Tõnis Lukas : lapsevanemate hääled tõstavad hariduse kaalu

Tõnis Lukas Foto: Peeter Langovits.

Küllap on lugeja tähele pannud, et praegu tehtavatest eelarvekärbetest on avalikkuse tähelepanu köitnud eelkõige need, mis haridusvaldkonnaga seotud. On muidugi ka suhtumist, et haridus ja teadus on niivõrd prioriteetsed valdkonnad, et neist ei tohiks kroonigi kärpida, kuid enamasti saadakse aru, et raskel ajal peavad kõik valdkonnad olema teistega solidaarsed.

Oma poliitikaeelistust saab valitsus väljendada mõnes valdkonnas väiksemaid kärpeid tehes. Hariduse ja teaduse eelarvetesse on just nii ka suhtutud – need on praeguse valitsuse jaoks pensionide kõrval veel siiski prioriteetsed valdkonnad. Hariduskulude osakaal riigieelarvest on viimasel kahel aastal iga otsusega kasvanud.

Ometi on kommentaatorid mitmel juhul eelarvemuudatusi vääralt kirjeldanud ja üliõpilaste pahameele tõttu on tähelepanu all olnud eelkõige kõrghariduse valdkonna eelarvevähendused. Seetõttu mõni sõna tegelikest otsustest. Üldise 11,8-protsendilise kulude kärpimise kõrval on nii üld-, kutse- kui kõrghariduse valdkonnas siiski mitmeid olulisi erandeid.

Ülikoolide ja rakenduskõrgkoolide üliõpilaskoha baasmaksumus langeb
1. juulist kaheksa protsendi võrra. See on läbi räägitud ka ülikoolide rektoritega ning tagatud on tasuta õppekohtade arvu säilimine praegusel tasemel.

Erinevalt neljapäevases Postimehes avaldatud väidetest tuleb rõhutada, et üliõpilaste õppetoetused ei lange mitte peaaegu 12 protsendi võrra, vaid kokku 7,3 protsenti ja doktorantide vastavad toetused mainitud kaheksa protsendi asemel nelja protsendi võrra.

Usun, et praeguses olukorras, kus raskeid otsuseid tehes tuleb silmas pidada ka arengueelduste säilitamise vajadust, on haridus- ja teadusvaldkonna mitmetest muudest valdkondadest väiksem eelarvekärbe igati õigustatud. Kuid kas haridus jääb ka edaspidi eelistatuks?

Selleks, et rahvaarv oleks meil tulevikus arengujõulise ühiskonna püsimiseks piisav, tuleb oluliselt suurendada lastega perekondade tähtsust ühiskonnas. Olen enne kutsunud ja kutsun ka nüüd andma lastevanematele oma laste esindamiseks valimistel lisahääli.

Selline samm kehtestaks lõpuks ka täieliku ühetaolisuse põhimõtte – kodanik ja hääl. Praegu on alaealised kodanikud valimistel esindamata. Tegelikult viidakski idee rakendumisel valijaskond proportsionaalseks kodanikkonnaga. Seega kehtestataks valimistel osalemise ühetaolisuse põhimõte ka tegelikkuses.

Praegu saab vanapaar osaleda valimistel sajaprotsendiliselt – noor lastega pere aga vaid osaliselt. Lisaks veel pedagoogiline moment – lapse eest valima minnes on emal või isal põhjust mõelda, kuidas hääletaks nende laps. Näiteks selle teema teismelisega arutamine on ju demokraatia kooliks nii lapsele kui vanemale.

Selline valimissüsteemi uuendamine sobib just arvuliselt väiksele rahvale, kelle jaoks lastega perede osakaalu suurendamine otsuste langetamisel on eluline vajadus ja lasterikka tuleviku eeldus. Kui me ei anna valimisõigust kõigile inimestele, viib see ühiskonna vananemise puhul olukorrani, kus enamiku hääli annavad eakad.

See oleks omamoodi gerontokraatia sünd, mis võib tuua kaasa poliitiliste strateegiate lühiajalisuse ja panna küsimärgi alla ühiskonna uuendusmeelsuse ning tähendada näiteks eelarveliste otsuste tegemist tulevaste põlvkondade arvelt.

Pakutud mõte võib tunduda küll tavatuna, kuid on erakorralise olukorra vääriline. Meil tuleb võita sisuliselt järgmine vabadussõda, sest vabaks jääme vaid siis, kui säilitame oma keele ja kultuuri.

Seadusemuudatus üksinda ei suurenda laste arvu, kuid looks lapsi arvestava õhkkonna. Sellisel juhul on kindlustatud ka kõrgendatud tähelepanu hariduse suhtes, sest laste ja lapsevanemate meelest kuulub haridus kindlasti eelistatud valdkondade hulka – nii tõuseb see tulevastel valimistel kui ka eelarvedebattides praegusega võrreldes veelgi rohkem ausse. Sest kes valib, see tellib poliitikutelt ka muusika.