kas laiemaks või sügavamaks – kumb kahest peaks olema prioriteet?
Enn Soosaar: euroopa peaküsimus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oletame, et iirlased ütlevad sügisel «jah». Oletame, et ka Tšehhi ja Poola president – poosetavad, mis nad poosetavad – annavad viimaks oma kinnitava allkirja paberile, mille on kummagi riigi seadusandjad heaks kiitnud. Ja 2009. aasta lõpuks on jõustumas mahukas dokument, millele anti toonitatult neutraalne nimi – Lissaboni leping.
See on veel mahukama dokumendi lahjendatud variant. Pikalt ettevalmistatud algupärand pealkirjastati pretensioonika nimega põhiseadusleppeks. Nimi ei riku meest, teadis vanarahvas. Aga võta näpust, sest kui prantslased ja hollandlased olid pakutud leppe referendumil kolinal läbi kukutanud, leidsid paljud, et eurooplasi hirmutab nii resoluutne sõna nagu «põhiseadus» ehk «konstitutsioon».
Igal juhul on Lissaboni leping vajalik samm edasi. Põhimõtted, millele rakendub Euroopa Liidu nimeline suurorganisatsioon, ei muutu. Küll aga kergendab kompromissleping institutsioonide ja struktuuride liidusisest toimimist ning teeb näiteks otsustusprotsessi(d) hõlpsamaks ning tegusamaks. Muide, Lissaboni leping laiendab ka pühapäeval valitava Euroopa Parlamendi vastutust ja volitusi.
Euroopa Liidu otsuste langetamisel on jäme ots olnud algusest peale täitevvõimu käes. Kaks institutsiooni – Euroopa Komisjon ja Euroopa Ülemkogu – kõrguvad üle teiste. Komisjon tegeleb ELi nii-öelda jooksva juhtimisega ja koosneb volinikest, kelle on Brüsselisse lähetanud iga liikmesriigi – NB! – valitsus. Tingimisi võiks komisjoni nimetada ELi ministrite kabinetiks.
Euroopa Ülemkogu kutsutakse tavaliselt kokku kaheks-kolmeks päevaks kolm-neli korda aastas ning seal arutavad ja otsustavad Euroopa suuri ja väikesi asju liikmesriikide peaministrid ja/või eksekutiivpresidendid. Kaalukat rolli, eriti otsustele vajaliku pinna sondeerimisel etendavad süstikuna pendeldavad välisministrid.
Nõnda on lugu. Meie suurühendus on sedaviisi kujundatud, et kodanike otsevalitud esinduskogu ehk Euroopa Parlamendi võimalus osaleda meid kõiki puudutavate otsuste langetamisel jääb märgatavalt väiksemaks, kui see on eri astme täidesaatva võimu esindajatel. Kas peaks olema teistpidi?
Siiski ärgem unustagem. Eurooplaste allergilisus sõna «põhiseadus» suhtes johtub laialt levinud hoiakust. Üheski riigis, mis ELiks liitunud, ei soovi elanike enamus Ameerika Ühendriikide taolist föderaalühendust. Euroopa Ühendriigid on – vähemasti nähtavas tulevikus – välistatud. Sestap on välistatud ka Brüsseli/Strasbourgi parlamendi muutmine Washingtoni esindajatekojaks või senatiks.
Seda nentinud, tahan lisada. Meil, eurooplastel, on vaieldamatu õigus oodata, koguni nõuda, et EP uus koosseis lööks senisest hoopis agaramalt ja tõhusamalt kaasa nendes paljudes arutlustes ning otsustes, mis kujundavad ja määravad meie tulevikku.
Lähme konkreetsemaks. Võtame näiteks laienemise. Me teame, mis on Euroopa Komisjoni seisukoht (vaata kas või laienemisvoliniku Olli Rehni artiklit selle aasta 17. aprilli Postimehes). Samuti teame peaministri ja välisministri korduvatest avaldustest, et ametlik Eesti toetab komisjoni ja niisiis permanentset laienemist, kui taotleja on Brüsseli seatud kriteeriumid täitnud.
Riigikogu hoiak on ebamäärasem. Valitsus on alati saanud sealse enamuse oma välispoliitikat toetama. Seda muidugi. Teisalt ei tea me, mis tulemuseni jõutaks Toompeal, kui toimuks laienemishääletus ja see hääletus ei oleks erakondlikult seotud. Nagu me ei tea rahva suhtumist, st millega lõppeksid referendumid, kus küsimuse all oleks kas mõne konkreetse riigi vastuvõtmine või ELi laienemine kui valikuta printsiip.
Tõsi, Eesti põhiseadus ei luba panna rahvahääletusele «välislepingute ratifitseerimist». Paljudes ELi maades säärast piirangut pole. Ometi on riikide valmisolek kaasata rahvast ELi suurküsimuste otsustamisse järsult kahanenud. Seda nägime ka Lissaboni lepingu ratifitseerimisel, kus enamik eelistas seadusandlikke kogusid. Iirimaa kasutas referendumit, ja häda oligi käes.
Argumente, mis räägivad laienemise poolt, on pikk rida. Mainin vaid mõnda. Ilmekas näide oleme me ise – kunagise raudeesriide tagant vabaks pääsenud rahvad. Kapseldunuks Euroopa Liit üheksakümnendate aastate piiridesse, oleks kümne postsotsialistliku riigi lugu täbar mis täbar.
Sest tõesti. Kui meil poleks silme ees seisnud Euroopa-perspektiivi, mis liiatigi realiseerus, jah, kui kaugele oleksime jõudnud demokraatia arengus, isikuvabadustes, õigusriigi ülesehitamisel, sotsiaalse turvalisuse tagamisel, majanduspoliitiliste reformidega, üleüldse oma elu edendamisega? Meid on aidatud ja kampa võetud – mis õigust on meil uute hädaliste ees uks kinni lüüa?!
Euroopa ühendamine algas majandusprojektina ehk ühisturu tekitamisega. See aspekt ei ole minetanud ei päevakohasust ega köitvust. Mida suurem on territoorium, kus vaba turg tegutseb ühesuguste põhimõtete ning reeglite järgi, seda kasulikum meile kõigile. Viimaste aastate kogemus kinnitab: ühisturu hoogsast ittatungist on võitnud nii vanad olijad kui ka uustulnukad.
Ent sellelgi medalil on kaks külge. Vajadus ühise energiapoliitika, ühise välis- ja julgeolekupoliitika, kooskõlastatud sammude järele paljudes teistes valdkondades kõrgharidusest keskkonnakaitseni on aasta-aastalt muutunud teravamaks, koopereerunud Euroopa jaoks kohati suisa olemuslikuks. Aeg nõuab meilt ühte jalga astumist, koostööd, kompromisse – praegu rohkem kui kunagi varem.
Kas eelistada ekspansiooni või integratsiooni? Kas EL peaks endasse haarama iga tüki, mis haaramiseks sobiv, või peaksime senisest tõhusamalt hoolt kandma, kuidas liitunud omavahel toime tulevad, et EList kujuneks võimalikult tugev, toimiv ja jätkusuutlik ühendust? Kas täisliikmelisus on ainuke peibutus ning tagatis, mis hoiab ära naabrite ula peale mineku?
Siinjuures peame mõistma, et kahte head ühekorraga saavutada pole võimalik. Eespool tõdesin, et demokraatliku ühiskonnakorralduse ja ühisturu levimisest idapoolsesse Euroopasse on võitnud nii vanad kui ka uued liikmesriigid.
Aga on ka kaotusi. Nendegi ees ei tohi meie, eurooplased, silmi sulgeda. Mida rohkem arvamusi, huvisid ja vajadusi on riikidel, mida kirjum on otsuste langetajate kultuuritaust ja mida erinevamate juurtega nende väärtushinnangud, seda keerulisemaks osutub koosmeelele jõudmine. ELi viimaste aastate kiuslikud kogemused on andnud mõtlemapaneva hoiatuse. Erimeelsused ja lahktoimimised võivad ohtlikult pärssida ELi tegutsemisvõimet.
Mööngem, et seisukohtade paljusus ja maailmanägemise kirevus on inimtegevuse mitmes vallas ergastav tõukejõud. Ent mööngem samas, et kui sihiks on seatud ühe vankri vedamine enam-vähem ühes suunas – aga mida muud tähendavad lakkamatud jutud ühtsest energiapoliitikast, ühtsest välispoliitikast, ühistest väärtustest jne –, tuleks pluralismi ja divergentsi kasvatamisse suhtuda ebalevalt või vähemasti kriitiliselt.
Niisiis: kas laiemaks või sügavamaks? Kumb neist kahest valikust peaks olema Euroopa Liidu paari lähema kümnendi prioriteet?
Küsimusel puudub ühene vastus.
Aga kuna meil pole ühte ja õiget vastust taskust võtta, on tõsine arutlus hädavajalik. Otsuste kujundamist ja langetamist ei ole õige jätta üksnes täitevvõimu pädevusse. Kodanikelt otsemandaati omava ainukese üleeuroopalise esinduskogu valimiste eel kehutan kõiki, kes osutuvad valituks, alustama aktiivset, mitmekülgset väitlust Euroopa tulevikuväljavaadete üle. Ja tõmbama sellesse kaasa kõikide liikmesriikide parlamendid ning avalikkus.