Keskerakondlik vahetus Eesti poliitikas tähendaks ilmselt Karlssoni moodi sokivahetust: vasak paremasse ja parem vasakusse. Eestile oleks aga vaja, et sokid saaksid enne vahetamist ka korralikult pestud ja nõelutud, arvab sotsioloog Juhan Kivirähk.
Juhan Kivirähk: Karlssoni sokivahetus ehk Eesti vajab muutusi
9. juuni 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eile selgunud europarlamendi valimiste tulemused olid ühest küljest ootuspärased, sest niisugust mandaatide jagunemist ennustasid arvamusuuringud juba mai algul. Teisest küljest on need üllatavad oodatust suurema valimisaktiivsuse ning üksikkandidaat Indrek Tarandi erakordselt kõrge toetuse tõttu.
Valimiste peamised mõjutajad olid majandus- ja valitsuskriis ning teravnenud sisepoliitilised vastasseisud, samuti suletud nimekirjade kasutamine tavapäraste avatud nimekirjade asemel. Sellele lisaks ei olnud pärast kahe aasta taguseid pronkssõduri sündmusi valitsusliidu erakondadel põhjust arvestada venekeelsete kodanike häältega – enamik neist hääletas kas Keskerakonna või siis venekeelsete nimekirjade / üksikkandidaatide poolt. Tallinnas, Harjumaal ja Ida-Virumaal oli aga valimisaktiivsus Eesti teiste piirkondadega võrreldes palju suurem.
Kahetsusväärselt jäi aga nimetatud asjaolude valitsemise tõttu varju valimiste tegelik mõte – leida Eestile esindajad europarlamenti, ainsasse kodanike poolt otse valitavasse institutsiooni Euroopa Liidus. Viieteistkümne protsendi võrra kasvanud valimisaktiivsust ei saa ju kuidagi tõlgendada inimeste kasvanud huvina Euroopa Liidus toimuva vastu, vaid kui valijate soovi väljendada oma seisukohta sisepoliitilistes vastasseisudes. Rahva suunas valima protestivaim.
Viie aasta eest oli olukord hoopis teine. Euroopa Liit oli sel ajal uudne teema. Ehkki oma häält käis andmas ainult 26,8 protsenti valijaist, paigutusid valimiseelistused kindlalt välispoliitilisse konteksti – edu saatis neid kandidaate, keda peeti pädevaks rahvusvahelisel areenil. Valiti sõna otseses mõttes Eesti saadikuid Euroopa Liitu.
Toonast isikuvalimiste fenomeni toetas valimissüsteem, mille puhul valija sai anda oma hääle konkreetse kandidaadi poolt ja kandidaadid järjestusid erakonna nimekirjas tegelikult saadud häälte arvu järgi. Seekordsetel valimistel surusid kaks riigikogus suuremat esindust omavat erakonda, Reformi- ja Keskerakond läbi suletud nimekirjad.
Nimekirjapõhine valimine võimaldas kampaanias esiplaanile tuua kodused teemad, mille käigus Keskerakond kutsus üles vahetama valitsust ja Reformierakond mitte laskma Savisaart võimu juurde. Taktika, kus Savisaar ründab Ansipit ja Ansip Savisaart, on neile kahele erakonnale ka varem valimistel edu toonud. Seda kasutasid europarlamendis samasse fraktsiooni kuuluvad erakonnad seegi kord.
Tagaplaanile jäi saadikute isiklik pädevus, millest valimisreklaamis kutsus üles lähtuma Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas, samuti teemad, millega Euroopa Parlamendis tegelikult tegeleda tuleb. Isamaa ja Res Publica Liidul ning Sotsiaaldemokraatlikul Erakonnal ei õnnestunud valimiste agendasse suruda oma teemasid – kuulumist europarlamendi mõjukaimatesse fraktsioonidesse ning praeguste eurosaadikute saavutusi.
IRLi kampaanias pääses Tunne Kelami asemel domineerima Mart Laar, sotsiaaldemokraatidel Katrin Saksa ja Marianne Mikko asemel Ivari Padar, kes ei seostunud valijate jaoks mitte euroteemade, vaid eelarvekärpimise raske tööga.
Tõenäoliselt olid just nende kahe erakonna tavapärased valijad need, kes hääletasid sel korral Indrek Tarandi poolt. Nii said suletud nimekirjade rakendamise eest karistada need erakonnad, kes tegelikult oleks soovinud lahtisi nimekirju.
Indrek Tarandi kui protestikandidaadi fenomeni tabas hästi ära Edgar Savisaar, kes inimesi valima kutsudes «omakasupüüdmatult» soovitas, et kui kedagi valida ei oska, tuleks hääletada Tarandi poolt. Tõepoolest, üksikkandidaadil pole mandaadi võitmiseks vajalikest häältest ülejäänud osaga midagi peale hakata. Nii olekski Tarandi kogutud lisahääled üsna napilt andnud võrdlusarvude alusel Keskerakonnale ka kolmanda mandaadi. Siiski said selle koha õnnega pooleks sotsiaaldemokraadid, mis on kahtlemata ka õiglasem. Ilmselt oleksid Tarandi valijad ise näinud oma teise eelistusena pigem sotse kui tsentriste.
Vähemalt jääb Keskerakonnale lohutuseks teadmine, et juhul kui Tarand mingil põhjusel peaks europarlamendi liikme kohast loobuma (näiteks kui tal peaks tahtmine Ilvese eeskujul kahe aasta pärast presidendiks kandideerida), tuleb tema asendusliige Keskerakonna ridadest.
Niisiis mõjutasid valijate eelistusi ühelt poolt valik praeguse valitsuskoalitsiooni või opositsiooni vahel. Või siis soov anda negatiivne hinnang kogu ametlikule poliitikale üksikkandidaadi valimise kaudu.
Need, kes polnud rahul valitsuskoalitsiooniga, hääletasid enamasti Keskerakonna poolt. Valitsuse toetajate hääled läksid jagamisele Reformierakonna ja IRLi vahel. Need, kes soovisid näidata oma kriitilist suhtumist praegusesse poliitikasse tervikuna, koondusid Tarandi selja taha. Sotsid jäid teatud mõttes vaakumisse, sest nende väljaviskamine valitsusliidust oli veel liiga värske, et see oleks aidanud neil ühelt või teiselt poolt plusspunkte koguda.
Protestivalimised ei ole tegelikult kuigi konstruktiivsed, sest ehkki Tarandi puhul võib eeldada välispoliitilist kompetentsust, jääb tema tegevus europarlamendis ettearvamatuks. Mihkel Mutt võrdles Tarandit koguni Võsa-Petsiga, mille eest ta Isa-Tarandilt ka nahutada sai. Kuid kahtlemata aitas Tarandi võidule tublisti kaasa tema sõumehe imago.
Minul tekkis Tarandi puhul seos pigem eelmisel aastal Eurovisioonile Eestit esindama valitud «Leto Svet’iga». Meile meeldis see naljalugu hirmsal kombel, võimaldades tobedale laulukonkursile kohta kätte näidata. Teised eurooplased aga ei paistnud meie huumorit mõistvat.
Igatahes on huvitav teada, kas Tarand võtab Brüsselisse kaasa isalt päranduseks saadud õpetussõnad või pistab kohvrisse hoopis oma kurikuulsa «Kommarid ahju!» T-särgi ...
Kahtlemata kannab Tarandi fenomenaalne edu endas ka positiivset sõnumit. See näitab, et valijate totaalne ajupesu nüristava valimisreklaami abil ei ole sugugi ainus vahend, millega Eestis on võimalik valimisedu saavutada.
Suhteliselt palju hääli said ju ka teised üksikkandidaadid: Martin Helme kogus ligi 10 000 häält, mis oli samas mastaabis riigikokku kuuluvate roheliste ja Rahvaliidu toetusega. Dmitri Klenski sai üle 7000 hääle, millega edestas Vene Erakonda ja Ühendatud Vasakparteid kokkuvõetuna.
Valimised võitnud Keskerakond teeb valimistulemuste põhjal järelduse, et Eesti vajab vahetust ja peaminister Ansip peaks ametist lahkuma. Tõepoolest, kui arvestada, et nii Keskerakonna kui ka Tarandi valijaid mõjutas kriitiline suhtumine praegusesse valitsuskoalitsiooni, annab selliste valijate osakaal kokku 52 protsenti. Valitsusliidu erakondade toetuspinnaks jäi aga vaid napp 28 protsenti.
Ilmselt mõistavad kaks ligikaudu võrdselt protestihääli andnud valijagruppi – Keskerakonna ja Tarandi poolt hääletanud – vajamineva vahetuse iseloomu mõnevõrra erinevalt. Keskerakonna poolt soovitud kujul paistaks säärane vahetus kangesti Katuse-Karlssoni sokivahetuse moodi välja: ikka nii et parem sokk vasakusse ja vasak sokk paremasse jalga. Sellest ei oleks kasu.
Eesti poliitikas oleks vaja selliseid muudatusi, mille käigus sokid saaks enne vahetamist ikka korralikult puhtaks pestud ja augudki kinni nõelutud.
--------------------------------------------------------
Arvamus
Marju Lauristin
sotsiaalteadlane:
Ma arvan, et need valimised, mida väga paljud pidasid üsna igavaks ja rahvale mitte oluliseks, kujunesid ka kommentaatoritele ootamatult väga põnevaks ja sisulisi tendentse näitavaks.
Kõige põnevam oli Indrek Tarandi fenomen. Ajakirjandustudengid tegid analüüsi internetikampaaniatest ja leidsid, et Tarand kasutas kõige oskuslikumalt interneti vahendeid, näiteks Youtube’i. Seesama suur valimisaktiivsus on väga paljuski esile kutsutud just seetõttu, et see niinimetatud uus valija tuli valima ja seda ta tegi paljuski tänu Tarandile.
Sellega peab arvestama palju rohkem ka järgmistel valimistel, et jõuliselt on end näitamas uus põlvkond. Tarandi puhul mängis rolli meedialembus, tema esinemine televisioonis. Seetõttu oli Tarand tuntud ka nende hulgas, kes poliitikast midagi ei tea. Uus valijapõlvkond pigem huvitub isikutest, olulised on mängulised, emotsionaalsed küljed. Teisalt need telemängud, millega Tarand tuntuks on saanud, on intellektuaalsed, kommertsivabad. Kui teised, näiteks Keskerakond on püüdnud valijaid enda poole nänniga, siis siin on ikkagi seda kultuurilist poolt, sest Tarand esindab palju kultuurilist eliiti.
Kui vaatame sotside tulemust võrreldes teistega, siis on seis üldiselt stabiilne. Keskerakonna kampaania oli erakordselt agressiivne, ja kuna sotsidel on nendega osaliselt ühiseid valijaid, siis ilmselt selle võrra kaotasime.
Enn Soosaar
kolumnist:
Kui Indrek Tarandi häältele lisada Martin Helme omad, siis nende kahe saak on kaks protsenti suurem kui Keskerakonna kogusaak. See on igal juhul üllatav, sest mõlemad kogusid protestihääli.
Keskerakond loomulikult sai eriti Tallinnas ja Ida-Virumaal hääletajaid urnide juurde, millest võiks järeldada, et venekeelseid Eesti kodanikke on tulnud rohkem hääletama kui varem. Samas säilitas Keskerakond oma tavapärase häälteneljandiku ehk valijate 26-protsendise toetuse, mis tal pikka aega on olnud. Kui venekeelsete elanike osas võitis hääli juurde, siis tõenäoliselt kaotas eestikeelsete omi.
Üksikkandidaatide hea tulemus on otseselt seotud sellega, et nimekirjad olid suletud. Tõenäoliselt on see ühekordne nähtus – paistab, et järgmistel eurovalimistel valime jälle avalikke nimekirju.
Sügisel on valimisõigus ka püsiva elamisloaga kodakondsuseta isikutel ning tekib hoopis teine olukord. Teiseks ei ole valimised üheringkonnalised nagu eile, vaid ringkonnad on palju väiksemad. Praegu ei ole sellele vastust, kellele lähevad näiteks Tarandile antud hääled – kas tagasi nendele erakondadele, kust väidetavalt talle tulid, või toimub mingisugune suurem häälte ümberpaigutus.