Tallinna plekkmehed ja plekknaised

, kirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Noor andekas kirjanik Peeter Helme.
Noor andekas kirjanik Peeter Helme. Foto: Toomas Huik

Teet Kallas leiab, et eesti proosasse on lisandunud tõeliselt andekas kirjanik Peeter Helme, kelle hiljuti ilmunud teist romaani «September» võib pidada arvestatavaks kirjandussündmuseks.

Esmapilgul tundub, et selle sissejuhatava lõiguga ongi nagu kõik oluline öeldud.
Aga ega ei ole küll. Tõeline anne on küllalt haruldane taim. See ei kasva kõikjal ega õitse sugugi igal aastal. Võib-olla olen ma midagi märkamata jätnud, aga on tähelepanuväärne, et andest ja andekusest räägitakse viimasel ajal väga vähe. See pole justkui viisakas. See pole teema, nagu öeldakse. Ma ei pea silmas sugugi mitte ainult kirjandust, vaid ikka kõike muud ka. Palju rohkem räägitakse läbilöögivõimest, ärategemisest ja -panemisest. Meedia on üle asustatud superstaaridest, keda veel eile ei tundnud keegi peale koduste. Andekus ei tundu enam kuigi oluline. Miks ka mitte, kui hakkama saab ka selleta.

Aga tegelikult ei saa ikka küll. Ei kirjanduses, muusikas ega isegi poliitikas. Nii oli, nii on, nii jääb. Nõnda palju siis sellest.

Ja nüüd Peeter Helmest. Minu jaoks teadvustus see noor kirjanik üle-eelmise romaanivõistluse käsikirju lugedes. Loomulikult ei teadnud ükski žüriiliige, kes on «Puudutuse» autor. Aimatagi ei osanud. (Keegi küll oletas, et oleks nagu Õnnepalu, aga vist siiski ei ole – resignatsiooni jääb väheks ja nukrusevärvidki on omamoodi kirkad.) Aga nii kaua olen ma kirjanduses kaasa teinud ja raamatuid lugenud küll, et üsna esimeste lehekülgede järel tajuda, mille järele asi lõhnab. Mis sel puhul järgneb, on õigupoolest vist juba hasart.

Näiteks õngemeestele peaks see tunne tuttav olema – pika ja tühja konutamise järel hakkab äkki kork veepinnal plinkima ja su tusane uimasus on kui käega pühitud. Kas on kala või mitte, kas näkkab või mitte? Päris tükk aega polnud ma eesti uuemast kirjandusest sellist süsti saanud.

Nüüd otsisin arvutist üles asjakohase faili. Siin see on.

«Nr 39
Märgusõna DAMASUS
    PUUDUTUS
Seniloetuist võistlusromaanidest üks kõige kirjanduslikumaid käsikirju selle sõna XX sajandi puhtamas tähenduses. Viimistletud, hoolitsetud ja intelligentne tekst, meisterlikult fokuseeritud detailid jne. Samas aga – pingestatud tekst suudab enda küljes hoida vaid teatava piirini. Umbes kolmandiku peal hakkab pinge hajuma. Eks see võib oleneda ka lugeja ootustest. Ootad tahtmatult midagi suurt. Aga väga suur see sõnum siiski ei ole. Lihtsalt veel üks üksinduse (ja võib-olla ka egoismi) anatoomia. Aga teisalt – miks ka mitte… See käsikiri peaks mahtuma üsna-üsna tipu lähedale. Pluss!
11. veebruar 2007.»


Nagu näha, olin oma äratundmist sõnastades siiski asjakohaselt ettevaatlik ja reserveeritud. Žüriitöö teeb tahtmatult küüniliseks. Aga kõik läks nii, nagu minema pidi. «Puudutus» sai sellel võistlusel auhinna, tõsi küll, mitte esimese, kuigi võinuks ka selle saada. Žürii hääled jagunesid küllalt minimaalsete punktivahedega. Üht aimasin siis kindlasti: Peeter Helme pole tulnud selleks, et üheks korraks särada.

Nii ongi. «September» on päris suur samm edasi. Seegi romaan räägib linlase üksindusest. Seekord siinsamas Tallinnas. («Puudutuses» tunnetas üksioleku ilu ja valu noor vaimuinimene Berliinis või vähemalt väga Berliini moodi linnas.)

Mis mind kõige enam üllatas ja rõõmustas, oli endastmõistetavus, millega Helme oma töövahendeid välja vahetas. Selles mõttes, et kui esikromaani tööriistaks oli noore rusutise intellektuaalne võti, siis nüüd kasutab ta väliselt peaaegu kiretu detailkirjelduse paljupakkuvat iroonilist süstalt.
Formaalselt on tegu nn bürooromaaniga. Võiks isegi ütelda, et kohati humoorika, kohati nukraga. Võiks, aga ei maksa, Nii lihtne see asi ei ole. Minategelane, kelle nime vist kusagil ei mainitagi (!), kirjeldab (kirjanduslikult küllalt riskantses ja tülikas olevikuvormis) oma septembripäevi. Puud langetavad lehti, meri muutub tumedamaks ja linn jahedamaks. Rutiinsed tööpäevad ühes kontoris kusagil kesklinna kandis, õhtud Mustamäe korteris, rutiinsed põiked kõrtsitubadesse, pooltuimad uidangud linnaõhtus ja -öös…

Lisaks minarääkijale näeme suuremas plaanis veel tema ülemust Alot, naiskolleege Evet, Siirit ja Karmenit. Foonil vilksatab teisigi. Lugu algab ühe meeskolleegi ootamatu surmaga töölaua taga, varsti järgnev matusetalitus käivitab «armastusloo ametipostil» minamehe ja sekretär Siiri vahel. Aga varsti ka minamehe ja Karmeni vahel viimase pool voodis. Aimatagi, et lugu lausa peab lõppema krahhi või vähemalt pauguga. Nii ongi. Aga sellest pole midagi. Tallinn on kontoritest tulvil, minamees pole liiga nõudlik, uues töökohas pole ta üldse vastu ka seljaga ukse poole istuma ja arvutiekraanile vaatama…

Umbes nii või siis natuke teisiti võiks romaani süžeed ju tõesti ümber jutustada. Aga loomulikult pole see lugu armastusest tööpostil või selle puudumisest. See romaan on väga täpsesse nihkesse rihitud, nii et kõik, mis toimub ja toimumata jääb, jõuab meieni läbi sumeda, aga stoiliselt järjekindla iroonia. Bürooinimeste töö- ja erajutud meenutavad natuke samateemalisi Inglise komöödiaseriaale. Faile tekitatakse ja tööd tehakse, aga veel rohkem imiteeritakse. Dialooge arendatakse ja suhteid luuakse, meile vahetatakse, moblaga räägitakse ja sõnumeid saadetakse, aga miski ei jookse neil inimestel päris õigesti kokku. Ei jookse kokku, ei jõua pärale.

Minamehel, aga teistelgi tegelastel on justkui midagi salaja amputeeritud. Mitte keha küljest, vaid hingest, nad on kas absoluutselt või osaliselt tundevõimetud. Kusjuures – ega seda saa siiski üksnes ja ainult büroo, kontori, firma süüks panna. Pigem on tegu «ajastu ahistavate asjadega», nende kuhjumisega, mis on nendest inimestest lihtsalt üle. Hüperrealistlike olupiltide ja foonikirjelduste taustal mõjub see nihkes maailm mitte ainult koomiliselt, vaid kohati lausa õudselt. Tõsi, kohati usaldab autor oma õnnestunud stiilivalikut liialt, mõnigi olu- või situatsioonikirjeldus väsib seetõttu ära.

Mitut puhku jäin mõtlema, kus ja millal ma midagi pisut sarnast olen juba lugenud. Viimaks sain pihta. Muidugi, Michael Fryani satiiriline bürooromaan «Plekkmehed» (eesti keeles ilmunud 1967). See oli üks oma aja bestsellereid, Mäletan, et see meeldis ka Mati Undile. Aastaid hiljem tehtud telelavastuses mängis ta selles ise koguni kaasa. Aga muidugi, Fryani romaan oli vaimukas täispila otsast lõpuni. Erinevalt Helme ruumilisi pilte ja aistinguid, elu kurbi ja lõbusaid foonihääli sisaldavast teosest. Mul oli hiljuti võimalus autorilt küsida, kuivõrd tuttav on ta «Plekkmeestega». Selgus, et Helme polnud sellest raamatust kuulnudki! Ning läks antikvariaati seda hankima.

Aga Tallinna XXI sajandi plekkmehed on tema poolt paika pandud. Ja plekknaisedki. Pole nad minamehest oluliselt üle ega õilsamad midagi oma nihkes hüsteeriate ja nihkes tunnetega. Ühed poolsootud büroo-olevused kõik. Mitte et büroode süü seejuures määratult suur oleks. Sest eks ole needki ju ikka inimeste enda loodud.
Pean ma veel midagi kokkuvõtteks lisama? Vist mitte. Kõige esimeses lõigus on oluline juba välja öeldud.

Romaan


Peeter Helme


«September»


Pegasus, 2009


 288 lk

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles