Kui usbekk Rasul Pulatov pärast kümneaastast Eestis elamist eestlannast naise ja kolme lapsega prooviks Usbekistani kolis, pidasid kaasmaalased teda eestlaseks. Pulatov otsustas Eestisse tagasi tulla, kirjutab Andrei Babin.
Rasul Pulatov, usbekk ja eestlane
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kohtume Rasuliga Rakvere kesklinnas, et osta liha pilafi jaoks. Pilaff on Rasuli «firmamärk». Igal kevadel, kui Kaukaasia, Türgi ja Iraani rahvad tähistavad uue aasta algust Navruzi pidustustega, sõidab Rasul Rakvere lähedalt talust Tallinna ja valmistab seda suurepärast idamaist rooga sadadele peolistele.
Ka seekord ostab Pulatov 30 kilo liha, kuna pühapäeval toimub Stroomi rannas Kaukaasia rahvaste päev, kus Rasul taas oma kuulsat pilaffi teeb.
Laadinud liha oma päevinäinud Audisse, siseneb Pulatov teise poodi. «Andke Russki Razmer, minu venelasest külalise auks,» palub ta müüjannalt. «Enne kella kümmet ei müü,» saab ta vastuseks. «Ehk saab ka viinata hakkama,» pakun mina. «Ei saa,» otsustab Rasul ja tellib ooteajaks kaks kohvi.
Üldiselt joovad usbekid pilafi kõrvale teed, räägib Rasul. «Usbekistanis valmistatakse pilaffi ainult lambalihast, millega viin ei sobi. Kuid meil on ju sealiha, millega tohib viina juua küll,» selgitab mees. «Moslemid ei tarbi ju üldiselt alkohoolseid jooke,» märgin mina. «Jah, olen küll moslem, kuid tavasid eriti rangelt ei järgi,» tunnistab Pulatov.
Kohvi rüübates jutustab Rasul oma kodukülast, mis asub Andijoni linna lähedal. Ta lahkus sealt, kui läks sõjaväkke aega teenima. «Tavaliselt võeti meie kandist mehi ehituspataljoni, mulle korraldati aga komisjonis millegipärast vene keele eksam – kästi lugeda vene muinasjuttu ja see ümber jutustada,» meenutab Rasul. «Ma oskasin vene keelt hästi, mul oli suurepärane õpetaja, sain hakkama ja mind suunati tankivägedesse Kaug-Itta.»
Usbekk turule, mitte ülikooli
Kui ajateenistus 1982. aastal lõppes, suundus Pulatov aga hoopis Eestisse. «Tahtsin TPIsse [Tallinna Polütehnilisse Instituuti] sisse saada. Usbekistanis pidi instituuti sissesaamise eest toona kümme tuhat rublat maksma, mul aga sellist raha polnud,» meenutab Rasul.
Kell kümme, kui viinapudel käes, suundume Pulatovi kodutallu, mis asub Rakverest ligi kümne kilomeetri kaugusel. «Mulle meeldib Eesti loodus,» märgib Rasul linnast välja sõites. «Usbekistanis on see hoopis teistsugune, lõputud puuvillapõllud.»
TPIs Rasulil aga paraku õppida ei õnnestunudki. «Üks professor ütles, et usbekil sobib turul kaubelda, mitte kõrgkoolis õppida,» meenutab Rasul. «Ausalt öeldes kahetsen, et ma selle nii jätsin, sest tahtsin väga õppida. Nüüd pole aga midagi enam teha.»
Rasulist sai hoopis Balti Manufaktuuri tööline. Seal tutvus ta ka oma tulevase naise Estaga. «See oli puhas komöödia, kuidas me alguses suhtlesime,» naeratab Rasul. «Tema ei saanud midagi aru vene keelest, mina eesti keelest. Kui kumbki meist midagi teisele öelda tahtis, pidi enne sõnaraamatust järele vaatama. Aga polnud hullu, nüüdseks oleme juba 25 aastat koos.»
Kodu lähedal näitab Rasul oma valdusi – tal on seitse hektarit metsa ja seitse hektarit põllumaad. Kuid mingit tulu need talle ei too. «Mets on noor, las kasvab, põllumaad kasutab sugulane, kasvatab vilja ja teeb heina. Mina maksan ainult makse,» ütleb Rasul. «See on normaalne, vajadusel aitab tema mind ka.»
Esimesed viis kooseluaastat elasid Esta ja Rasul Tallinnas ühiselamus. Seejärel kolisid nad Esta vanemate juurde Rakvere kanti. «Õigesti tegime, siin on palju parem kui Tallinnas,» on Rasul veendunud. «Ka eesti keele õppisin siin kiiresti ära. Töötasin kolhoosis traktoristina, kõik aitasid keelt õppida.» Mõned aastad tagasi ostsid Pulatovid aga vana maja, mille korda tegid.
Kuni Esta pilafi jaoks porgandeid ja sibulat puhastab, lõikab Rasul liha. Seinal ripuvad nende kolme lapse pildid – tütar Marika ja pojad Rašid ja Eldar. «Leppisime kohe alguses kokku, et paneme tütrele eesti nime ja poistele usbeki nimed,» selgitab Rasul. «Marika töötab Inglismaal, Eldar õpib Haljala kooli 9. klassis ja Rašid Tallinna Tehnikaülikoolis. Seega sai Pulatov lõpuks ikkagi seal õppida,» muigab mees.
Usbekistan ei sobinud
Rasul kallab kazan’i (malmist pott – toim) põhja päevalilleõli ja viskab potti sibulatükid. Veidi hiljem ka porgandid, liha ja loomulikult palju maitseaineid. «Praegu valmistan primitiivselt,» tunnistab Rasul ja jutustab, kuidas pilaffi tema kodukülas sajanditevanuste traditsioonide järgi valmistatakse.
1992. aastal kolisid Pulatovid terve perega Usbekistani. Sealset elu prooviti aastake. «Kasvatasime naisega tomateid, kaks vanemat last käisid usbeki koolis,» räägib pereisa. «Kuid otsustasime siiski tagasi tulla. Noorem hakkas haigeks jääma, vist võõra kliima pärast, ja Estal oli raske sealse eluga harjuda.»
Enim hämmastas Pulatovit see, et kohalikud pidasid teda eestlaseks. «Vist olengi selline, nii usbekk kui eestlane,» arutleb ta.
«Mulle meeldivad venelased,» ütleb Rasul äkki. «Avatuse, uljuse poolest. Eestlased on teistsugused. Vaatavad sind kaua eemalt, enne kui ligi lasevad. Kuid eestlased meeldivad mulle ka.»
Praegu töötab Pulatov Kunda lähedal karjääris ekskavaatorijuhina. Eesti eluga on mees hästi kursis, ka ametiühingute plaaniga streikima asuda. «Mulle tundub, et see pole õige,» ütleb ta. «Lamajat ei lööda. Ma ei kujuta ette, kuidas me võiks oma firmas streikima hakata. Muide, meil on töölepingus punkt, mis kohustab viisakas olema ja konfliktsituatsioone mitte tekitama.»
Lõpuks näitab Rasul oma viimast ostu, Eesti lippu. «Ma heiskan selle 4. juunil. Siis saab Eesti lipp 125-aastaseks, sama vanaks kui meie maja. Varem ei olnud paslik, sest õu polnud korras.»