David Benioff
«Varaste linn»
tõlkinud Kristjan Jaak Kangur
sari
«Moodne aeg»
261 lk
Varrak
Hollywoodi kaunismees kirjutab blokaadiaja näljast
6. juuni 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pealkirjas võib peituda vastuolu. Aga ei peitu. Kust teab filmimaailma ilueedi Ameerikast Leningradi blokaadi koledustest? Otseallikast: oma vanaisalt. Vene päritolu ameerika kirjanik ja filmistsenarist, 39-aastane David Benioff on raamatusse sisse kirjutanud ennast vanaisa lugu kuulamas. Kõik on tõsijutt. Hiljem selgub seos tema vanaema ja selle raamatu ühe veidraima tegelase vahel. Siin on mitu puänti. Lugu jookseb nagu nõelasilmast.
See on siiski naljakas. Kui kolleeg otsis selle artikli juurde pilti Benioffist, siis tuli rahvusvahelistest agentuuridest nähtavale peamiselt kaht sorti fotosid: Benioff Hollywoodi punasel vaibal mõne filmi esitlusel, enamasti koos oma naise, suht tuntud näitlejanna Amanda Peetiga; või paparatso-pildid Benioffist. Tavaliselt otsi kirjanike pilte netist tikutulega taga, ka kõige kuulsamate omi. Pildistatakse sportlasi ja popstaare, näitlejaid ja keda iganes, aga teadlased ja kirjanikud on mingid hallivatimehed, kuskil varjus. Ei nemad pildile jää. Ja nüüd siis glamuur, pöetud «ajamatahabemega» ilusmees ja lisaks salapiltnikud turjal.
Benioffi sulest on «25. tund» Edward Nortoniga, värske «X-Men» Hugh Jackmaniga ja palju muud, sel aastal on veel tulemas Jim Sheridani «Vennad» Jake Gyllenhaali ja Natalie Portmaniga – arvestades vanuse, tehtu ja taseme koefitsienti, üks mainekamaid mehi punasel vaibal kirjutajate hulgas.
«Varaste linn» on ränk, aga soe lugu näljast ja sõprusest. Me võime ükskõik kui kenad või vaimsed või viisakad inimesed olla, paljalt õllega seda kreslat püsti ei hoia – nagu ütles üks mu vana tuttav, keda paari päeva eest juhuslikult tänaval kohtasin ja kes parasjagu lõunale suundus. Paljalt veega ka mitte.
Kõiki sündmusi Benioffi teoses käivitab nälg. Selge see, aeg ja koht kuulusid just nimelt Näljale.
Lugu ise on peaaegu anekdootlik, Ilfi ja Petrovi «12 tooli» vaimus. Mingid asjad kuskilt imenippidega välja ajada, ümbrus ja tegelased peegeldamas samal ajal ajastu groteski ja inimloomuse nurgatagusemaid külgi. Kuigi kontekst on traagiline, ja autor kirjeldab kõike pigem naturalistlikult ning teravalt kui kaunistades või üle dramatiseerides, jäävad peale usk, lootus ja armastus. See ei ole läila, kui see kolmik tõmmata läbi zolalikult nõgisest kõntsast, inimeste enda põhjustatud sopast.
Millest aga võimas kummaline draama käima läheb, on näiliselt pisiasi, umbes nagu tuletikkude laenamine. Kuskilt on vaja kümme muna välja võluda, see päästaks tühiste eksimustega hakkama saanud kaks noormeest karmist karistusest, ilmselt mahalaskmisest. Mune on vaja kõrgel sõjaväeülemusel tütre pulmaks. Tort. Pärast on muidugi puänt.
Mõtleks korraks, mida tähendab täna kümme muna. Paari aasta eest nurisesime toidukorvi hinna tõusu üle, nüüdsel kärpeajal (kärpijad võiksid vahel ennast ka kärpida) nuriseme selle üle, et hinnad on küll odavad, aga raha on ka vähem. Kümme muna võib olla üüratu luksus. Me oleme nii ära hellitatud. Söök ei ole mingi teema. Söök on teema siis, kui seda terve linna peale ka kokku ei kraabi, nagu juhtus Leningradi blokaadi ajal.
Benioff näitabki, et tuleb inimeseks jääda. Selleks hullemat aega ei saa välja mõelda. Linn on ümber piiratud, pommid kukuvad, majad langevad, ja neil, kes selles linnas elus, aga kinni on, on külm, pole kütet, pole süüa – ega üldse mitte midagi, sest kõik, mis põleb, on ära põletatud, ja kõik, mis kõrist alla läheb, on ära söödud, kaasa arvatud koduloomad, liim ja paber.
Ja nad viskavad siin nalja, need tegelased. Inimesed surevad ümberringi, kaks peategelast seiklevad ja teevad huumorit. On nad tundetud, telliskivideks muutunud? Ei ole. Inimlikkus ei kao nii kergelt, selles on mõte. Lihtsad tõed, aga alles äärmuslikesse oludesse asetatuna jõuavad kohale. Teame ehk omast käest: mingi halb asi peab juhtuma, et mõista: senisel elul polnud viga midagi. Ja kui sa oled senise elu raisanud vingumisele...
Eluterve raamat.
Kusjuures. See on tegelikult nii hull ja hea lugu, et näib väljamõeldud. Eks ta osalt olegi, nagu kõik lood, aga sageli on asjad ju hoopis vastupidi. Parimaid lugusid ei suuda luua fantaasia, vaid tõsielu. Kuigi seda on võib-olla isegi raske uskuda, sest kõik otsad jooksevad «Varaste linnas» nii hästi kokku, et loe ja õhka, ja kas nad päris elus ikka jooksevad, iga päev viskab mõne kala sisse.
Ent see Benioffi vanaisa lugu (millest ta vaikis üle 60 aasta) on puhas kuld, mis sattus õigetesse kätesse, romaan on ääretult filmilik. See lausa voolab käes. On kaht sorti häid romaane (selles mõttes). Üht naudid paari lehekülje kaupa, mediteerid. Hesse «Klaaspärlimäng». Teine ei ole vähem sügav ega odav kraam, aga lausa lendab käes. Üks sõber ütles, et temal kulus «Varaste linnale» üks öö. Minul kui eklektilisel inimesel, pidevalt mitu tegevust korraga, kaua paigal ei istu, püsivust ei ole, mul kulus natuke kauem. Mõõtke selle raamatuga ennast, kui te juba seda teinud ei ole. Head aega.