Mart Laisk: dehumaniseeritud koolisüsteem
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kool on koht, kus me veedame paratamatult suurema osa oma lapsepõlvest ja noorusajast. Ning kuigi inimese põhilised iseloomujooned on koolipõlve alguseks juba paigas, on meil ometi põhjust arvata, et suur osa meie maailmapildist on siiski koolikeskkonnast mõjutatud. Ja mõjutatud ka nendest isiksustest, kes meid koolis ümbritsevad.
Väiklane ja kibestunud õpetaja teeb lapse hingele ilmselt tunduvalt rohkem kahju, kui seda teeb mõni sõpradega proovitud kanepisuits või nurga taga kulistatud viinapudel. Kahe viimase eest me kaitseme oma last peaaegu et paaniliselt. Tigedat ja kiuslikku, tihti veel ka rumalat õpetajat aga sallime silmagi pilgutamata. Muidugi, paremaid pole hetkel kuskilt võtta ja pole kindel, kas meie dehumaniseeritud haridussüsteem tugevamaid isiksusi üldse välja kannataks.
Dehumaniseerimine tähendab seda, et hariduse andmine on maksimaalselt standardiseeritud. Elavast teadmisest-mõistmisest on tehtud hingetud teadmise standardühikud, mida õpilane peab kooliaastate jooksul pähe ajama ja mida Süsteem hiljem testidega lihtsalt kontrollida saab.
On tehtud kõik selleks, et õpetaja rolli pisendada, et õpetaja poleks muud kui liinioperaator, kes oma eeskujuga ei loo õpilasest mitte uut säravat isiksust, vaid kelle ülesanne on praaki minevad eksemplarid õigel ajal välja sorteerida, et nad Süsteemile kasutut lisakoormust ei tekitaks.
Selline töökorraldus on tinginud olukorra, kus juba aastaid satuvad pedagoogideks nn akadeemilise lumpeni esindajad. Õpetaja elukutse, mis veel sada aastat tagasi kandis vaat et jumalikkuse oreooli, on tänaseks degradeerunud kõrgharitud luuserite pelgupaigaks.
Mida teha, et saaksime oma õpetajatele alt üles vaadata? Esimene asi, mida teha saame, oleks taastada usaldus õpetaja vastu. Millist respekti saab tunda õpilane ametniku vastu, kelle töö tuleb kõik üksipulgi üle kontrollida ning keda ühiskond kohtleb kui tähtsusetut hammasratast kuskil teadmiste jaotuspunktis?
Loomulikult peaks selline usaldus laienema ka õpilasele. On ju õpilane-õpetaja üks lahutamatu süsteem. Alavääristades ühte, alavääristame ka teist. Õpetaja alavääristamine on paljuski tingitud sellest, et me usume: õpilase ülesanne on kooliprogrammi võimalikult täielik omandamine.
Sõna «omandama» juba reedab hariduspoliitika väärakust. Omandada saab teadmisi, aga meie lapsed vajavad mõistmist. Teadmisi saab kontrollida, mõistmise kohta annab hinnangu ainult elu. Mõistmine ei ole omandatud teadmiste summa ja õpetaja pole transamees/-naine, kelle ülesanne on õpilane eluks võimalikult suure hulga teadmistega koormata.
Õpetaja peaks olema mentor, kelle taipamise võime ulatub julgelt üle ühiskonna keskmise taseme ja kes oma isiksuse kaudu annab meie lastele edasi seda taipamist, mis lapses muutub individuaalseks maailmapildiks – ainult talle omaseks mõistmiseks. Õpetaja isiksus on meile kvaliteedi garantii, sest sellist mõistmist ei saa mõõta ühegi testiga. Me peame õppima uskuma.
Usul peaks koolis üldse tunduvalt suurem tähendus olema. Usk on meie maailmapildi ja sellest johtuvalt ka minapildi alus. Ma ei pea siin silmas mingit kanoniseeritud religiooni. Usk on laiemalt inimese võime võtta omaks teatud minapilt. Mida väiksem on inimese võime uskuda, seda võbelevam ja ebakindlam on tema minapilt. Lõpuks – seda logisevam ja nõrgem on tema isiksus. Iga lapsevanem ilmselt soovib, et tema lapsest kasvaks eelkõige tugev isiksus.
Aga kuidas saavad olematute või väändunud isiksustega pedagoogid anda meie lastele seda, mida omalgi napib. Kus on meie koolipapade (mammade) legendaarsed tipud? Sellised, keda rahvasuus teatakse ja kelle arvamust arvestatakse.
Meenub mitmeid nimesid teadlaste ja arstkonna seas, aga suuri õpetajaid nagu ei meenugi. Ehk ainult Lauri Leesi. Mees, kes on tõesti oma elu õpetamisele pühendanud (see on muidugi minu subjektiivne mulje). Siis tuleb tükk tühja maad ja järgmine silmajääja on Kopli-Sults. Mehel on küll kõvasti bravuuri ja vist ka õpilaste toetust, aga ilmselt on egotrip õpilaste heaolust tähtsam, sest kust muidu võtab mees ülbuse hakata ise seadusi tegema ja vett veiniks muutma. Või mis see õpilastele kalja keelamine muud on?
Ja ongi kõik. Õpetajaametiga seondub, vähemalt minu meelest, siiski pigem hallus ja kuulekus. Eks ikka see sama, mida nad õpilasteltki nõuavad.
Õpetaja prestiiži tõstmiseks võiks veel luua midagi õpetajate akadeemia taolist. See oleks institutsioon, kuhu pääseksid analoogselt teadusega need tippude tipud. Ja tipp ei tähenda siin kohal mitte suurima punktiarvuga riigieksamisooritajate tootmist, vaid eelkõige õpilaste ja lapsevanemate austust. Kindlasti ei tohiks liikmelisus sõltuda mingist eksamist.
Kõige alus on ikkagi usaldus. Kui hakkame usaldama tandemit õpilane-õpetaja, siis tuleb ka prestiiž. Siis hakkavad ka valijad õpetaja elukutset – vabandust, isiksust – rohkem hindama ja lubavad poliitikutel neile rohkem maksta.
Me saaksime koolist ära kaotada isiksuse arengu seisukohalt palju mõttetuid õppeaineid, või vähemalt vähendada oluliselt nende mahtu. Neid tunde asendaks õpetajaga koos veedetud aeg. Saaks leevendust praegu üle mõistuse suure koormuse alla ägavad lapsed ning lõppkokkuvõttes kasvaks õnnelikumad ja ühiskonnale ka kasulikumad täiskasvanud.
Meie unistus teaduspõhisest majandusest ei realiseeru mitte seeläbi, et me oma lastele üldhariduskoolis valimatult täppisteadusi pähe taome, vaid seeläbi, et laseme oma lastel kasvada tugevateks isiksusteks, kes siis valivad ka teadlase või inseneri elukutse.
Olulisem on see, et need isiksused suudavad olla head emad ja isad oma lastele ning nii võiks tekkida ahelreaktsioon, kust hakkab kasvama uus ja parem inimene.
Haridus öeldakse olevat üks väga inertne süsteem ja selle muutmine ükskõik millises suunas kohtab alati tugevat vastupanu. Sestap on hea teemat tõstatada keset möllavat kriisi, kus endised seosed ka muudes valdkondades juba lagunenud ja koolifunktsionääridel ehk parem eelsoodumus uudsemaid mõtteid vastu võtta.
Ka hakkab tänaseks päevaks mõnel pool juba koitma, et personaalset õnne igale eestlasele ei saa luua läbi veelgi intensiivsema (orja)töö või läbi veelgi suurema isikliku aja ohverdamise tühisuse altarile.
Õnn kaasneb ikka tugeva usuga iseendasse ehk tugeva isiksusega.