Alo Lõhmus: musta sülge näkku

Alo Lõhmus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alo Lõhmus.
Alo Lõhmus. Foto: .

Kuri härra kargas toolilt püsti, hakkas vihast värisema ja kisendas: «Mis te endale lubate! Kui mina ei ole haritud inimene, kes ma siis olen, ütelge…»



«Peldik olete,» vastas Švejk ja vaatas talle otse silma sisse. «Sülitate maha, nagu oleksite trammis, rongis või kuskil avalikus kohas. Ma olen järjest imestanud, miks seal ripuvad igal pool sildid, et maha sülitamine on keelatud, aga näen, et see on teie pärast. Küllap teatakse igal pool, mis lind te olete.»



See klassikaline kirjakoht ei sobi tegelikult päriselt kirjeldama delikaatset probleemi, millele ma soovin juhtida lugejate tähelepanu. Eesti avalikus sõnas on juurdunud põrandale sülgamisest märksa jälgim tava – lõpmatuna näiv näkku sülitamine.



Sõna otseses mõttes, tatt lausa lendab. Juba liigagi tihti kuuleme enda arvates haritud inimeste sõnavõtte, kes teatavad, et see või teine nähtus või tegu on näkku sülitamine (enamasti rahvale). Eile tuvastas süljenäärmetest lendu paiskunud sekreedi maandumise rahva palgele reformierakondlasest riigikogu liige Lauri Luik, kelle meelest sülitas tema partei kohta otsekoheselt väljendunud Andres Ammas näkku kolmandikule Eesti valijaist. Kuna Ammas ei vihjanud oma kuulsas artiklis mitte süljele, vaid ühele teisele kehasaadusele, siis teame nüüd vähemalt, milleks reformierakondlased suud kasutavad.



Teise reformierakondlase Silver Meikari blogi värskeim postitus kirjeldab, kuidas Keskerakond sülitab oma valimistelkidega «näkku rahvale, riigile ja demokraatiale». Üldse näib, et näkku sülitamine viirastub Reformierakonna liikmetele lausa igal sammul. Google’i otsing toob esimeste seas välja Tallinna volikogu Reformierakonna fraktsiooni juhi Remo Holsmeri ning – miks see küll ei üllata – Rein Langi sõnavõtud.



Otsingumootor paljastab ka, et näkku sülitamine vohab internetikommentaarides ja Õhtulehes. Küllap just neist allikaist ammutavad Reformierakonna poliitikud oma madalastiililisi väljendeid. Kuid näkku sülitamise juurdumine meie avalikus sõnas annab tõsisema ohumärgi kui pelgalt poliitikute vaimse taseme indikatsioon.



Tegu on klassikalise stalinistliku propaganda väljendiga. Nõukogude rahvale sülitasid ju näkku eelkõige kodanlikud natsionalistid, kes surusid oma kärsa Nõukogude roosiaeda, lömitasid lääne ees ning sooritasid muid vulgaarkeelenditega märgistatavaid tegusid.


Poliitik, kes räägib rahvale näkku sülitamisest, peab end järelikult rahva suuvoodriks ja rahva seisukohtade ainusõnastajaks. Kuid poliitilise kultuuri reegel number üks kõlab: kellelgi pole õigust kõneleda kogu rahva nimel.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles