Vello Vikerkaar
«Pikk jutt, sitt jutt»
Eesti Ekspressi Kirjastus, 2009
184 lk
Pikk jutt, sitt jutt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See riimiline ja igale eestlasele tuttav kõnekäänd, mille autor pannud oma lühijuttide kogumiku pealkirjaks, sunnib oma sünergia ja konkreetsusega mindki siin vaid olulisele keskenduma, mitte tühja möla ajama.
Omades väliseestlasena harjumusi ja tõekspidamisi teisest kultuuriruumist, võtab Vello Vikerkaar endale ühelt poolt vastutuse hajutava, teisalt aga empaatilise rolli – vaadelda ja kirjeldada eestlast ja Eesti eluvaldkondi võõrast, eemale nihutatud vaatepunktist, ning vaadeldava rahvuse liige, kes seda raamatut pahaaimamatult lugema juhtub, saab enda kohta mõndagi üllatavat teada. Tegelikult ta teab seda kõike juba niigi, ent on selle turvalisuse huvides sõnastamata ja lahti mõtestamata jätnud.
Vikerkaare hoogsas ja hüperboollikus tekstis on fookuses eestlaste kummalised käitumistavad, ühiskondlikud märgisüsteemid ja visa umbrohuna igasuguse integreerimise kiuste säiliv rahvuslik identiteet. Eestlasele pole probleemiks, kui temaga ei räägita nädalaid. Ta ei märkagi seda. Enamik eestlastele esitatud küsimusi jääb selge vastuseta või kutsub esile absurdseid, onomatopoeetikasse kalduvaid vastuseid.
Eestlane ei tutvusta kellelegi kedagi ega taha olla kellelegi tutvustatud. Seltskonnad istuvad koos, ilma et keegi teaks ega huvi tunneks, kes need teised on. Eestlastele on igiomane liigitada end väliste märkide abil vabatahtlikult seisuslikesse gruppidesse, vastavalt majanduslikule toimetulemisele.
Nii on olemas näiteks dressi- ja ülikonna-inimesed. Hoiatuseks olgu öeldud, et vastav varustus ei peegelda üldjuhul subjekti tegelikku varalist seisu ega staatust. Seisuslikku märgisüsteemi edasi andvad rekvisiidid osutuvad pigem eksootideks, mille ihalust ja samastumissoovi tekitavad kauged kultuurid, pärinedes peamiselt hämardunud tähendusega Euroopast või ebatõenäolisest Ameerikast.
Mingi domineeriva märgi abil loodud libaidentiteet ei lämmata aga ürgset soomeugrilasele omast metsainimese loodustunnetuslikku maailmanägemist. Kogu selle võltsglamuuri tagant aimdub veendumus, et
oma rahvust maha salata sama ränk on, nagu orjaks müüa end. Eestlased armastavad oma keelt, kirjanikke ja laule – eriti rasketel aegadel. Suur maailmakultuur seletub siin lahti väikese eesti kultuuri hägusate äärtega taustana.
Peale kõige selle on eestlane arvatavasti maailma ainus rahvus planeedil, kes enesestmõistetavalt istub taksojuhi kõrvale eesistmele. Nii et väljasuremist pole karta. Eestlaste veidrused, olles nende ellujäämise ja endaksjäämise olulisimateks tingimusteks, muudavad nad paratamatult sümpaatseks nii autorile kui lugejale.
Vello Vikerkaare jutustamisviis on kutselisele ajakirjanikule omaselt lakooniline, lööv ja lõiguti puäntlik. Lühijutt kui žanr saab tema käes veenvaks ja põhjendatud stiilivõtteks. Raamatu lõpus esinevad natuke pikemad lood osutuvadki hajusamaks ja seetõttu vähem löögijõuliseks. Suurim eeskuju näib siin olevat ülemöödunud aastal lahkunud Kurt Vonnegut, kelle loomingule tekstides ka mõningaid allusioone leidub.
Aastad reklaamitööstuses on andnud autorile oskuse kirjutada selgeid lauseid, mille tähendus vahetult lugejateni jõuab ja kujutlusvõime tööle paneb. Jutud mõjuvadki oma veenval ja meeldival moel pigem ajalehereportaažide kui klassikalise ilukirjandusena. Vaatluse all on aga Eesti kaasaeg, lausa tänane päev.
Pürgimata igavikulisusele, on see raamat subjektiivne ja aus ajastudokument, vajalik vahelugemine just praegusel hetkel. Selles leiduva huumori ja eluläheduse poolest aga kättevõetav ja loetav igal ajal.