Arne Merilai Trooja hobune koputab uksele

Arne Merilai Foto: Pm

Raamat

Arne Merilai

«Türann

Oidipus»

Verb, 2009

422 lk

Kui Tartu Ülikooli kirjandusõppejõud ja mitmekülgne literaat ning teoreetik Arne Merilai midagi ette võtab, siis voolab tulemus oma suuruses üle ääre, paneb publiku hingetusest või imestusest ahhetama. Nii on see olnud tema koostatud ja kommenteeritud megaantoloogiaga «Eesti ballaad» ja tugeva algupärasustaotlusega teoreetilise traktaadi «Pragmapoeetikaga». Äsja ilmunud romaani või Andres Ehini määratluses romeemi «Türann Oidipus» iseloomustab samuti kõike mängu panev lähenemine ja ise selle mängu nautimine. Teos tõotab pakkuda väljakutset intellektuaalsete mängude nautijaile, kirjandusteoreetikutele, aga ka pidu neile, kes ikka veel usuvad eesti keele meeletutesse väljendusvõimalustesse. Uurisin autorilt endalt ta suurteose taustu.

Eelmise aasta septembris Eesti Ekspressile antud intervjuus tunnistasid, et teos, mille autor, ka tõlke autor tahaksid ise olla, on Sophoklese «Kuningas Oidipus». Pontios Chersonesose «Türann Oidipus» oli selleks ajaks juba tõlgitud. Ometi on kaanel autorina Arne Merilai. Näikse, nagu kuulutaksid oma teosega autori ja tõlkija põhimõttelist võrdsust?

Jah, kummardan sügavalt Ain Kaalepi meisterliku tõlke ja Anne Lille tõlgitsuste ees. Pontiose loo ümberpanek oli sügiseks tõesti redigeerimisküps – magus vaba semestri ja suvepuhkuse vili. Kusjuures Arne Merilai nimi ilmus kaanele alles viimases järgus tänu toimetaja Kerti Tergemi märguandele. Ma varem tiitlile suurt ei mõelnud, oligi esialgu kreekakeelne. Seda õpetas mulle omal ajal Jaan Unt,  üht-teist on veel tallel ja nüüd tõusis sest tulu. Taoline topeltmäng võimaldas mul osa vastutusest kanda vahenduse, osa algupärandi arvele. Kes on selle teose fiktsionaal­ne või tegelik autor?

Raamatu seljal on ära trükitud mitme oma ala autoriteedi ülistavad kommentaarid. Ometi tõlkija saatesõnas manitsed alaealisi või allergilisi lugejaid mitte põrsast kotis ostma, nad võivat hiljem hakata kirjastajat kiruma. Kas võib sellest välja lugeda arusaama kirjandusteosest kui provokatsioonist à la Jauss «kirjandusajalugu kui provokatsioon»?

Ma ei nimetaks oma kaaneretsensente autoriteetideks, vaid temaatilisteks sõpradeks. Marju ja Alo olid lausa varasemad konsultandid, nii igaks juhuks, pärast pakkus ka Viivi toetavat tagasisidet. Rektor Rein võtab osavalt kokku polüfoonilise orkestratsiooni, Indrek aga rõhutab rütmilist alget. Igaühel oma pill! See ei ole tavaline PR-projekt, vaid osa mängust – võib-olla tõesti ehk väikesest provokatsioonist –, mille sisu mina muidugi enam ei juhtinud.

Samas pakuvad need definitsioonid teise taustaga huvilistele vajalikke noodivõtmeid, et nad ei peaks üleliia pead murdma või kogunisti vihastama. Ei ole kena, kui lugeja tunneb end nagu kits raadio ees – viisakas on külalisele uksele vastu tulla. Siis selgub ka kohe, kas aadress ei olnud juhtumisi vale, ja kogemata kontvõõras võib rahumeeli lahkuda.

Tunnistan esmasel lugemiskatsel, et «Türann Oidipus» on tõepoolest nagu väravale koputav Trooja hobune, nagu ka tõlkijana ennustad: lased sisse, siis laastab su kindluse sisikonna. Võib oletada, et sellega illustreerid oma kõnetegude teooriat, aga ka lihtsalt mõnuled eesti keeles?

Eks ma pressisin tolle puuhobuse igat masti hopliite elik erinevaid relvakandjaid tihkelt täis küll. Kuigi ka õhuvahetuse eest sai oma arust hoolitsetud. Lõppeks on mu emapoolne perekonnanimi Juht – nomen est omen. Vähemalt mingit otsa pidi, kui mitte sotsiaalselt või akadeemiliselt.

