Indrek Holst: viie lapsega ei peaks tulumaksu maksma

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Indrek Holst
SEB elu- ja pensionikindlustuse
juht
Indrek Holst SEB elu- ja pensionikindlustuse juht Foto: Pm

Diskussioon lastetusmaksu üle on äraspidine, sest lastetute maksustamise asemel tuleb Eestis hoopis motiveerida inimesi saama rohkem lapsi ning anda neile peredele, kus juba on palju lapsi, võimalus paremini toime tulla. Pigem tuleks jätta inimestele teenitud tuludelt rohkem raha kätte ja vähendada ebavõrdsust, millega lasterikkad pered kokku puutuvad. Kolme või enama lapse kasvatamine ei leia ühiskonna poolt piisavat tunnustamist ega materiaalset kompenseerimist.


Eesti rahvaarv kahaneb, kusjuures pensionäride osakaal suureneb, sellest tulenevalt süveneb mure maksutulude ja eelkõige eakamate inimeste ülalpidamise pärast. Olukorra lahendamiseks kehtivas süsteemis on neli võimalust: suurendada makse, tõsta pensioniiga, tuua sisse võõrtööjõudu või saada rohkem lapsi. Kolm esimest on vähem või rohkem ebapopulaarsed.



Variant «rohkem lapsi» võiks olla esimene valik. Riigi tulevik sõltub laste arvust ning riik peab andma signaali, et ta ka tõesti nii arvab, et see pole puhas sõnakõlks. Muidugi, ära peab märkima, et ega me pensioniea tõstmisest ei pääse, kui vaadata, milline on praegune tähtede seis riiklikus pensionikindlustuses.



Küsimus, kes toidab Eesti pensionäre aastal 2050 või 2100, nõuab lahendust. Ja see lahendus peaks olema õiglane.



Praegu on Eesti keskmises peres vähem kui kaks last, mis ei taga rahva taastoomist – nii õõnsalt kui selline määratlus ka ei kõla. Ligikaudu pooltes Eesti peredes on üks laps, kahe lapsega peresid on umbes 40 protsenti ning kolme ja enama lapsega peresid kõigest kümnendik. Ühelapselisi peresid tuleb aina juurde ning lasterohkeid peresid jääb järjest vähemaks.



Lastega peredele on kindlasti oluline riigi tugi – mõtlen vanemapalka – lapse esimestel eluaastatel, kuid suuremad kulutused seisavad alles ees. Teisest lapsest alates tekkiv täiendav maksuvaba tulu mahaarvamise võimalus on ebapiisav.



Ühelgi juhul ei saa väita, et kolme või nelja lapse üleskasvatamine on sama kulukas kui ühe või kahe lapse kasvatamine. Perede eelarves pannakse lapsed ikka esikohale ning kokkuvõttes ei jäägi suurele perele vaba raha kätte. Ei jää raha ka enda või laste tuleviku kindlustamiseks, sest see läheb lihtsalt igapäevaste kulude katteks. Eriti valusalt tunnevad seda pered, kus vanemad teenivad keskmist või sellest väiksemat palka.



Vanasti tõi lasterikkus jõukuse majja, seda enamasti taludes, sest töökäsi tuli juurde ning lapsed olid ka «pensionikindlustus» vanaduspäevadeks. Praegu tähendab palju lapsi majanduslikult raskemat elu ja viletsamat pensioni.



Emotsionaalsest vaatenurgast võib öelda, et palju lapsi toob juba iseenesest rõõmu päevadesse ning laste abile saab loota ka vanaduspäevadel. Kuid riik saab saata kaaluka sõnumi, et lasterikka pere panust hinnatakse ühiskonnas.



Kolme või enama lapsega peredele tuleb teha märkimisväärseid tulumaksusoodustusi. Maksukoormus võiks oluliselt langeda alates kolmandast lapsest, sest alles siis motiveeritakse rahvastiku taastootmist. Kõige õiglasem oleks tõsta tulumaksuvaba miinimumi, mis aitaks korvata lapsele, eriti tema arengule tehtud kulutusi. Viie lapse puhul võiks maksuvaba aastatulu olla võrdne aastapalgaga, mis tähendab, et lasterohke pere üks vanem ei maksaks üldse tulumaksu. Lisaks tasub pakkuda soodustusi tulumaksumäära osas, juhul kui lapsi on veel rohkem.



Praegu on teatud soodustused olemas, aga need ei korva lapsele tehtud kulutusi. Näiteks saab koolituste kulust tulumaksu tagasi, aga kui võrrelda kolme- ja ühelapselise pere kulusid, siis esimeses on kulud kolm korda kõrgemad, mis võib tegelikult tihti tähendada, et arendavast koolitusest loobutakse hoopis.



Põhimõtteline hoiak peaks olema, et enam kui kolme lapse puhul ei maksa riik mitte preemiat, vaid teeb soodustusi maksude pealt. Raha jagamine tähendab laste saamise muutumist äriprojektiks, mis lubaks võib-olla tööle mitte minna. Maksusoodustused motiveerivad inimesi tööle, sest nad teavad, et riik teeb neile kui lasterikaste perede vanematele kummarduse soodsamate maksude näol. Samas peab riik otsustama, kas lapsevanem peab osa kättejäävast rahast paigutama oma tuleviku kindlustamisse või saab seda kulutada oma äranägemise järgi.



Riigieelarve saaks sel juhul praegu neilt inimestelt küll vähem raha, kuid see tasuks end tulevikus ära. Ja nagu me teame – riiki tuleb juhtida pikaajalise vaatega. Maksusoodustused ei ole ka ühe-kahelapseliste perede karistamine ning kedagi ei sunnita lapsi tootma.



Pensioni, maksustamise ja laste arvu sidumine on paljuski poliitilise punktikogumise teema. Kui lasterikkaid peresid oleks sama palju kui ühelapselisi peresid, siis seisaksid poliitikud idee toetamiseks järjekorras.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles