Martin Kala
«Euroopa maailma teljel»
Eessõna Siim Kallas
EPL 2009
318 lk
Euroopa ülistuseks
6. juuni 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Martin Kala raamatu «Euroopa maailma teljel» esikaanel kihutab lipuvärvilistes täispurjedes Euroopa (1949. aasta plakati variandis) uljalt ja sihikindlalt tuleviku poole edasi. Ehk selles suunas, kuhu ta tänaseks päevaks on kuuekümne aastaga jõudnud. Tõmmates seejuures vahepeal masti sinimustvalge ning arvukalt teistes värvikombinatsioonides liputaolisi lisapurjeid. Mis iseenesest toob küll millegipärast vaimusilma ette maalidel nähtud oma ajastu viimaseid kiirust taga ajavaid, kuid tulemusena purjede raskuse all uppuma kippuvaid laevu-monstrumeid.
Kuid õnneks pole areng Euroopat ilmselt tupikusse viinud ning laienenud ja meid taas oma rüppe võtnud liit püsib jätkuvalt täis purjede all elegantselt teovõimelisena. Igatahes pärast Kala raamatuga tutvumist ei peaks kellelgi jääma selles vähematki kahtlust. Ja 2009. aasta parandatud koopia näol oleks tegemist põhimõtteliselt sama heas seisus ning vaid ajakohastatud alusega.
Euroopa, millest Kala kirjutab, oli vähemalt valdava osa minu põlvkonna inimeste jaoks aastakümnete jooksul imedemaa, mis asus hoomamatult kaugel raudse eesriide taga ja mille reaalsusest sai mõningat aimu vaid tänu Soome kanalile keeratud televiisorile. Ning sedagi ainult piiratud territooriumil – Eesti merepoolses osas.
Arvata, et need pikad müüritagused aastad on möödunud jälgi jätmata ning meie kuuluvus Euroopasse on saanud kõigile iseenesest mõistetavaks, on natukene naiivsevõitu. Mida paraku kinnitavad nii arvukad lihtkodanike väljaütlemised kui ka poliitikute meedias esitatud seisukohad. Seda kõike ka valimistele eelnenud ajal.
Nii polegi Euroopa, kuhu me peaksime nagu iseenesest kuuluma ja kus me peaksime nagu iseenesest olema, veel kaugeltki saanud meile omaks. Omaks Euroopana.
Kohana, millel pole midagi ühist kunagise riigiga, mille laulu sõnade järgi pidi inimeste aadressiks saama mitte maja ja tänav, vaid Nõukogude Liit. Ja kus laeva purjeks oli valitud ühtlaselt punane kangas ning meeskonna pidi moodustama ükskeelne Nõukogude rahvas.
Muidugi, koputades südametunnistusele ja vajadusele näidata üles tänulikkust, võib ju ärgitada inimesi osalema üleeuroopalistes valimistes sõnadega «nemad on ju meid nii palju aidanud…», kuid Euroopasse selline mõttekäik meid kahjuks ei too. Ta jätab Euroopa ikkagi kuskile sinna … Jaotades ta meie ja nende omaks.
Head raamatud sünnitavad iseenesest assotsiatsioone ning nii tuligi «Euroopat maailma teljel» lugedes meelde Erkki Toivaneni «Õhtusel jalutuskäigul Euroopas». Tuli sellepärast, et sarnaselt Toivaneniga kirjeldab ka Kala Euroopat läbitunnetatult. Ta räägib Euroopast mitte kõrvaltvaatajana, vaid seesolijana. Ta pole Euroopas mitte külas, vaid kodus. Ta on vaba kõhklustest ja hirmudest. Ning ta esitab sarnaselt Toivaneniga küsimusi: mis on õieti eurooplus? Ja mis on Euroopa? Seda loomulikult erinevates variantides ja erinevatest vaatenurkadest lähtuvalt. Kuid kõige olulisemas on mõlemad raamatud ühtekuuluvad – need on kirjutanud eurooplased. Mõistmaks seda, mis meie ümber ja meiega toimub.
«Euroopa maailma teljel» on paljudest lugudest koosnev terviklik mosaiikteos, mida ühendab sõna «Euroopa». Kuid erinevalt tavalisest mosaiiktehnikast, kus üksik toimib vaid terviku osana, on Kala raamatu peatükkidel ja nende alajaotustel omaette sisuline väärtus. Mis võimaldab lugeda neid valikulises ja suvalises järjestuses. Tulenevalt sellest, mille vastu parajasti erilist huvi tuntakse. Sest raamatus on nii ajalugu, poliitikat, inimõigusi, eetikat jne. Ning isegi tulevikku (vt lk 291 «Kuhu edasi?»).
«Euroopa maailma teljel» on sujuvalt ja kergelt loetav raamat, mis ei tähenda kaugeltki seda, et teose kaante vahel ei sisalduks arvukalt erinevaid fakte ja seisukohti. Need on lihtsalt esitatud meisterliku käega ja esseistlikus vormis. Siin tulevad arvud mängu siis, kui autor nendeta ei saa, ja tsitaadid siis, kui neid on autorile tõesti (aga mitte eputamiseks) vaja.
Raamatute puhul on vahel tavaks täpsustada, millisele inimgrupile on äsjailmunud teos soovituslikult mõeldud. Et näiteks lastele. Või ulmekirjanduse sõpradele. Aga praegusel juhul on seda teha peaaegu et võimatu. Sest Kala raamatut võiksid lugeda kõik eesti keelt valdavad eurooplased. Kuigi seejuures võiks ikkagi täpsustada, et eriti need eestikeelsed eurooplased, kes vahetevahel kipuvad nägema Euroopas peamiselt vaid meid arvukate nõmedate nõudmistega kimbutavat kolli. Sest Euroopa pole kaugeltki selline.