Robert Randma hüsteeriline realism

Eia Uus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Robert Randma
Robert Randma Foto: Pm

Eia Uus kirjutab: kus suitsu seal tuld. Tants Robert Randma debüütromaani «Sigaret» tossukatla ümber on igati õigustatud.

Romaan



Robert Randma


«Sigaret»


Eesti Päevalehe Kirjastus, 2009


191 lk

Kui võtta ette Nobeli kirjandusauhinna laureaatide loetelu, siis mitme kirjaniku teoseid oskad nimetada? Sartre, Hamsun, Kipling, Lessing, jah, aga Fo, Seféris, Benavente? Minu jaoks seisneb «hea raamatu fenomen» selles, et ta pakub midagi laiale lugejaskonnale, mistõttu ta ka jääb. Kirjanduse poole pealt märkis Robert Randma (25) «Sigareti» ära Eesti Romaaniühingu žürii mullusel romaanivõistlusel ning juba esitlusel oli näha eri vanuses erinevatelt elualadelt inimesi innukalt lugedes lehti keeramas, naermas, kõrvalistujale näpuga mõnda lauset näitamas.



Peategelane Raul ärkab ühel hetkel võõras kohas, ja kujutage šokki, kui vaatate peeglisse ja sealt ei vaata otsa mitte teie nägu, vaid kellegi teise oma. Rauli juhuslik ekslemine kehast kehasse on alanud ja kestab kuni ta leiab viisi seda kontrollida ning ise valida inimesi, kellena järgmisena eksisteerida. Parasiit­hing. Ta leiab end noore depressioonis yuppie Andrese kehast, teismelise emohakatise Liina omast (rinnad ja keelerõngas!), ettearvamatu filosoofilise noore kunstniku Veronika seest, kaheksakümnendates memme Maaema surevast kestast, äärmusliku tähelepanuvajadusega paranoilise Suvise ehk Kolme Karu närvilisest olekust, tumedanahalise vahetusõpilase Rita nahast ning keskealise kirurgi Priit Härmaste seest.



Autor on suutnud need seitse erineva vanuse, soo, sotsiaalse grupi ja haridustasemega inimest usutavalt eristada. Nende taotlused ja huvid, viisid midagi märgata ja kommenteerida, keelekasutus ja huumorimeel erineb teistest. Nende vahel veel peategelane Raul, kes muutub iga keha õppetundidest ja areneb kiiremini kui endana oleks võimalik.



Kummardus autorile selle saavutuse eest, kuigi mündi teine pool on see, et inimesed on erinevad ja mõne tegelase siseelu jälgimine võib olla piinarikas, keeruline, või lausa tüütu. Kuid kuna rändhingel on tuli takus oma kehasse naasmisega, ei peatu meie, lugejad kellegi sees väsitavalt kaua.



Raamatus joonistub välja suurem osa eesti ühiskonnas siblivatest stereotüüpidest: villased boheemid, emod, eksistentsiaalsetes kriisides vaevlevad kunstiinimesed, yuppie’d, oma asja ajavad kitsa ringi humanitaarteadlased, vanainimesed, ikka veel kodus elavad kahekümnendates noored, vahetusüliõpilased, armastusväärsed inimlike vigadega emad, jobud, funktsionaalsed tuumikperelased, armukesed, kodukanad, asotsiaalid, enesehävitajad, peksvad mehed ja nendele andestavad naised.



Tänu erinevatele karakteritele on ka raamatu naljad eri tonaalsuse, sügavuse, kodeeringuga. Mõjusaim on Andrese tegelase running-with-scissors tüüpi traagika läbi huumoriprisma, mis paneb kõigepealt valjult naerma ning siis enda sees piinlikult kerra tõmbama, et appi kui piinlik, ma olen nii halb inimene, teisel siin on elu halvasti ja mina naeran. Traagika läbi naeru on kuidagi kõige traagilisem.



Raamatus on kohti, kus tuleb väga keskenduda, et kõigega kaasas käia, sest tegelase sisemaailm on nii komplitseeritud ja metafoorne ning samas mujal võib tänu huumorile ning kerglastele tegelastele ja situatsioonidele mõni detail märkamata või arusaamatuks jääda, kui poole pealt hakkab pingeline võidujooks kehadele. Sest suitsetamine võib tappa. Tappa, tappa, tappa.