Kõnetegude teooria, isegi luuleline, oli mul paraku täielikult ununenud, aga seda praktilisemalt ta vist siis ilmnes. Ületamatut naudingut pakkus taoline fiktsioneerimine ja komponeerimine. Vaimutegevuse mõttes oli teatav sarnasus väitekirja detailikuhjade läbinägeva sõnastamisega aga tõesti tajutav. Aeg-ajalt vilksatas siiski peast läbi kahjatsus, et mis sest vaesest lugejast niimoodi saab. Katsusin vähemasti lause vormiliselt lihtsa hoida, et kaks koma tundus maksimum, aga parem veel üks.

No mis ma oskan soovitada? Püütagu tegelaste kõrval võimalust mööda ka kirjutajale pähe ronida, et mõistatada, mille pärast too mees õite nii väga muheleb – teose sisu kogu õuduse kohal. Aga kui see hästi välja ei tule ja rajad viivad rappa, siis ma tõepoolest söamest vabandan, et julgesin valimata juhatada.

Kriitikuna, st kirjanduse nimetajana otsin ometi mingit pidet, sidumaks su opus magnum’it kunagise ja praeguse kirjanduskogemusega. Oled ise viidanud Alliksaarele, Laabanile, Masingule, Kõivule… Kellega tahaksid veel olla kirjanduslik sugulashing?
Ütleme parem opus nigrum, arvestades ka seda hulka tumedat tuumaenergiat, mille hakatuseks välja elasin. Siis jääb lootust, et alkeemiline album ja magnum tulevad veel kunagi hiljem... Miks mitte rahulikumal teemal ja leebemal moel. Eks ole – ma teen ju nalja, ma olen tuntud naljamees, nagu Vana-Hellar ütleb. Kuna mingeid veksleid ma välja käima ei hakka, et neid siis pärast piinlikult lunastada.

Nii et teisalt – võib-olla ongi magnum. Ega ma vast lohutamatult nuta, kui nüüd kivi peaks õnnetuseks pähe kukkuma. Sest mingi kirjanduslik mälestusmärk on sellega maha jäetud, kuidas minusuguse aju töötab ja väljendab. Võib-olla sellest aitabki ning paremini ma praegu ei osanud. Meil ilmub üleliia igasugu kahvatut ekriktüüri või serviilset meelelahutust, mis devalveerib kunsti ja avangardi – enam kui korduvalt nähtud. Avaldagem, kui on midagi uut ja kandvat öelda, sisult ehk laadilt. Kuigi eks püsivalt treenima ning rutiini hoidma pea samuti. Väljamõeldis võiks siiski, vahelduseks, olla kuu pealt kukkunud: enne ei olnud, nüüd on olemas – ja kui usutav. Sellest tunneb loomingut. Mis ei ole ainult teiste elusid või tekste kurnav kaver, olgu siis post- või pre-postmodernismiks maskeeritud. Rohkem Ristikivi moodi: ei ole nähtavalt Eestist, suurepärasest iseendast, kaitsetutest lähikondlastest või vahetust kaasajast.
Mis puutub paralleelidesse, siis alliteratiivse Alliksaare, sürrealist-trotskist Laabani või hormonaalse Underi kõrval on mulle väga oluline animistlik Kangro või poliitiliselt vintske Runnel. Ja otse loomulikult me šamanistlik Kristus, euroskeptik Masing.

Kusjuures «Türann Oidipuse» meetodit olen paaris erameilis tõepoolest määratlenud kui kõivulikule vulkanismile rakendatud kaalepilikku vormikultuuri. Mingi edasiminek ehk lõimiv isesus tuleb ju kehtestada, kui ise midagi teha tahta. Kuigi mis seal nii väga uut on: elementide raev ja sale stroof, nagu Talvik nad juba ühendas. Vana hea nietzscheaanlus ja jungiaanlus.

Kes minusse kunagi aga esimese tõru istutas, oli muidugi Tammsaare. Tema vaidleva inimarmastuse peale võin praegugi äärepealt nutma puhkeda. Kõik teised tüved on juba selle suure tamme vilus kasunud. Eks küsige järele mu kirjandusõpetaja Elo-Mai Pedarult – «Indreku kiri isale». Toda ennemuistset sisetunnet püüdsin praegugi, juubelieelikuna, restaureerida. Kahtlustan, kas ikka kukkus nii ehe välja kui toona. Vahest on veel arenguruumi, kui ajakirjanduslikku klišeed tarvitada.

