Jüri Allik: kes suhtleb rohkem, elab kauem ja õnnelikumalt

Marti Aavik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jüri Allik
Jüri Allik Foto: Pm

Ühiskonna masinavärki sujuvalt ja kriginata tööle panevast õlist, inimpopulatsioonide võimete erinevustest, ahvide poliitika sarnasusest inimeste omaga ja sellestki, kuidas vahet teha psühholoogil ja «psühholoogil», rääkis intervjuus Marti Aavikule psühholoogiaprofessor Jüri Allik.

Mis asi on sotsiaalne kapital, mida viimasel ajal uurinud olete?

Sotsiaalse kapitali tuum on usaldus. On veel palju igasuguseid komponente, aga lihtsalt võttes on see usaldus, mis laieneb paljudesse eluvaldkondadesse. Usaldus inimeste vahel, riigi ja kodaniku usaldus, usaldus võla võtja ja andja vahel.

See on siis midagi, mis loob heaolu, muu hulgas ka rahaliselt mõõdetavat?

Jah, kõigepealt mõjutab see inimeste elu. Tervist ja elukvaliteeti. Näiteks inimesed, kellel on rohkem sõpru, kes investeerivad rohkem aega teiste inimestega suhtlemisse, elavad kauem ja on õnnelikumad. Selgub, et sama on ka riikide vahel. Riikides, kus on rohkem sotsiaalset kapitali, on innovatiivsem ja edukam majandus. Korruptsiooni on tunduvalt vähem, majandus toimib paremini. Nii et sotsiaalsel kapitalil on väga selged väljundid.

Sotsiaalne kapital on saanud väga mõjuvõimsaks kontseptsiooniks ja mõju laieneb, sest tundub, et see mängib tõesti väga suurt rolli. Usalduse rohkus määrab ära ühiskonna tüübi.

Ameerika ühiskond – arvestades, et seal on maailma suurim vanglas istuvate inimeste arv – on näide ühiskonnast, kus mõnes aspektis või grupis on usaldust väga vähe. See, et Ameerikas minnakse iga asja pärast kohtusse või et arstid peavad ennast astronoomiliste summadega kindlustama ainult selle pärast, et keegi võib nende vastu hagi esitada, näitab minu meelest samuti, et usaldust jääb mõnes inimeste läbikäimise valdkonnas vajaka.

Usaldamatus toodab siis majanduslikku ebaefektiivust?

Ameerika majandus on nagu iga teise turumajanduse ja demokraatliku riigi majandus ikkagi väga efektiivne, aga ütleme siis nii, et majandus võiks olla natuke parem, kui usaldust oleks rohkem. 

On öeldud, et sotsiaalne kapital on nagu õli, mis paneb ühiskonna masinavärgi krigisemata käima. Ma arvan, et see on hea metafoor. Peab olema usaldust, et asjad sujuvalt toimiksid.

Robert Putnam esitab oma raamatus «Üksinda keeglisaalis» hulga tõendeid sotsiaalse kapitali vähenemisest. Kas see on inimkonna jaoks pöördumatu nähtus, et loobutakse suhtlemisest ja elatakse televiisori ees?

Putnami kontseptsiooni toetab, et need asjad, mida me loeme sotsiaalse kapitali märkideks, nagu vabatahtlikesse organisatsioonidesse kuulumine, teiste inimeste usaldamine, kirikuskäimine, valimisaktiivsus jne, on Ameerikas viimase 30 aasta jooksul olnud langustrendis. Mõnedes Euroopa riikides samamoodi.

Ainus erinevus, mis üldteesi, et tegu on inimkonna paratamatu saatusega, kahtluse alla seab, on see, et Skandinaavias pole säärast muutust toimunud. Usaldus valitsuste vastu pole palju muutunud, poliitiline aktiivsus pole vähenenud ja vabatahtlikes organisatsioonides osalemine on hoopis suurenenud. 

Mis teeb Põhjamaad eriliseks?

