Indrek Tarand: kuidas reformida ELi põllumajanduspoliitikat?

CAP (common agricultural policy - ühine põllumajanduspoliitika, e.k) moodustab ELi eelarvest ca 40 protsenti. Tasapisi on nihkutud tootepõhistelt toetustelt maaelu kui elustiili toetamise suunas, aga kehtiv süsteem pole ikkagi jätkusuutlik. Eriti juhtumil, kui EL soovib laieneda, siis tähendab see, et vaesemad riigid peaksid rohkem toetust saama. Praegu on nii, et meie põllumehed ühena viimastest liitujatest saavad tänu väiksemale SKP/inimese kohta toetusi teistsuguse määra järgi kui Itaalia või Prantsusmaa omad. See tähendab märksa vähem!

Süsteem ise on ka kohmakas ja koormav ning on globaalprobleemiks, sest pärsib põllumajandustooteid eksportivate arenguriikide majandust. Liidu siseselt tehakse vahet elatustaseme järgi ja see pole õige ühispoliitika vääriline. Kolmandaks: tarbijad maksavad ülesinflateeritud toidukaupade eest liiga palju (välismaailmale on ju Euroopa turg praktiliselt kinni) ja samuti kulub väga suur osa nende maksuraha ELi toetusteks ja toetuste administreerijate ülalpidamiseks (telesarja «Gravy train» vaadake).

Muidugi on CAP põllumajandustootmise ja kliimatingimuste seoste tõttu omamoodi vajalik, kuid niisugusel kujul on ta takistuseks ka Maailmakaubanduse Organisatsiooni tegevuses.

Aga CAPi reform pole lihtsate killast, sest mitmed suured riigid (Prantsusmaa, Itaalia, aga ka Saksamaa) ei soovi seda väga muuta. Nad usuvad, et Saksa valija on egoistlik ja hääletab nii, et Saksa enda maksuraha tuleks sakslastele tagasi. Protsessis osaleb ka Eesti, kelle ametlikud seisukohad on www.agri.ee/YPP_tulevik ning kindlasti on sellest lähtuvalt võimalik Euroopa Parlamendis luua erilisi ad hoc koalitsioone hollandlaste ja inglastega, samas on võimatu mitte näha vastasleeri kerkimist, kus Poola ja Rumeenia ja miks mitte ka Kreeka on nõus sellise reformiga, et süsteem jätkugu, ainult «õiglasemalt» ehk prantslased ja sakslased maksku, ent enam mitte endale, vaid vaesematele.