Mihkel Mutt: Hiina mõistatused ja imed

Taevase Rahu väljak 4. juuni 1989 ja Taevase Rahu väljak 4. juuni 2009 Foto: Reuters/ScanPix

Kirjanik ja kolumnist Mihkel Mutt mõtiskleb Hiina-reisi ajel, milline peaks olema tuleviku maailmakord

Muidugi ei jõua kahenädalase turismireisiga Hiinat väliseltki hõlmata, siseliikumiste mõistmisest rääkimata. Ometi, kui oled natukegi sealset õhku hinganud, omandab kõik seni loetu, kuulatu, mõtiskletu uue ja konkreetsema tähenduse.

Loomulikult ei lasta turisti inimohvritega õnnetuste lähedale, mida Hiina kivisöekaevandustes juhtub aastas ligi 2000. Samuti hoitakse teda eemal aastas ligi 100 000 avalikust pahameelepuhangust, mille põhjuseks on elutaseme kehvus (mis sageli johtub kohalike võimuesindajate korrumpeeritusest).

See-eest näeb, kas inimesed käivad kiiresti või aeglaselt, räägivad vaikselt või käratsevad. On nad on mornid, sissepoole pilguga, või naeratavad kogu maailmale. Kas nad ajavad oma asju mõnusalt jõude või püüdleja pingsa tarmukusega. Kui palju inimesed üldse veedavad oma aega kodunt väljas. Kas ametiisikud kohtlevad välismaalasi jäigalt või inimlikult.

Kas kuuleb võõrkeeli, näeb teistsuguse nahavärviga inimesi ning lemmikloomi. Kas linnapildis silmab kodutuid ja veidrikke, ka subkultuuride esindajaid, või domineerib endastmõistetav ja üldheakskiidetud põhiliin. Kas telediktorid on pateetilised või ladnad. Jne.

See kõik on ka oluline.

Näib, nagu ajalugu korduks. Kolmveerand sajandit tagasi külastasid mitmed lääne tegelased vastset töörahva paradiisi ning kirjutasid pärast vaimustunud lugusid. Moskva manipuleeris nendega, näidates ainult seda, mida peeti vajalikuks, ja sellisest aspektist, et see positiivselt jahmataks. Praegu leidub läänes hulgaliselt Hiina imetlejaid.

Olen kaugel väitmast, et manipulatsioon oleks samal tasemel. Infotehnoloogia praeguse taseme juures ei saa isegi padutotalitaarne riik kogu musta valgeks pesta. Ja Hiina võimud on tasapisi hakanud infot jagama. Kuigi aastataguse maavärina aegne pretsedenditu pressivabadus pole säilinud, on siiski kujuteldamatu, et mõnekümne aasta eest oleks näiteks mürgise piimapulbri skandaal või SARSi ja seagrippi haigestumised avalikkusse jõudnud.

Teisalt tegeleb Hiina kahtlemata endast maailmas superkuvandi loomisega. Ent tundub, et asi ei tule üksnes sealt poolt. Osa läänest näib lausa janunevat säärast kuvandit. Heaolus blaseeruvate ühiskondade teoreetikud igatsevad kuulda uusi edulugusid. Teade, et kusagil ehitatakse taas Paabeli torni, müüb hästi.

Hiina puhul jahmatab igal sammul kvantiteet. Üle miljoni elanikuga linnu on rohkem kui 200. Sõidad tunnikese ja juba tuleb järjekordne keskmise suurusega linn, kus elanikke ainult (!) viis miljonit. Mis tahes elanikkonnaga seotud näitajat peaksime Eestiga võrreldes tuhandele jagama. Vastasel korral ähmastavad absoluutnäitajad mõistuse.

Võtame kiiresti kasvava keskklassi, kes on hästi nähtaval. Linnad kihavad rõõmsatest inimestest, söögikohad on Eestiga võrreldes tulvil, liiklusummikud üüratud jne. Ainult mõistusega jõuab pärale, et see moodustab elanikkonnast vaid mõne protsendi.

Keskklassi määratlemise ja suurusega on lood Hiinas üldse natuke keerukad. Endi sõnul on see kasvanud 250 miljonini. Ent enamikus pole see vist siiski keskklass lääne mõttes, vaid need, kes pääsenud vaesusest.

Hiina enda statistikaameti järgi mahub keskklassi majapidamine, mille aastane kogusissetulek on 7250 – 62 500 USD (79 750 – 68 7500 krooni – toim).

Seega siis ka Eesti miinimumpalka saav abielupaar. Aga kümnete miljonite elutase vastab igati ka lääne korralikule standardile.

Samas elab 300 miljonit (teistel andmetel küll ainult 130 miljonit) hiinlast allpool vaesuspiiri, st peab hakkama saama vähem kui kahe dollariga päevas. Lisaks käputäis ülikrikkaid ja kolmveerand miljardit lihtsalt vaeseid inimesi.

Hiinal on Suure Keha mõttelaad. Sealses sipelgapesas hoomad, et indiviidil on isiksusekesksest läänest natuke erinev väärtus juba loomuldasa, s.o ka ilma totalitaarse ühiskonna kultiveeritava «kruvikeste ideoloogiata».

Vaatasin Shanghaid ja mulle kangastus … Peterburi. Mõlema kujunemises on tähtsat rolli mänginud idee, Peetri puhul muidugi rohkem, st üleni, Shanghai oli legendaarne linn juba enne Puna-Hiinat. Aga ikkagi on ka seal tänu ideele sündinud kvalitatiivne hüpe.

Kuidas on võimalik rajada planeedi kõige silmarõõmustavam, kordumatute pilvelõhkujatega ning feng shui printsiipe järgiv linn sinna, kus paarikümne aasta eest oli karjamaa? Ma arvan, et vabas turumajanduses poleks seda saanud sündida. Selle taga on Hiina juhtide kindel kava.

Totalitarism näitas, et ühekordsete suurprojektide elluviimisel on tal vabamajanduse ees eeliseid. Võim saab suvaliselt käsutada riigi absoluutarvudes hiiglaslikke ressursse. Võib arvata, et Shanghai ja mõne teise idaranniku edulugu on suuresti sündinud vaeste hiinlaste arvel.

Mitmeparteilises demokraatias, vabadel valimistel oleks kindlasti kerkinud esile erakond, kes oleks öelnud, et selle rahaga teeme välismaalasi vapustava järjekordse «hiina ime» asemel midagi oma elanike heaks. Ja oleks ka valimised võitnud.

Kas majanduslangus annab Hiinas tunda? Ametliku statistika järgi küll, aga väliselt paistab, et sisenõudlus mõnel määral kompenseerib ekspordi languse. Näiteks turisminduses.

Hiinas on siseturism üllatavalt elav. See on võimu teadlik poliitika: hiinlane peab tundma oma kodumaad (laiemalt võttes on see kild Hiina kui maailma tulevase keskuse projektist). Seetõttu on kõikidel tähtsamatel turismiobjektidel nii palju noori ja vanu hiina ekskursante, et seal põhjaeurooplase välimusega inimest nähes tekib tahtmine teda tervitada.

Muidugi on suurlinnades hulganisti lääne turiste. Aga suured arvud teevad oma töö – välismaalased lihtsal upuvad kohalike massi ära. Aga näiteks mustanahalist inimest näeb ikka tõega harva.

Hiina on segasüsteem. Säärastest poodidest (piraattoodangule vaatamata) ei osanud meie nõukaajal undki näha. Neis unustad kompartei kergesti. Samas kui hommikul lähed hotellis sööma, siis vastav isik näitab, kuhu pead istuma – nagu meil vanasti kõrtsis. Ja kui raha vahetamisel vastavat formulari täites olin passi numbrid natuke segi ajanud, siis pidin uue formulari täitma.

Siis sain aru, et elan Inturistis. Kuigi väliselt jääb mulje täielikust ettevõtlusvabadusest, on keskaparaadil võimalik ka majandusel käppa peal hoida. Peking ei ole korranud Moskva viga ega ole lubanud rikkuritel korrakski tekkida illusiooni, nagu võiksid nad iseseisvalt poliitikasse sekkuda.

Kas segasüsteem töötab? Kõrvaltvaataja jaoks jah. Muidugi on hiinlased väga usinad. Osalt on see ajaloost. Ainult tänu kollektiivsele tööle oli võimalik ellu viia näiteks põllumajandusega seotud suuri projekte (jõetamme jms). Lisaks on neil nüüd stiimul rikastuda.

Seoses sellega turgatab Hiinas pähe: kas inimkonna ühine tulevik on ikka liberaalne demokraatia? Või on see pluralistlik, suurte kohalike erinevustega? Ja tagasi vaadates: kas pehme totalitarism, mis pakub inimestele võimalust oma materiaalseid ihasid välja elada, oleks töötanud omal ajal ka NSV Liidus?

Muidugi ei näe välismaalane, mis toimub hiinlase hinges. Võib-olla on ka nemad siiski rahulolematud. Aga mis siis, kui nad ongi meist erineva meelelaadiga? Kas inimene on ikka kõikjal ja alati enam-vähem ühesuguste omaduste ja püüdlustega? Näiteks mil määral on talle tarvis kodanikuvabadusi?

Pean silmas vajadust subjektiivsest aspektist, sest kahtlemata ka kodanikuvabadusi teataval määral toodetakse-tekitatakse-eksporditakse – peaaegu nagu nälga popkorni järele.

Mul on neile küsimustele raske vastata omaenda kultuurilise determineerituse tõttu. Aga siiski väidaksin, et kogu ühiskonna või rahvuskeha kohta ei saa teha üldistusi mõne dissidendi või isegi ühiskonnagrupi (tudengid) najal. Nii nagu Garri Kasparov ei väljenda praegu ilmselt venelaste enamust.

On öeldud, et pooltotalitaarne ühiskond suudab majandust üksnes teatava piirini arendada. Siis saab vabaduse puudus talle ikkagi saatuslikuks, sest selleta ei arene loov mõte ega võrsu innovaatilisus. Näiteks tuuakse NSV Liit, kus elutase tõesti tõusis 1960ndate keskpaigani.

Ajakirjanduse andmeil väidab ka oma äsja postuumselt ilmunud mälestustes 1980ndate lõpu parteiliider Zhao-Ziyang (kes mõnedel andmetel olevat Hiina reformipoliitika tegelik võtmeisik Dengi asemel), et üksnes turumajandusest ei piisa tõeliseks majanduslikuks eduks, viimane eeldab poliitilist vabanemist, iseäranis vaba ajakirjandust ning iseseisvat kohtuvõimu.

Näib aga, et need seosed ei ole üksühesed, vähemalt mitte nii, nagu 20. sajandil, mil ühiskonnad arenesid suuremal või vähemal määral ikkagi iseenda rüpes. Nüüdne globaliseerumine (lisaks muidugi uued faktorid, nagu energiatoorme kallinemine) on selles vallas palju muutnud. Kui kõike saab osta, ja raha on, siis polegi tarvis ise innovaatiline olla.

Hiina on olnud viimase ajani suurel määral kopeerija. Aga midagi on selles vallas muutumas. Viimane näide on kuu aja eest avalikkusele esitletud ja massitootmiseks mõeldud elektriauto, millega Hiina edestas GMi ja Toyotat aasta võrra.

Vabadus on suhteline. Kui kõik peale kompartei kritiseerimise on lubatud, siis kas see leiutajaskonda nii väga morjendab? Hiina puhul lisandub veel võimas stiimul, rahvuslik uhkus. Usk, et tulevik kuulub Hiinale, on valdav sealse ühiskonna kõikides kihtides, isegi neis, kellest loomuldasa eeldaksime kriitilist mõtlemist.

Lõpetan suurte arvudega. Hiina-taoline segasüsteem (aga segu on ta mõistagi lääne liberalismi seisukohast) ei paneks nii palju juurdlema, kui see eksisteeriks keskmise suurusega riigis. Siis see oleks erand.

Nüüd aga – väikse liialdusega – tekib küsimus, mis on normaalne. Hiina pole küll maakera sees eksisteeriv teine maakera, aga ta on sellele lähemal kui miski muu. Inimsoo ühiskondlik evolutsioon on seal vist täies hoos.