Mõtteainet: mis läks Euroopale möödunud neljapäeval rohkem korda, kas Euroopa Parlamendi valimiste stardipauk või USA presidendi Barack Obama kõne Kairos, milles ta sirutas lepituskäe moslemi maailmale?
Euroopa suurte lehtede esiküljed hääletasid reedel eranditult Obama poolt. Obama kõnet meenutatakse üle maailma ka aasta või viie pärast. Euroopa Parlamendi valimistest anomaalsemaid tulemusi ja muid kurioosumeid ehk ka, aga mõte, et valimistest otsitaks poliitilist innustust kas või kuu aja pärast, on kõigi jaoks iseenesest mõistetavalt absurdne.
Miks on nii, et maailma ajaloo kaugelt suurim riigiülese demokraatia demonstratsioon provotseerib üle ilma vaid tüdimust? Või konkreetsemalt, miks köidavad Euroopa Parlamendi valimised Euroopas endas vaid poliitikakommentaatorite kujutlusvõimet?
Lühike vastus on, et avalikkuse tajus on tõde ja otsevalitud Euroopa Parlament on Euroopa Liidu kõige impotentsem juhtorgan. Jah, parlamendi apologeetidel on õigus, kui nad osutavad, et ligi 80 protsenti liikmesriikides kehtivatest seadustest käib läbi Euroopa Parlamendist ja Lissaboni lepe toob jõustudes esinduskogu volitustele lisa, aga nad vaikivad kahest määravast nüansist.
Esiteks, parlamendil on üldjuhul kaasotsustusõigus ja liikmesriike esindav ELi Nõukogu täidab vähemalt sama tähtsat seadusandlikku funktsiooni (kusjuures algatuse õigus on Euroopa Komisjonil). Teiseks, mis olulisem, Euroopa Parlament tegeleb peamiselt siseturu, kaubanduse, keskkonna ja muu sellisega. Riikliku suveräänsuse alustalad – välispoliitika, kodakondsuspoliitika, sisseränne, eelarvepoliitika ning otsesed maksud – on endiselt kindlalt pealinnade pädevuses. Leiva soolasisaldus, tööstuskemikaalide nomenklatuur ega isegi tööpäeva pikkus ei too valijaid tänavale.
See on ilmne, vaadates lähemalt valimiskampaaniaid ja esimesi ennustatud tulemusi. Immigratsioon oli oluline teema kõigis suurtes Lääne-Euroopa riikides (v.a valitsuskriisis visklevas Suurbritannias, kus The Times oma 3. juuni juhtkirjas nimetas igasuguse Euroopa-teemalise debati puudumist riigis kolossaalseks süüdistuseks ELile).
Samasse teemasse jooksis Prantsusmaal ja Saksamaal sisse ELi laienemine, peamiselt Türgi probleem. Mõlema riigi (konservatiivsed) liidrid kasutasid iga võimalust toonitada, et täisliikmeks see riik saada ei tohi. Kui palju kardetakse Lääne-Euroopas kõike välist, näitab ka see, kui otsustavalt torpedeeriti eelmisel kuul pika perspektiivi viisavabaduse pakkumine idanaabritele.
Arvata on, et valimistulemused näitavad pööret paremale. Immigrantide- ja vähemuskriitiliste jõudude tõusu ennustatakse üle Euroopa, markantseimalt aga Hollandis, Suurbritannias, Poolas, Rumeenias, Bulgaarias ja Ungaris. Konservatiivid, kellel on pöördega lihtsam kaasa minna kui liberaalidel ja sotsiaaldemokraatidel, säilitavad uues europarlamendis suurima jõu staatuse – aga seda Euroopa sulgemist soovivate poliitiliste instinktide hinnaga.
Üks üleeuroopaline teema, mis läks korda igal pool, on muidugi majanduskriis. Kuid siingi ei nähta ELis lahendust, pigem vastupidi. Liberationis 5. juunil avaldatud küsitluse kohaselt arvab enamik lääneeurooplasi (praegusel juhul Prantsusmaa, Saksa, Hispaania, Itaalia, ja Rootsi), et Brüsseli tegevus on pigem kriisi süvendanud. Kui miski on aidanud edendada Euroopa riikide ühtekuuluvustunnet – nii arvab ca kaks kolmandikku vastajaist –, siis on see rahvusriikide valitsuste töö tulemus. Asjaolu, et majanduskriis ei nõua valimistel ilmselt märgatavat poliitilist tolli üheski ELi juhtriigis, näitab ühelt poolt ühenduse heaolumudeli tugevust ja märgib teiselt poolt massiideoloogiate ajastu lõplikku hääbumist.
Liberationi küsitlus näitab samas, et küsitletute rõhuv enamus pole tingimata pettunud föderalismiprintsiibis kui sellises ja tahab, et ELil oleks oma armee, president ja välisminister (sama nähtust võib muide märgata ka Eestis).
Paradoks, niipalju kui ta olemas on, on näiline. Euroopa Liidu kodanik hääletab hea elu poolt ega soovi millegagi riskida. Hea elu juured on endiselt kindlalt rahvusriikide poliitikas ja majanduses. EL lisab väärtust esmajoones sisepiiride kaotajana – mõelgem siseturule, eurole, Schengeni ruumile –, aga ei asenda rahvusriiki avalikkuse tajus reaalse «asjade ärategijana».
EL ei innusta eurooplasi ka poliitilise ideaalina, rahvusriigi kaugema alternatiivina. Soov näha ELil oma sõjaväge, presidenti ja välisministrit ei tähenda, et märgatav arv ELi kodanikke sooviks tegelikult loobuda oma riigi vastavatest institutsioonidest.
Tuleb nõustuda viimase Economistiga, et 1979. aastal kehtestatud Euroopa Parlamendi otsevalimised on tagasivaates viga. Varem saatsid europarlamenti oma esindajaid rahvusparlamendid ning praegugi oleks ELi legitiimsuse tugevdamisel rohkem kasu rahvusparlamentide õiguste ja kontrolli laiendamisest kui fiktiivse europatriotismi surnud hobuse piitsutamisest, millega ELi liidrid olude sunnil tegelema peavad.
Katteta suured sõnad õõnestavad seda aeglast lisaväärtuse lisamise protsessi, mis on EList teinud selle, mis ta praegu on. Juba Robert Schuman, üks ühenduse vaimseid isasid, nägi seda ohtu, kirjutades oma «Schumani deklaratsioonis» 9. mail 1950: «Euroopat ei tehta valmis ühekorraga või ühe kindla kava järgi. Ta ehitatakse konkreetsete saavutustega, millega kõigepealt luuakse de facto solidaarsus.»
Millest Brüsselis aru ei saada, on, et ELis ei eksisteeri ka tänapäeval tegelikku riigiülest poliitilist solidaarsust ja et vastupidise teesklemine vaid halvendab olukorda. Tuleb leppida selle vähese positiivsega, mis olemas on. Nagu kirjutab Financial Times Deutschlandis 3. juunil kolumnist Thomas Klau, on iga kõige kiuste valimas käinud eurooplane «väike demokraatiaime».
Väike valimisprotsent tähendab, et enamik Euroopa valijaid hääletas taas oma jalgadega, nagu on märkinud Timothy Garton Ash. Valija ei pruugi teada poliitika peenemat poolt, aga tema sügavamaid poliitilisi instinkte alahindavad poliitikud oma tuleviku hinnaga.
Eestiski ei toonud inimesi valima lootus, et kandidaadid midagi Euroopas ära teeksid. Selleks on meil valitsus. Hääletuskastide juurde ei toonud inimesi ka lahkuva koosseisu saadikute saavutused. Iga terve mõistusega valija saab aru, et ka ilma eelmise kuue saadikuta poleks tema elu üheski märgatavas mõttes erinev praegusest (välja arvatud ehk need, kel õnnestus mõne saadiku kulul Brüsselis käia).
Valima minnakse endiselt kodustel põhjustel. Euroopa Parlamendi kõrgeim ühine nimetaja läbi tema otsevalimiste ajaloo on olnud protestihääled. Euroopa Parlamendil puudub võimu maine ja tema hääletussedel on viitsija jaoks alati riskivaba võimalus demonstreerida oma frustratsiooni. Ja nii saadab ka Eesti ilmselt Brüsselisse nüüd ühemehe Res Publica, kelle muljetavaldav isikumandaat näitab seda, mida rahvas arvab parteidest – ja tõstab selle omaniku Euroopa poliitika kõige hämaramasse nurka.