On pakutud mitut seletust, aga ühelgi pole väga kindlat tõendust. Üks arvamus on, et Põhjamaades pole sotsiaalne kihistumine nii suur kui näiteks Ameerikas. Oletatakse, et kui osa ühiskonnast muutub lumpeniks, siis see viib  ühiskonna usalduse alla.

Putnam ise, kes sai Skytte auhinna aasta enne Taageperat, nimetas uue aspektina, et kui on palju immigrante, hakkab sotsiaalne kapital kahanema.

Sest immigrantidel pole tuttavaid?

Jah, ja neil on ka konfliktid põliselanikkonnaga, kes neid mingil määral tõrjub. Vähemalt esialgu mõjub immigratsioon ühiskonnale pigem halvasti. Põlvkonna või paari pärast võivad immigrandid olla võidumeeste hulgas, aga esimeses faasis käib sotsiaalne kapital alla.

Põhjamaade näide on viinud mõttele, et sotsiaalsel kapitalil võivad olla erinevad vormid. Kui kusagil midagi suures mahus kaob, siis tuleb alati vaadata, kas mõnes teises kohas tekkib sama asja juurde. Ma ei usu, et sotsiaalne kapital ühiskonnast hirmsa hooga välja voolab, vaid ilmselt pumbatakse seda kusagile ümber.

Alati ei ole lihtsalt kohe näha, kuhu kapital liigub. Seda peab eraldi uurima.

Igal pool on kahanenud kuuluvus üleriigilistesse organisatsioonidesse, aga selle asemel on juurde tulnud pisemaid ühendusi.

Võiks öelda, et sotsiaalne kapital privatiseerub. Inimesed jagavad selle väiksemateks juppideks, kuuludes üleriigiliste organisatsioonide asemel naabrite ühendustesse jmt.

Mina arvan, et nii nagu vesi võib olla eri olekutes, võib ka sotsiaalne kapital olla eri vormides. Kui inimesed pumpavad usalduse mõnda teise vormi, siis ei peaks ju selles midagi halba olema.

Kas interneti suhtluskeskkonnad asendavad seniseid omavahelise läbikäimise viise?

See on kindlasti üks suhtlemise vorm, aga see on kogu inimkonna jaoks uus asi ja me ei tea veel, mida see tähendab. Ausalt öeldes pole ka väga palju uurimistööd tehtud, et sellest aru saada, kas internetikeskkonnad suudavad asendada koerakasvatajate seltse ja rahvatantsuringe. Selge on, et vorm on natuke teistsugune, aga kas see on halvem või parem, kuidas see kogu ühiskonna funktsioneerimisele mõjub, seda peaks eraldi välja selgitama. Miskipärast arvan, et ega nad väga palju kahju ka ei tee.

Kas riigil on võimalik sotsiaal­set kapitali mõjutada? Kallata suhkrut juurde ja saada paremaid tulemusi?

Riik teeb seda kogu aeg ja väga mitmetes asjades. Olen elanud paljudes riikides, viimati Belgias. Seal oli kohustus ennast politseis arvele võtta, mis minul korda ei läinud, sest ma ei jõudnud politseiniku koduvisiidi ajaks kohale.

Üks väga hea näitaja on, kui mitu tundi võtab ja kui mitu paberit sa pead täitma, et saata mõni omatehtud asi kastiga mõnda teise kohta maailmas (seda näitajat kutsutakse Index of Shipping Difficulties).

Eesti on selle näitaja järgi õnneks maailmas viie parima seas. See näitab usaldust. Enamikus riikides mõeldakse, et äkki sa paned kasti pommi, narkootikumid või veel midagi keelatut. Asi tehakse keeruliseks ja pikaks.

Kui riik usaldab oma kodanikke, siis inimesed usaldavad vastu. Riik pea isegi otseselt raha andma.

See õli ühiskonnas võib olla just riigi usaldus, nagu näiteks e-hääletus ja kogu e-riik. See on üks targemaid asju, mis Eestis üldse on tehtud. Saad kõik asjad korda ajada, ilma et sa peaksid kusagile asutustesse minema. See suurendab kindlasti usaldust. Tõsi, uuringutega tõestada, et just e-riik meil sotsiaalset kapitali kasvatab, oleks väga keeruline.

Kas majanduskriisil on seost psühholoogiaga?

Lugesin hiljuti Paul Krugmani, Nobeli majanduspreemia laureaadi kirjutist ja mõtlesin, et seekord läks preemia küll õigele mehele. Ta mõtleb hästi selgetes kategooriates ja tunnus, mille järgi ta kriisi vaatas, oli, et kui palju on inimesel rahalisi hoiuseid. Kinnisvarakriis sai alguse sellest, et inimesed, kellel tegelikult laenude maksmiseks võimalusi polnud, võtsid väga palju laene. Nüüd on täpselt vastupidi. Hoiused hakkavad kasvama. Ma saan aru, et on veel väga palju tegureid, aga mingil hetkel on see inimese mentaalne otsustus, kas ta ostab teenuse või asja või paneb oma 500 krooni rahakotti tagasi. Ja see on puhas psühholoogia. Kui palju ma riskin, kui palju ma usaldan.

Ma kujutan ette, et mingisugune kuvand, mida ajakirjandus kordab, võib-olla läbi mõtlemata, hakkab mõjutama inimeste käitumist. Näiteks suurendatakse ebakindlust, kuigi võib-olla peaks just parasjagu finantsilisi riske võtma. Kui öeldakse, et me oleme väga kehvad, siis jätab inimene midagi tegemata. Usalduse komponent inimeste läbikäimises on väga psühholoogiline.
 
Kas inimpopulatsioonide vaimsetes võimetes on erinevused?

Tahame või ei taha, populatsiooni tasemel on vaimsete võimete erinevused olemas. Andmed on kindlad ja soliidsed, saadud pika aja jooksul ja väga erinevate inimeste ning uurimisgruppide poolt. Jättes mõõtmisvead kõrvale, langevad ka haridusuuringute tulemused psühholoogide testidega kokku. Saame kätte sama populatsioonide erinevuste mustri, olgu mõõdetavad täiskasvanud või lapsed. Fakt on olemas, siin ei ole vaidlusküsimust. Aga fakti tõlgendamine, millest erinevused populatsioonide vaimsete võimete vahel on tingitud ja kuidas nad on tekkinud, on omaette küsimus. 

Kui palju on selles loomupärast, geneetiliselt määratut? Kui palju on ajaloolist ebaõiglust ja allasurumist? See on uuringute ja vaidluste objekt.
Fakt jääb kahjuks faktiks, et on erinevused; kuidas neid tõlgendada, on järgmine samm.

Ja kuidas seda teadmist kasutada, on ju samuti eraldi küsimus?

Absoluutselt! Mulle meeldib filosoof John Rawlsi kontseptsioon, kes on esitanud ühe tänapäeva mõjukamatest õigluse käsitlustest. Oletame, et leiame mõne grupi ühiskonnas, näiteks juuste värvi või kehakaalu järgi, kellel on madalam vaimne võimekus.

Kas meil oleks targem pigistada silmad selle tõsiasja ees kinni ja käituda igas olukorras nii, nagu seda probleemi poleks?  Või tunnistame, et loomulikke andeid pole kõikidele inimestele jagunud ühtemoodi. Küsimus on selles, milline ühiskonnakorraldus on parem. Üks variant on jagada ühiskonna rikkust ümber põhimõtte järgi, et kõige suuremat puudust kannatavad saavad teatud mõttes kompensatsiooni. Olgu need siis sisseastumispunktid ülikooli või midagi muud. Kui ütleme, et see on mõistlik ühiskonnakorraldus, nagu paljud väidavadki, siis kuidas me saame inimesi järjestada, kui me pole neid kõigepealt ära mõõtnud? Siit tulebki moraal: kummast on ühiskonnale rohkem kahju, kas erinevuste mahavaikimisest või nende kindlakstegemisest ja seejärel ühiskonna vastavalt erinevustele ümberkorraldamisest?

Mõnedes kohtades me seda teeme. Näiteks puuetega inimestele mõeldud Maarja küla on näide sellest. Mina toetan täielikult arusaama, et ühiskond on moraalne ja õiglane, kui puudusi püütakse kompenseerida. Leian, et sellises ühiskonnas on parem elada, ja ei filosofeeriks siin üle, kas see on mingis üldisemas mõttes õige. Tundub kuidagi arukam ja mõistlikum.

Miks tekitab see inimestes nii tugevaid tundeid, kui poliitiline ideaal või eesmärk ja teadmine tegelikkuse kohta ei lange kokku?

Meie elus on mõned üldkehtivad aksioomid, mille vastu ei julgeta minna. Võib-olla inimene isegi ei mõtle neid läbi, aga võtab omaks.

Väga paljud kujutavad näiteks ette, et ühiskonna aluspõhimõtteks on, et inimesed on loodud võrdseks. Mina arvan, et see ongi väga hea ja tore ühiskonnakorraldus, kui poliitikas ja vastutuses ollakse võrdsed.

Aga siis laiendatakse seda märkamatult väga mitmesugustele asjadele. Saadakse aru, et inimesed ei saa olla ühepikkused, aga arvatakse, et vaimsed võimed võiksid küll võrdsed olla. See tundub nii endastmõistetav ja loomulik. Väga paljud ehmuvad ja reageerivad valuliselt, kui keegi väidab, et inimeste rühmad ja inimesed erinevad oma võimete poolest.

Ma arvan, et sama põhimõte kehtib ka teiste ühiskonna alusmõistete kohta. Kui keegi neid ründab kas või kaudselt või näiliselt, siis tundub inimesele, et kogu tema maailmapildi alussambad pannakse ohtu.

Kas pigem üritatakse siis muuta tegelikkust vale kujutelma järgi, mitte kohandada kujutlust tegelikkuse järgi?

Absoluutselt. See on korduvalt ajaloos nii olnud. Järgnev pole muidugi väga populaarne idee, aga on selge, et pole olemas ühtegi füüsilist tunnust, mis määraks ära eestlaseks olemise. Me ei erine geneetiliselt lätlastest ega venelastest. Samuti mitte vaimsetelt võimetelt ega isiksuseomadustelt. Ei olegi ühtegi eristavat objektiivset tunnust. Aga on subjektiivne tunne. Endel Tulving ütles kunagi väga kenasti, et eestlane on see, kes oskab laulda «Mutionu» ja on lugenud Oskar Lutsu «Kevadet».

See on usk, mida ei saa ega tohigi ära võtta. Seda ei saagi objektiivselt defineerida, see on ainult peas olev konstruktsioon. Ongi hea, et mõned niisugused on olemas.

Aga põhiline ongi, et kui selline konstruktsioon satub vastuollu tegelikkusega, siis hakatakse lihtsalt ütlema, et oleme pikemad, ilusamad ja targemad. See on hetk, kus kontseptsioon käib elule peale, kuigi tegelikult ei olegi mingit vahet.

Kas poliitika ja teaduse vastuolu on tänapäeval läänemaailmas, ka Eestis, suur probleem?

Mõnes ühiskonnas lähevad teadus ja võim diametraalselt teineteise vastu. Eestis niisugust vastandust tegelikult ei ole, võiksime rääkida võimu ja teaduse sõbralikest suhetest.

Ainus asi, mida teadlased võiksid võimule ette heita, on see, et mõnes kohas on nad liiga ükskõiksed. On mõningane vastuolu sõnade ja tegude vahel. Ühelt poolt räägitakse, et ühiskond on teadmistepõhine. Kusjuures teadmised peaksid käima ka ühiskonna enda kohta ja neid annavad sotsiaalteadused. Aga tegelikult on võim sotsiaalteadusi vähe kasutanud.

Vastandumist ma ei näe. Arvan, et Eesti praegune ühiskonnakorraldus on päris tore ja mõistlik, vähemalt teaduse ja teadmiste kogumise poolelt vaadates. Alati muidugi tahaks, et oleks veel parem, aga ma saan aru, et seda on keeruline saavutada ja ka teadus pole alati suutnud pakkuda midagi sellist, mida oleks võimalik kohe kasutada.

Viimase paari aastaga on Eesti teaduse rahastamine üsna kiiresti kasvanud ja ka praegused kärped on võimaluste piires üsna tagasihoidlikud. Meil ei tohiks olla mingit põhjust nuriseda praeguse olukorra üle.

Kas teaduses on võimalik olla edukas, olemata hea poliitik?

Ahvide uurija Frans de Waal, keda ma väga austan, on öelnud, et isegi ahvide ühiskonnas ei saa olla edukas, olemata hea poliitik. Ta on kirjutanud eraldi raamatu šimpanside poliitikast («Chimpanzee Politics: Power and Sex among Apes»). Ahvide karjajuhi kohta ei saa toore jõuga. Olulised on kokkulepped ja poliitika. Peab emasahvidega hästi läbi saama ja oskama moodustada koalitsioone. Waal kirjeldab väga hästi, kuidas karjajuhiks sai ahv, kes üks ühe vastu võitluses oleks kaotanud teisele väga tugevale ahvile. Ta oli väga populaarne ja hea iseloomuga ning tegi ühe noorema isasega kokkuleppe. See tuli talle alati appi ja koos said nad tugevamast ahvist jagu. Nii sai ta karja pealikuks.

See on hea näide sellest, kuidas poliitika ja usalduse võitmisega jõuab ahviühiskonnas palju kaugemale, kui oleks saanud toore jõuga. Ma arvan, et see kehtib ka inimühiskonnas ja teaduses.

Üks väga kindel edasi jõudmise viis on õpilaste kaudu. Väga paljud inimesed on teinud karjääri tänu oma õpilastele. Kui sul on palju häid õpilasi, siis nad pääsevad igasugustesse kohtadesse, peavad sind meeles, propageerivad sinu ideed ja lähenemisviisi. Kui võtta asja nii, et tähtis on ideede edasi jõudmine, siis määrabki see, kui palju erinevaid inimesi suudad sa oma ideedega nakatada. Seega on väga tähtis olla osav müügimees ja poliitik.

Mõned ideed pole kuulsad mitte selle pärast, et need on head, vaid neid on väga hästi müüdud.

Poliitika on teaduses väga selgelt olemas. See oli ka üks Thomas Kuhni teaduslike revolutsioonide raamatu põhisõnumeid, et teaduses ei ole mitte üksnes puhas ideede areng, vaid tegelikult on mängus ka sotsiaalpsühholoogia. Kõik need seadused, mis kehtivad inimrühmades, kehtivad väga hästi ka teaduse puhul.

Kas on mõni isiksuse joon, mis teadlasi teistest inimestest eristab?

Ma ei usu, et oleks ühte teadlase tüüpi. Issanda loomaaed on teadlaste seas sama kirju nagu igal pool mujalgi. Teadlasi on mõõdetud isiksuse uurimise vahenditega. Ma ei mäleta, et midagi selgelt eristavat oleks välja tulnud. Meelekindlus on vajalik, nagu iga saavutustele orienteeritud tegevuse puhul. Avatus uutele ideedele võiks ka teadlasel olemas olla, kuigi on muidugi näiteid väga kitsalt ühele asjale keskendunud inimestest.

Üks teadlase töö tulemuslikkuse mõõdupuu on, kui palju viitavad teised tema ideedele teadusajakirjades.  Kas teate, kui palju on teid teadusajakirjades tsiteeritud?

Päris täpselt mitte, aga umbkaudu 1700 tsiteeringut on ja aasta lõpuks saab loodetavasti 2000 täis. Ma ütleks, et sotsiaalteadlase kohta pole see üldsegi paha näitaja. Aga eks ole juba pikka aega ka teaduses oldud ning oleks piinlik, kui oleks vähem.

Psühholoogina esinevad Eestis paljud inimesed, kes seda tegelikult pole. Kas pärispsühholoogid peaksid oma tsunfti au jalule seadma?

Paljudes tsiviliseeritud riikides on psühholoogide seadus ja seal on öeldud, millistel tingimustel võib ennast psühholoogiks nimetada. Sa pead olema vähemalt kuus aastat õppinud psühholoogiat ja terve hulga muid asju veel.

Loomulikult on igas ühiskonnas olnud posijad ja nõiad, kelle juurde inimesed lähevad nõu küsima. Kui nad aitavad töökoha tagasi saada, las siis olla nii. Aga psühholoogia on fikseeritud termin. Meil ei ole muud võimalustki, kui seda nime kaitsta. Küsimus on ju ka teenuse kvaliteedis.

Igaüks võib hea mõtte anda, aga psühholoogi õpetamisel on tehtud kõik selleks, et ta inimesele kahju ei teeks ja jääks nendesse piiridesse, mida psühholoogia teadmine lubab.

See ongi põhiline vahe, mis on inimesel tänavalt, kes lihtsalt nimetab ennast «psühholoogiks», ja neil, kes on tegelikult väljaõppinud psühholoogid.

Nii et seadust oleks vaja?

Eestis sellist seadust ilmselt ei tule. Parem on tõsta ühiskonna teadlikkust, et nad suudaksid vahet teha, mis on päris­psühholoogia ja mis mitte. Kui inimene läheb poodi ja ostab mingi seadme, siis ta tahab näha selle garantiid, kasutusõpetust ja passi.

Nõuanne ongi, et kui lähete psühholoogi juurde, siis küsige ka passi. Lugege läbi psühholoogi kasutusjuhend, vaadake, kas garantii on olemas, ja alles siis lülitage vooluvõrku.

Kuidas on lood psühholoogiliste testidega, mida firmad pakuvad?

Pilt ei ole, jah, kõige parem. Me teame, et kaitseväes kasutatakse psühholoogilise testi nime all midagi, mis tegelikult ei ole üldse test. Nii era- kui ka riigisektor on sääraste peale kulutanud märkimisväärse hulga raha.

Fakt on see, et mitte ükski test ei määra ära, kas inimene sobib ametikohale või mitte. See otsus tuleb teha kellelgi teisel. Kõige hullem on öelda, et sinu kriips on siin, aga nõutav tase siin ja me laseme su lahti. See on kõige jubedam psühholoogia kasutamise viis, mis näitab, et inimesed ei tea, milline on psühholoogilise teadmise sisu, mida psühholoogia suudab ja mida ei suuda.
Kujutame ette, et võtame mingi asja ja kaalu. Kaal näitab, et asi on oodatust kaks kilogrammi kergem. Üks võimalus on, et me viskame selle asja ära. Teine võimalus – hakkame mõtlema, et järsku on sellel kaalul midagi viga. Võtame teise kaalu, vaatame, kas tulemused langevad kokku.

Sama asi on testidega. Kui skoor on väga väike, siis sellel võib olla palju põhjusi. Võib-olla olid sa öö läbi magamata, ei saanud küsimustest aru, ei tahtnud vastata jne. Psühholoogiline mõõtmine pole nii usaldusväärne kui füüsikaline mõõtmine. Seda peaksid inimesed arvestama ja eriti rakenduses töötavad psühholoogid peaksid seda tellijale selgitama. Test võib olla üheks aluseks otsusele, see võib anda lisateadmisi, aga testi tulemus ise ei saa olla otsuse sisu.

Enamik kutsevalikus kasutatavaid teste on nn C-kategooria testid, mille tulemusi saab tõlgendada ainult psühholoogia haridusega inimene, kes teab, mida ja kuidas konkreetse testiga mõõdetakse, et mõõtmistulemused võivad olla valed ja tuleb teha kordusmõõtmisi. 

Kahjuks ei ole asi nii lihtne, et ostad testid sisse, direktor vaatab üle, paneb linnukesed ja otsustab selle järgi.  

Kas eestlased peavad ennast inimestena naaberrahvastest halvemaks või paremaks?

Seda mõtet, et me halvemad oleme, on eestlastel ikka väga vähe. Pigem arvatakse, et oleme paremad. Nüüd eriti lätlastest, kui neil läheb halvemini finantsiliselt. Hakatakse mõtlema, et me olemegi kuidagi paremad. Võib-olla vaid rootslaste suhtes mõeldakse, et me pole nii rikkad ja nooblid ja põhjamaised.

Küll aga reageerime väga valulikult, kui keegi teine meist midagi arvab. Kui keegi ajalehes ütleb, et eestlased on laisad, siis pool Eesti elanikkonda tunneb ennast solvatuna. Selle asemel võiks mõelda, et inimesi on väga erinevaid ja igaüks võib mingisuguse rumalusega välja tulla.

Üldiselt on inimesed üsna realistlikud. Kui küsida, kas Eesti on jalgpallis Hispaaniast parem, ei arva keegi, et see nii oleks. Aga mõnes asjas tuleb enese paremaks pidamine välja.

Meie uurimisrühm, kuhu kuuluvad Anu Realo, René Mõttus ja Helle Pullmann, palus inimestel kirjeldada ennast ja samade tunnuste järgi ka tüüpilist eestlast ning Venemaal vastavalt tüüpilist venelast. Kipub olema nii, et inimene peab ennast natuke paremaks kui oma tüüpilist rahvuskaaslast.

Näiteks ühes töös uuris Andero Uusberg, mida inimene arvab sellest, kuidas alkohol mõjutab teda ennast ja kuidas see võiks tema arvates mõjutada  keskmist eestlast. Keskmise eestlase kohta ütlesid katseisikud, et küllap muudab alkohol neid vastutustundetumaks ja parandab tuju. Iseenda kohta arvati, et mõju on palju väiksem. Ühesõnaga: minule ei tee alkohol midagi, aga teistele teeb küll. See ei ole kõigis asjades nii, aga mõnes kohas tuleb küll väga selgelt välja, et ennast hinnatakse paremaks kui teisi.

Üldreegel on, et mida lähemale inimesele tulla, seda realistlikumaks hinnangud muutuvad. Kui näiteks küsida mitte keskmise eestlase, vaid rühmakaaslaste kohta. Kui küsida väga lähedase sõbra kohta, siis teda hinnatakse juba paremaks kui iseennast.

Jüri Allik ja tema uus raamat


Jüri Allik (1949) lõpetas Tartu Ülikooli psühholoogina (1973), sai kandidaadikraadi Moskva Ülikoolist (1976) ja doktorikraadi Tampere Ülikoolist (1991). Vaheldumisi külalisõppejõu või -teaduri tööga USA, Rootsi, Saksamaa ja Belgia ülikoolides või uurimiskeskustes on ta alates 1992. aastast Tartu Ülikooli professor. Alates 2003. aastast on Jüri Allik Eesti Teadusfondi nõukogu esimees.



Selle aasta alguses avaldas professor Jüri Allik eestikeelse raamatu. Saatesõnas ütleb ta, et kuigi pealkirjaks sai «Psühholoogia keerukusest», ei tähenda see, et ta üritaks lugejat rabada sügavate ja ähmaste mõttekäikudega. Lihtsalt mitmed artiklid on pühendatud muu hulgas sellele, kuidas toimib psühholoogia ühiskonnas. Selgub, et psühholoogia suhted võimu ja rahvaga on kõike muud kui muretud ja selgetes raamides.



Näiteks küsimus, kas kõik inimrassid on ühesuguse vaimse võimekusega, on poliitiliselt väga tundlik. Uurijaid, kes on julgenud oma uurimistulemuste põhjal väita, et Aafrikast pärit mustanahalised pole nii võimekad kui Euroopa või Aasia päritolu inimesed, on kohe süüdistatud rassismis. Administraatorid on püüdnud seda väitnud uurijaid oma ülikoolist vallandada, vaatamata akadeemilisele kaitsele, mis peaks uurijaid sellise omavoli eest hoidma.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles