riigil lõpeb varsti ka pensioniraha, kirjutab Argo Ideon. Tegelikult polegi sotsiaalmaksust esimesse pensionisambasse kogutav raha juba 2004. aastast väljamakstava pensioni kulusid katnud.
Aastatel 2004–2008 on riik pensionidele aina enam teistest allikatest juurde maksnud, siiani kokku 1,67 miljardit krooni.
Sama juhtub ka sel aastal ning juurde tuleb maksta veel rohkem. Tänavuseks pensionikuluks arvestab rahandusministeerium üle 19 miljardi krooni, kuid sotsiaalmaksu tuleb selle katteks üksnes napilt 16 miljardit – puudu jääb üle kolme miljardi krooni.
Tõenäoliselt tuleb auk täita varem kogutud rahaga (arvestus põhineb 2009. aasta eelarvel ja esimesel lisaeelarvel, kusjuures on arvesse võetud ka pensionitõus 1. aprillil).
Kogunes topeltmiinus
Et pensionidega miinusesse jäädakse, oli riigile küll ette teada, ent vahe on kardetust märksa suuremaks kärisenud. Kui riigikogu 2004. aasta veebruaris pensionitõusu arutas, hoiatas toonane sotsiaalminister Marko Pomerants (toona Res Publica, praegu Isamaa ja Res Publica Liidu liige), et pensionide maksmiseks laekuva sotsiaalmaksu puudujääk kasvab aastaks 2010 ligikaudu kahe miljardi kroonini.
«Käesolev pensionitõus toob isegi suure puudujäägi, kuid aastaks 2012 peaks see olema lahendatud,» avaldas Pomerants toona lootust. «Veelgi suuremat puudujääki ei kannataks aga Eesti majandus- ja rahandussüsteem ilmselt enam välja.»
See puudujääk ongi käes. Rahandusministeeriumi arvestuste järgi tõuseb pensionikulu 2010. aastal 19,6 miljardi kroonini ning sotsiaalmaksust laekub koguni 4,3 miljardit krooni vähem.
Märkimisväärne on, et viimastel jõukatelgi aastatel piisas sotsiaalmaksust pensionideks vaid 2007. aastal. Seda võib aga pidada anomaaliaks. Puudujääk on pidevalt kasvanud 2004. aastast, kui puudu jäi 131 miljonit krooni.
Pensionide maksmise kulud seevastu on üles sööstnud. 2000. aastal võtsid pensionimaksed riigilt 6,2 miljardit krooni, sel aastal on vaja 19 miljardit – summa on kolmekordistunud.
Ka suhtena SKTsse on pensionid hüppe teinud: 2004. aastal oli nende osa vähem kui kuus protsenti, tänavu ennustatavalt juba peaaegu üheksa protsenti Eesti SKTst. Eesti keskmine vanaduspension on Balti riikide suurim.
Iga-aastase pensioniraha kokkusaamisega on riigil üha enam peamurdmist. Kust siis lisaraha tuleb?
Riigikogus on sotsiaalminister Hanno Pevkur vastanud küsimusele pensionifondi jätkusuutlikkuse kohta nendinguga, et üldjuhul peaks riikliku pensionikindlustuse kulud ja tulud olema enam-vähem tasakaalus. «Süsteemi võivad tasakaalust välja viia ühekordsed šokid majanduses, nagu meil praegu on. Sel juhul on vaja teha korrektiive, nagu näiteks selleaastane pensioniindeksi korrigeerimine,» ütles Pevkur.
P-tähega sõna
Tegelikult on augu täitmiseks siiamaani kasutatud eelarve nn jooksvaid vahendeid. See tähendab, et otsest katteallikat ei olegi vaja näidata, sest üldjuhul ei seata riigieelarve kulusid ja tulusid üksteisega vastavusse, loeb kogusumma. Eelarvet koostades on igal aastal välja arvestatud, kas pensionide väljamaksmiseks on sotsiaalmaksule veel lisa tarvis.
Praegu aga seisab riik märksa hullema probleemi ees. Et lappida selle aasta kolmemiljardilist auku, on vastavat otsust langetades võimalik kasutada erakorralist pensionireservi, milles märtsi lõpus oli 4,55 miljardit krooni. Praegu ei oska ka rahandusministeerium veel öelda, kui palju reservraha käiku läheb. Ainus, mis kindel: kogu reservi tänavu ära kulutada ei ole veel tarvis.
Pensionisaaja jaoks pole kunagi vahet olnud, kas raha tuleb sotsiaalmaksust, reservist või kusagilt mujalt, ning vahet ei tohiks olla ka tulevikus.
Probleemide kuhjumise tõttu ei tasu imestada, et poliitikute kuluaarivestlustesse on sugenenud arutlused, kas ühes muude kärbetega ei võiks solidaarselt kärpida ka sotsiaalkindlustusest makstavaid pensione.
P-tähega sõna ei ole enam nii range tabu kui veel mõne aasta või isegi paari kuu eest.
Seda näitavad isegi peaminister Andrus Ansipi rahustavad avaldused. Aprillis ütles Ansip riigikogus: «Pensionide vähendamisest rääkida on väga selge liialdus. /…/ Pensionide vähendamine ei ole kunagi olnud selle valitsuse diskussiooniobjektiks.»
Mõni aeg tagasi ei oleks selliseid avaldusi vaja läinud. Pensionide vähendamine on olnud mõeldamatu, isegi jututeemana keelatud. Kui Mart Laar kord ETV valimisdebatis lausus, et kui majandusolukord seda nõuab, oleks ta valmis pensione vähendama, tekkis pisike torm veeklaasis.
Ei tule kõne allagi
Ometi ei teinud Laar ju muud, kui kasutas tavaloogikat – kui kulutuse tegemiseks raha ei ole, siis kulutust ka teha ei saa.
Kuna poliitikas võib avameelsus teatud küsimustes osutuda enesetapjalikuks, peabki valitsus praegu üha korrutama, et pensione ei vähendata. Peaminister Ansip on isegi jõudnud niisuguse avalduseni: «On iseenesestmõistetav, et taolistes oludes, kus raha pensionide maksmiseks jooksval aastal ei laeku piisavalt, me ei saa pensione vähendada. See ei tule kõne allagi.»
Kuid see ei tähenda, et pensioniraha kallale ei saaks minna n-ö ümber nurga. Tänavuses esimese lisaeelarve seaduses on öeldud, et erakorralise pensionireservi summadest tohib võtta raha riigieelarve jooksvate kulude «ajutiseks likviidsuse juhtimiseks». See ei peaks siiski tekitama võimalust, et pensionid jääks välja maksmata, sest neid maksta on olulisem kui «likviidsust juhtida».
Laual on samas teisedki võimalused: tõsta veel pensioniiga, maksustada pensionide sotsiaalmaks ravikindlustuse osaga. Tegelikult aga tähendaks need sammud inimestele suuresti sedasama, mida pensionide kärpimine, kuid teise nime all.
Utoopiad jätkuvad
Ansipi kinnitusi, et pensione ei vähendata, on vaja ka seetõttu, et kehtiva koalitsioonileppe tekst on osutunud täiesti utoopiliseks. Seal on öeldud, et valitsusliit «kahekordistab pensionid nelja aastaga» ja et pensionitõus peab kulgema «senisest enam sotsiaalmaksu laekumisega võrreldavas tempos».
See 2007. aastal kirjutatud tekst ei pane isegi imestama, kuid 2009. aasta aprilli lõpus sotsiaalministeeriumi poolt rahandusministeeriumile esitatud arengukava 2013. aastani on juba müstika. Minister Hanno Pevkuri allkirjaga paberi juurde käiv finantskava aastateks 2010–2013 näeb ette, et tuleval aastal kasvavad sotsiaalkulud tänavuse eelarvega võrreldes seitse protsenti – samas ootab tänavune eelarve alles uut kärpimist.
Sotsiaalkindlustusskeemide kulud kasvavad selle dokumendi järgi järgmisel aastal umbes 1,5 miljardi krooni võrra. Meenutagem, et rahandusministeeriumi viimase ennustuse kohaselt on 2010. aasta majanduslangus 2,5 protsenti, optimistlikuma Euroopa Komisjoni järgi aga 0,8 protsenti.