Veel nimetamisest. Kuna tähelepanuväärsel kohal on pildistamine, siis võiks ju seda vaadelda ka kui stseenide kogumit või galeriid või koguni panoptikumi. Mõte liikus kohe su terminile «trama». Raamat ongi ju dialoogirohke. Kas võtaksid nõustuda?
«Mis sa tramad!» ütles mu kullakallis vanaema Tudulinnas (keda ma lõputult imetlesin), kui lapsed kippusid ülemeelikult mürgeldama. Tal oli vaimukas lahtine kõneand, erinevalt tütrepojast, kes on vahelduv kogeleja. Minge linnateatrisse, No-sse või von Krahli – seal on palju geniaalset trama, inimlikku komöödiat ja jumalikku tragikomöödiat. See on Peipsi-äärne sõna, mida ka Arvo Mägi tundis.

On tõsi, et Pontiose protokoll on interaktiivselt dramaatiline, nagu ka süžeeliselt eepiline või latvades lüüriline. Sellele lisandub «neljas põhiliik» – traktaatlik esseism. Viimane on iseenesest raske, lausa ohtlik juhtum, aga sai sedapuhku vist edukalt balansseeritud. Vähemasti minu silmis, kes ma olen elukutseliselt ära harjunud. Kui on sümpoosion, siis peab ju mingi arutelu toimuma ja kirjandus võib sedagi klaaspärlimängu kujutada.

Kogu mimesis’e aluseks oli siiski pilt – see tootis teksti, kusjuures too omakorda liigutas pilti. Ja nõnda see lumepall aina rudises ning kosus. Mida selgemaks sai lõpuks film, seda huvitavamaks muutus tema kohal lause. Mis oli hää, sest vastasel korral võinuks pinge langeda ja huvi hajuda. Tagantjärele tundub mulle kogu see ulme suhteliselt lihtne, seda enam olen rahul, et kõva särts sai suunatud sõnastusse. Aeg-ajalt ma kahtlesin, aga enam ma ei usu, et stiil on üle forsseeritud, vaat et vähegi veel.

Üldiselt on pikem eepika päris füüsiline tegevus. On huvitav kogeda, kuidas rütm läheb kehasse ja kui kummaliselt ta sealt jälle välja imbub. Olen sel teemal Ene Mihkelsoniga muljeid vahetanud. Kirjandusteadlasel on uhke tunne, kui ta üht-teist esoteerilist taipama hakkab. Sisevaatepunkt on midagi muud kui meta-meta, väga palju õpib juurde, mis tühistab lademetes abstraktsioone. 

Ja üks eksperiment alles algas – millised on mõistliku või võhikliku vastuvõtu põhjustatud elamused. Seegi haruldane kogemus tuleb kauba pääle. Luuletustega oli mõndagi teisiti.

Saan aru, et on labane nii küsida, aga  tõlkija ja kirjandusteadlasena  võiksid ometi vihjata, millise kõneaktiga on «Türann Oidipuse» näol tegemist, lisaks Alo Jüriloo väidetule, et meie ees on «romaan kui enneolematu unenäoline seiklus»?

Andres Ehin pakkus raamatu esitlusel linnateatris välja huvitava mõiste: «romeem» (st romaan + poeem). Otsekohe meenub Gogoli poeem-romaan «Surnud hinged». Või Goethe Ur-Ei ehk ürgloode, kus taas koonduvad, et uuesti alata, kõik kirjanduslikud stiilid.

Arne Merilai

•    Sündinud Kohtla-Järvel 27. aprillil 1961.

•    Haridus: Kehra keskkool, TRÜ eesti filoloogia osakond, filoloogiakandidaat 1990 väitekirjaga «Eesti ballaad 1900–1940».

•    Töö: eesti keele ja kirjanduse õpetaja M. Härma nimelises Tartu 2. keskkoolis, TÜ eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedri vanemõpetaja, seejärel dotsent, praegu TÜ filosoofiateaduskonna kultuuriteaduste ja kunstide instituudi erakorraline vanemteadur ja dotsent.

•    Looming: kümned kirjandusteaduslikud ja -kriitilised artiklid erialaajakirjanduses, luulekogud «Merlini aare» (1998), «Tolmutort» (2001), monograafiad «Poeetika» (2003, koos Epp Annuse ja Anneli Saroga), «Pragmapoeetika» (2003), antoloogia «Eesti ballaad» (2003, koostaja ja järelsõnastaja), romaan «Türann Oidipus» (2009).