Toomas Jürgenstein: kääbused, hiiglased ja riigieelarve

Toomas Jürgenstein. Foto: .

Maksupoliitika alused sarnanevad religioossete dogmadega

Oma otsuseid tehes lähtume ikka teadlikult või ebateadlikult mõnest lihtsast põhimõttest või juhtnöörist. Selleks võib olla mõni isiklik seisukoht, aga võib olla ka klassikute idee: näiteks utilitaristide igihaljas mõte, et meie käitumine peaksid kaasa tooma suurima hüve suurima hulga inimeste jaoks.

Rohelise mõtlemisega inimesed eelistavad sageli  Albert Schweitzeri  reeglit, et igasuguse toimimise aluseks peaks olema aukartus elu ees. Religioossetele inimestele on oluline vähemalt Konfutsiuse aegadest tuntud kuldreegel, et mida ei taha endale, seda ära tee teistele.   

Omaksvõetud põhimõtete alusel hinnatakse ka erinevaid elusfääre, sealhulgas majandusküsimusi. Eesti majandusest, eriti maksudest kõneldes on seisukohti, mis ei kuulu vaidluse alla, mida peetakse endastmõistetavateks ja mis teatud määral sarnanevad religioossete dogmadega. Sageli eeldatakse ka vaikimisi, et majandussfääris inimene oma põhimõtteid ei rakenda, vaid võtab vaidlematult üle endastmõistetavaks kuulutatud arusaamad.

Religioosne majandus

Kindlasti ei taha ma propageerida filosoofilisi või religioosseid tekste majandusõpikutena, ehkki näiteks religiooni mõju majandusele on kahtlemata olemas. Et majandusteemadel on oma oluline koht ka usus, näitab kas või kunagi Postimehe AKs ilmunud teoloogiadoktor Riho Saardi artikkel, kus ta analüüsib raha ja religiooni vahekorda.

Saard kirjutas: «Oma üllatuseks avastasin hiljuti, et kristluses on uskumatult palju finantsmaailma terminoloogiat ja keelt. Uus testament sisaldab ligi 400 finantsmajandusega seotud sõna ja mõistet. Seda pole vähe.» («Rahast ja Jumalast», 20.12.08)

Religiooni ja majanduse seotus avaldub näiteks mitmetes usulistes seadustes. Nii kuulub moslemitel viie tähtsama põhimõtte hulka zakat, kohustus jagada oma sissetulekust vaestele, puudusekannatajatele ja võlgnikele, hinduistlikus traditsioonis on mehele oluline läbida elus praktiliste asjadega tegeleva «majapidaja» etapp jne.

Mõnel puhul on muidugi raske majanduse funktsioneerimise põhimõtteid ja religiooni kokku viia: «Kes võtab vaheltkasu, läheb põrgusse, ja kes ei võta, läheb pankrotti,» sedastas irooniliselt 14. sajandil Itaalia kirjamees Benvenuto da Imola kauplemisele omast vaheltkasuvõtmist kommenteerides.

Ajaloos on ette tulnud ka perioode, kus majandusolud on põhjustanud religiooni aktiivsemaid sekkumisi ühiskonda. Näiteks Ladina-Ameerika preestrid ja teoloogid nägid 1960. aastatel suurt osa oma kirikuliikmeid elamas vaesuses. Nad lõid vabastusteoloogia –  liikumise, mis pidas silmakirjalikuks, et inimese hinge eest kantakse hoolt ja samas eiratakse inimese vajadust toidu, elamispinna ja inimväärika kohtlemise järele.

Nagu Jeesus osales vaeste inimeste kannatustes, kuulutas neile õiglust ja vabadust, nii peaks seda tegema ka kirik. Vabastusteoloogia keskne sõnum oligi inimese vabastamine majandusliku rõhumise alt, Kristust mõisteti vabastajana ka majanduslikus ja poliitilises mõttes.

Tuluparaad

Praegu on meie ühiskonna tähelepanu pööratud suuresti riigieelarve küsimustele. Mulle tundub, et ka siin on loomulik, et iga inimene kujundab oma eelistuse ja heidab kõrvale endastmõistetavaks kuulutatud tõed. Niisugusel juhul võib nii mõnigi asi paista uue nurga alt. Näiteks seegi, kas riigieelarve tasakaalu puhul on ainus tee lõputu kärpimine või on tulude suurendamisel võimalik ka maksutõus.

Kindlasti aitavad inimestel oma seisukohta kujundada ka ebatraditsiooniliselt, ent selgelt esitatud majandusnäitajad. Esmalt meenus mulle näide Jonathan Wolffi õpikust «Sissejuhatusest poliitikafilosoofiasse» (lk 162–165), kus ta refereerib hollandi majandusteadlase Jan Peni kirjeldust tulude jaotusest.

Nimelt esitab ta Suurbritannia inimeste 1970. aastate tulude jaotuse kujuteldava paraadina, millest võtavad osa kõik, kes mingisugust palka saavad. See paraad on korraldatud tunni aja jooksul vaatajate eest mööduva hanereana, alguses need, kes teenivad kõige vähem, viimastena kõige suurema maksueelse tulu saajad. Kes teenivad keskmist palka, on keskmise pikkusega, kes kahte keskmist, on poole pikemad.

Toon mõned väljavõtted kirjeldusest: «/.../paari esimese minuti jooksul näeme ebatavalisi, negatiivse pikkusega inimesi. Need on kahjumiga töötavate ettevõtete omanikud. /.../ Umbes kümne minuti pärast hakkavad tulema pisut alla meetri pikad inimesed. Siia kuuluvad paljud töötud, vanuse tõttu penisonile läinud, mõned noored ja poeomanikud, kelle äri ei edene eriti /.../

Viieteistkümne minuti pärast saavutavad marssijad viimaks meeter neljakümnese pikkuse /.../ mööduvad tööstuses töötavad, eriväljaõppega oskustöölised ning kontoriametnikud /.../ Nelikümmend viis minutit on möödas, enne kui näeme keskmise pikkusega inimesi. Nende hulka kuuluvad õpetajad, riigiametnikud, poepidajad, töödejuhatajad, mõned põllumehed.

/.../ mõne viimase minuti jooksul ilmuvad nähtavale hiiglased. Mitte just teab kui edukas advokaat – 55 meetrit pikk /.../ Paari viimase sekundi jooksul näeme tornikõrgusi inimesi. Prints Philip on üle poole kilomeetri pikk, laulja Tom Jones vaat et kaks kilomeetrit /.../»

Ma pole täpseid arvutusi teinud, kuid sama tuluparaadi võib hõlpsasti kujutada ka Eesti oludest lähtuvalt. Kõige ees tulevad negatiivse pikkusega inimesed, kes on hädas laenude tagasimaksmisega, erinevalt Suurbritanniast jääb Eestis ka õpetajate pikkus alla keskmise. Riigikogu lihtliikmete pikkus on vähemalt seitse meetrit, Eesti Energia direktoril tublisti üle paarikümne meetri, Tallinki juhatuse omadel üle seitsmekümne meetri, Eesti Ekspressis toodud tulude edetabeli juhtide pikkusi võib mõõta juba sadades meetrites.

Maksud või kärped

Sellist tuluparaadi jälgides võib jõuda üsna kiiresti mõtteni, et nii ebavõrdsete tulude jaotusega ühiskonnas on midagi valesti. Või veelgi enam – äkki peaks maksude abil viimaseid marssijaid pisut lühendama ja esimest poolt pisut pikendama. Vähemalt ei tohiks seda ideed kui endastmõistetavalt sobimatut kõrvale tõsta. Valus on ettegi kujutada, mida tooks kaasa järjekordsed kärped sotsiaal-, haridus- või kultuurisfääris.

Ehk peaks rasketel aegadel väljapakutud lahendusi toetades ja uusi arenguvõimalusi otsides lähtuma vähem endastmõistetavaks peetud seisukohtadest ka majandussfääris. Vabam mõtlemine on uutele lahendustele ikka kaasa aidanud.