Tänuväärne on see, et tegelaste taustadega lugejat ei piinata. Miks keegi milline on, mis ta elus on juhtunud, et teda selliseks teha ja antud hetke tuua. Need on nagu juhukohtumised üritustel, kus adutakse võõra vestluskaaslase praegusi mõtteid ega hakata kohe küsima, kas su isa peksis sind, kui sa laps olid?



Enamik inimesi on mõelnud sellele, mis saab pärast surma ning kas hing elab edasi, kui keha kõduneb ning «Sigaret» annab sellele huvitava tõlgenduse. Eesti maausk, millest me kõik justkui miskit teame, on toodud esiplaanile ja seega ligipääsetavaks muudetud.


Võib-olla tuleks romaani suurimaks nõrkuseks lugeda ebaühtlust, sinusoidina tempode ja sügavuste kulgemist. Mulle isiklikult andnuks põnevust ja uurimislusti see, kui igal lehel poleks selgelt näha, kes räägib, tegutseb ja mõtleb, mis sundinuks rohkem hääli eristama ja katsetama ja tegelaste erinevustesse süvenema.



Teksti teevad nauditavaks argiolukordadele pakutud absurdivaatepunktid. Võimalikud alternatiivstsenaariumid. Aja mõõde on äärmiselt tajutav, hetk hetkes. Tekst on kujundi- ja detailirohke ning seetõttu ülimalt visuaalne. Olen viimastel aastatel üritanud leida filme, mis raamatuna ka parima autori sule all kannataks (näiteks Hopkinsi 2007. aasta «Slipstream») ning raamatuid, mille põhjal vändatud film oleks vaid teose hale vari. Ning «Sigaret» on just selline raamat – sellest saaks suurepärase filmi, ülipõneva trilleri, aga see tähendaks 60-protsendilist kaotust. Seda juba ainuüksi vabade assotsiatsioonide ja teadvuse voolu arvelt.



Küsimusele, mis žanr see ikkagi on, vastas autor Kuku raadio eetris, et ta keerab reaalsusi üle ning isegi kui kõik pole üdini usutav, on see absurdimaiguline hüperreaalsus. Võibolla absurdipõneviku ja absurdikomöödia sümbioos? Selles on nalja, pseudofilosoofiat, põnevust ning «sürreaalsuses reaalsusest tõukumist», nagu ütles ajakirjanik Kristel Kossar.



James Wood, keda peetakse üheks tänapäeva parimaks kirjanduskriitikuks, käsitleb oma viimases esseedekogumikus «The Irresponsible Self: On Laughter and the Novel», mis räägib huumorist ja naerust ilukirjanduses, uut žanri, mida tema nimetab hüsteeriliseks realismiks («hysterical realism»).  Hüsteeriline realism ehk recherché postmodernism või maksimalism esitab kontrasti viimistletud, rikkaliku ja detailirohke absurdse kirjastiili, tegevuse või karakterisatsiooni ning detailse reaalselt eksisteeriva spetsiifilise sotsiaalse fenomeni käsitlemise vahel. Woodi sõnul taotleb see «suure, ambitsioonika romaani» kontseptsioon «iga hinna eest elujõulisust».



Zadie Smith, kelle kohta Wood algselt terminit kasutas, vastas, et hüsteeriline realism on «valusalt täpne termin sedasorti ülepuhutud, maanilise proosa» kohta. Argipäeva sündmuste ekstravagantset käsitlust leiab ka Bulgakovi «Meistris ja Margaritas» ning Melville’i «Moby Dickis». Ka teatud Rushdie ja Kundera teosed võib sinna alla liigitada. Wood heidab nendele raamatutele ette, et nad on nagu perpetuum mobile, pidevalt liikumises, nad üritavad «kaotada paigalseisu nagu kardaks vaikust». Usun, et lugejale on see hea vaheldus – puuduvad viiekümneleheküljelised taeva või seina kirjeldused, vanaema madliinide maitse üksikasjalik lahtivõtmine, peategelase siseheitlused teemal kas olla või mitte olla.



Just selline raamat on «Sigaret» – kiire vooluga, haarav, kütkestav. Kui ka miski häirib, võib lugeja kindel olla, et see kohe möödub. Eesti kirjanduses on hüsteeriline realism teretulnud suund ning Randma elava kaanega «Sigaret» väärt lisa raamaturiiulitele.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles