UUSLAVASTUS
«Pea vahetus»
Autor ja lavastaja Uku Uusberg
Helilooja Pärt Uusberg
Osades Märt Avandi, Priit Võigemast, kammerkoor «Head ööd, vend»
Esietendus 13.mail teatris NO99
Kammerkoor taastas harmoonia vanade sõprade vahel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaks vana sõpra, kelle viimasest kohtumisest on möödunud liiga palju aega, juhtuvad kokku raudteejaama ootesaalis. Need on edukas pianist (Märt Avandi), kes on teel Berliini, et anda oma kooriga kontsert, ning endine pianist (Priit Võigemast), kelle tolmunud ja kortsus riided annavad aimu ebaõnnest.
Taaskohtumisel on keeruline leida ühist keelt, sest inimesed on lahku kasvanud. Nad on justkui vastandid, nagu mündi kaks poolt, millest ka möödarääkimine ja kaugus. Mehed küll püüavad teist kuulata ja mõista, kuid nad ei lähe sellega lõpuni – enne katkeb miski. Mõlemad on pinges, teise juuresolek tekitab neis ebamugavusest, millest nad üritavad vastaspoolt kiusates vabaneda.
Kohatute küsimustega torgatakse ja haavatakse teineteist. Kohatu on kõikjal kohatu – on asi, aga ei ole kohta, kus olla. Kuid on siiski veel olemas mälestused, mis ühise keele leidmise võimalikuks teevad. Kompides ja kohanedes püüavad nad teineteisele läheneda.
Rongide väljumisaegu dikteerival mehel oli potentsiaal saada väljapaistvaks lauljaks, kuid ta katkestas laulmise. Elu ei kulge sugugi ootustele vastavalt, mingil hetkel kaob ka lootus muutusteks ning tekib leppimine paratamatusega.
Siiski peitub kogu selles nukruses oma ilu, sest lootus taasleitakse oma mälestustes, soovides ja unistustes. Lavastuses minnakse sõnade sisse – mida tähendavad sõnad, mida me lausume, miks me ütleme lauseid, mis ei kuulu meile, miks me laskume stampidesse. Katsetused defineerida elu on kohati naiivsed, kuid täis lootust, et elu mõistmine aitab paremini mõista ka ennast.
Meeste selja taga seisab koor, kel on vaja esinemiseks harjutada. Häälestamise aluseks võtavad nad ümbruse, koha, kus nad parasjagu viibivad. Nad saadavad meeste arutlusi, toetades ning aidates mõista ja areneda selguse suunas, muutes nii lavastuse harmooniliseks tervikus. Ja harmoonia ilu tunnetavad küll mõlemad mehed, kuid nad ei tea, kas teine ka teab.
Selle lavastuse puhul ei ole niivõrd oluline väline efektsus, kuivõrd pingestatus ning mäng distantsiga. Huvitav oli jälgida näitlejate kehade liikumist, kuidas emotsioonid kajastuvad nendevahelises distantsis ja kehahoiakus; näitlejaile on jäetud mänguruumi oma tegelase tajumiseks ja kehastamiseks.
Tundub, et lavastus on eelkõige kuulamiseks ja tunnetamiseks. Laskmaks koori muusikal oma mõtetest läbi tungida. Kui meeste omavahelised hõõrumised katkestasid rahulikku kulgemist, siis koor sidus üldpildi jälle tervikuks. Laval valitsev atmosfäär haaras ka publiku enese lummusesse.
Lavastuse aluseks on Pärt Uusbergi helilooming Ernst Enno ja Juhan Liivi tekstidele, mida esitab kammerkoor «Head ööd, vend». Uku Uusbergi inspireeris venna muusika, millest lähtudes kirjutas ta teksti, milles on mõtiskelu elu üle ning mis on kantud muusikast ja harmoonia leidmisest.
Noorel lavastajal Uku Uusbergil on hea vaist teksti seadmisel, selles leidub nii huumorit, mõtet sõnade taga ja usku millessegi helgesse. Huviga võib ootama jääda tema edasisi lavastusi ja arengut.