Noam Chomsky: täiesti tavaline piinamistraditsioon
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Äsja saladuskatte alt pääsenud senati relvajõudude komisjoni kinnipeetute kohtlemise aruandest nähtub, et 2002. aasta suvel sattusid Guantánamo ülekuulajad ülemuste aina tugevama surve alla seostada omavahel Iraak ja Al-Qaida. Muude piinamisviiside seas niinimetatud uputamise (waterboarding) abil saadigi lõpuks «tõendid», mis aitasid aasta hiljem õigustada sissetungi Iraaki.
Aga miks üllatus? Oli ju isegi uurimata loomulik arvata, et Guantánamo kujutab endast piinakambrit. Sest miks muidu saata vange kohta, kus nad jäävad seaduse kaitse alt välja – sealjuures kohta, mida Washington kasutas lepingu rikkumiseks, mis sunniti Kuubale peale relva ähvardusel. Julgeolekupõhjendust on raske tõe pähe võtta.
Sügavam põhjus, miks see ei peaks kuigivõrd üllatama, peitub selles, et piinamine on olnud täiesti tavapärane alates riigi territooriumi vallutamise avapäevadest ning sedamööda, kuidas lapsimpeeriumi, nagu nimetas uut vabariiki George Washington, imperialistlikud ettevõtmised laienesid, levinud ka Filipiinidele, Haitile ja mujale.
Pealegi on piinamine olnud üks väiksemaid arvukatest kuritegudest – agressioon, terror, õõnestustegevus, majanduslik kägistamine ja nii edasi –, mis on jätnud musti jälgi USA ajalukku (nagu ka teiste suurriikide minevikku). Praegused piinamise paljastused näitavad lihtsalt taas kord konflikti, mis valitseb selle vahel, mille eest me seisame, ja selle vahel, mida me teeme.
Bushi väärtegude sõnaosavamaid ja kindlameelsemaid kriitikuid, New York Timesi kolumnist Paul Krugman kirjutas, et meie riik oli varem kõlbeliste ideaalide riik ning mitte kunagi enne Bushi ei ole meie juhid nii põhjapanevalt pööranud selga kõigele, mille eest meie riik seisab.
Tagasihoidlikult öeldes on see vildakas ajalookäsitlus. Usutõeks või peaaegu riiklikuks kreedoks on kujunenud arvamus, nagu erineks USA igati kõigist suurriikidest läbi aja – seda nimetatakse ka Ameerika erakordsuseks.
Niisugust arusaama korrigeerib mõneti Briti ajakirjaniku Godfrey Hodgsoni vastilmunud ajalooraamat «The Myth of American Exceptionalism». Hodgson jõuab järeldusele, et Ühendriigid on lihtsalt üks suur, aga ebatäiuslik riik teiste riikide seas.
Kolumnist Roger Cohen möönis arvustuses, et faktid kinnitavad Hodgsoni järeldust, kuid küsimus on põhimõttelisem: Hodgson ei mõistvat, et Ameerika sündis ideena, mistõttu ta peab seda ideed edasi kandma. Coheni sõnul oli Ameerika sünnist saati kantud «linn mäe otsas» ideest, mis kujutab endast innustavat mõtet, mis pesitseb sügaval Ameerika vaimus.
Innustava fraasi «linn mäe otsas» välmis 1630. aastal John Winthrop, kes laenas selle evangeeliumidest ning pidas selle all silmas uue, jumalast seatud riigi hiilgavat tulevikku. Aasta varem oli tema Massachusettsi lahe koloonia võtnud kasutusele oma pitsati, millel kujutatakse indiaanlast, kel suus kirjarull. Sellele on kirjutatud sõnad: «Tulge ja aidake meid.»
Briti kolonistid olid seega heatahtlikud humanistid, kes vaid vastasid viletsuses elavate põliselanike palvetele. Too varane humanitaarsekkumine, kui kasutada praegu moes mõistet, andis sama tulemuse nagu hilisematelgi aegadel, tuues kaasa hirmutegusid.
Viimasel kuuekümnel aastal on selle ohvrid kogu maailmas pidanud taluma seda, mida ajaloolane Alfred McCoy on nimetanud Luure Keskagentuuri revolutsiooniks julmas valuteaduses. Piinamine on sageli tehtud «alltöövõtjate» ülesandeks. Kuid nn uputamine on üks aastakümnetevanuseid meetodeid, mida kasutati ka Guantánamos pea muudatusteta.
Piinamine on sageli iseloomustanud USA välispoliitikat.
Politoloog Lars Schoultz märkis 1980. aasta uuringus, et USA abi kipub ebaproportsionaalselt minema neile Ladina-Ameerika valitsustele, mis piinavad oma kodanikke, ... poolkera igati silmapaistvatele põhiliste inimõiguste rikkujatele. Järeldused lähtusid materjalist, mis oli pärit juba Reaganile eelnenud aastatest. Reagani ajal ei olnud seda teemat mõtet isegi uurida, sest korrelatsioon oli niigi ilmselge. See suundumus on suuremate muutusteta püsinud tänapäevani.
Pole siis imestada, et president soovitab vaadata tulevikku, mitte minevikku. See on mugav doktriin neile, kelle käes on parajasti kaigas. Kes aga ise kaikaga saavad, kipuvad meie nördimuseks maailma teisiti nägema.
Impeeriumide seas on erakordsus ilmselt universaalne nähtus. Prantsusmaa ülistas oma tsiviliseerivat missiooni, samal ajal kui sõjaminister kutsus Alžeeria puhul üles hävitama põliselanikkonda. Briti õilsus oli maailmas uudne, kuulutas John Stuart Mill, ja nõudis kohe, et seda ingellikku jõudu ei hoitaks enam tagasi India vabastamise lõpuleviimisel.
Erakordsuse ideed on võimule ja privileegidele väga mugavad ja ühtlasi hukutavad. Üks põhjus peitub selles, et need suruvad tagaplaanile tegelikud kuriteod. Vietnami sõja My Lai veresaun jäi kõigest kõrvalmärkuseks Teti-järgse rahustamisprogrammi üüratult suuremate hirmutegude varjus. Watergate’i sissemurdmine, mis tõukas võimult USA presidendi, oli kahtlemata kriminaalkuritegu, kuid selle lainetus jättis varju võrreldamatult hullemad kuriteod – piisab, kui tuua näiteks Kambodža pommitamine.
Ajalooamneesia on väga ohtlik nähtus, sest nõrgestab kõlbelist ja vaimset kooskõla ning paneb aluse tulevastele kuritegudele.
© New York Times Syndicate