Jan Kaus: protestihääl sildistamise ja üleoleku vastu

Kuidagi nõutuks teeb, kuidas Eestis teist korda toimunud Euroopa Parlamendi valimiste tulemusi käsitlevad mitmed asjatundjad-arvamusliidrid.

 Lühidalt: on olemas «hääled» ja on olemas «protestihääled» – viimased polegi justkui «õiged» hääled, neis on midagi ebapuhast ja problemaatilist, sest need hääled ei esinda ootuspärast käitumist, need on nihestanud tavapärast olukorda või arusaama tavapärasest olukorrast ning kiiremas korras tuleb need hääled sildistada, teha neist probleem, neid nii marginaliseerides.

Mitte et ma arvaks, et mõiste «protestihääled» oleks sajaprotsendiliselt vale, vastupidi. Kuid selle mõiste tugevalt hinnangulise käsitluse taga avaneb siiski mitu probleemi.

Esiteks. Mis ikkagi teeb Indrek Tarandile antud häältest «protestihääled» ja ülejäänutest lihtsalt hääled? Võiks siis ka ju langetada hinnanguid parteide poolt hääletanud inimeste kohta – «harjumushääled», «inerts­hääled», «ustavushääled», «usuhääled», «hirmuhääled»? Paneb kummastama, kui asjatundja Juhan Kivirähk Kuku raadiole antud intervjuus ütleb: «Minu jaoks on ikkagi kahetsusväärne see, et ei valitud Tarandit kui Eesti esindajat europarlamenti, vaid kui alternatiivi praegusele poliitikale, millega rahul ei olda.» Aga kas sama kahetsusväärsus ei kehti näiteks mõjusa osa Keskerakonnale antud häälte puhul – rõhus ju nimetatud partei sellele samale sisepoliitilisele alternatiivile? Või mida arvata Keski ja Reformi omavahelisest poriloopimisretoorikast, mille varju jäi tõsiasi, et nimetatud parteide esindajad hakkavad Euroopa Parlamendis kuuluma samasse ALDE fraktsiooni?

Teiseks. Mis ikkagi paneb arvama, et on olemas saja tuhande pealine inertne mass, kes lihtsalt läks tuimalt protesteerima ja kelle seas ei leidu erinevaid ajendeid, impulsse või ideid? Kindlasti seisis Tarandi fenomeni taga tõsiasi, et ta oli kõige tõsiseltvõetavam üksikkandidaat, aga kas siis üksikkandidaadi valimine peab alati tähendama tema eelistamist kinnistele parteinimekirjadele? Või kui tähendabki, kas peab see alati seostuma protestiga? Äkki tahtsid paljud valijad lihtsalt järele proovida, mida suudab üksikkandidaat, mida ja kuidas ta sellises olukorras peale hakkab – on ju üksikkandidaadi positsioon ja vastutus hoopis erinev parteilisest käsuliinist? See tähendab, et ehk anti omajagu «katsetushääli».

Kolmandaks. Kõige nukram aga on tõsiasi, et üks neljandik valijatest muutub mõne arvamusliidri seisukohtade mõjul problemaatiliseks lausa kahes plaanis. Esiteks antakse mõista, et «protestihääletajad» on üsna rumalad (eufemism Kivirähkilt: «protestihääled pole eriti konstruktiivsed»). Kunagine isamaaliitlane Mihkel Mutt võrdleb Tarandit Võsa Petsiga («Absurdimängu isehakanud saatejuht», PM 01.06), iseenesest tasakaalukalt ja kihiliselt olukorda vaagiv Kivirähk aga lausa «Leto Svetiga» («Karlssoni sokivahetus ehk Eesti vajab muutusi», PM 09.06) – mõlemad on rohkem või vähem «rahvalikud» ilmingud, mis asetatakse nii esindama labasust ja (halba) nalja, ühesõnaga – tõsiseltvõetavuse vähesust või lausa puudumist.

Teine ja veelgi kummastavam problemaatilisus aga avaneb arusaamas, et need sada tuhat häält on ohtlikud. Seda arusaama esindab Margit Sutrop, kes ütles
ERRi uudistele, et näeb Tarandi edu taga märki ohtlikust võõrandumistendentsist poliitika ja rahva vahel. Tõesti või? Võrreldes eelmiste Euroopa Parlamendi valimistega on osalusprotsent tunduvalt kasvanud ja see tähendab «võõrandumistendentsi»? Kas poleks võimalik näha toimunus ka ilmselget tõsiasja vastupidisest – lihtsa valija osaluse, kaasatuse suurenemisest? Sutrop jätkab: «Inimesed ei usu sellesse, et poliitilised institutsioonid nagu parteid on üldse vajalikud». Nojah – ligi kolm neljandikku häältest läks parteidele ja inimesed «ei usu» enam parteide «vajalikkust»?

Kas Indrek Tarand on kuulutanud, et ta ei ühine Euroopa Parlamendis ühegi fraktsiooniga? Või kas hääletati vaid üksikkandidaat versus partei? Lisaks veel naljakas eeldus, et selles kontekstis ei esindagi üksikkandidaat poliitilist institutsiooni, nagu polekski ta puhul tegu poliitilise suhtluse ja võrgustiku ühe võimaluse ja lüliga, vaid millegi ebardlikuga, olemuslikult ebapoliitilisega. Sutrop: «Me ei tea isegi täpselt, mida ta seal ajama hakkab.» Kas me teame täpselt, mida hakkab ajama näiteks Vilja Savisaar, oskame me lihtsate valijatena sõnastada/ennustada tema põhilisi seisukohti seoses tööga Euroopa Parlamendis?

Sutrop: «Kui kahtlustame kõiki parteisid ebaaususes, siis tuleb arvestada, et alternatiiviks erakondadele on üheparteisüsteem ja totalitaarne riigikord.» Esiteks, parteide «ebavajalikkusel» ja «eba­aususel» on vaks vahet – näiteks valija võib ju arvata, et parteilisus ei tööta hästi, sest soodustab ebaausust, aga see ei pruugi automaatselt tähendada, et selline valija peab parteisid ebavajalikuks.

Äkki on vastupidi – valija peab vajalikuks, et poliitilises suhtluses eksisteeriksid parteide kõrval ka mingid teistsugused kanalid? Nii et protest mitte parteide olemasolu, vaid parteilisuse praeguse iseloomu vastu? Teiseks tahaks teada, mis seos on Tarandile antud häältel ning üheparteisüsteemil ja totalitarismil? Seda võiks Sut­rop selgitada.


Kui tahta Tarandi fenomeni käsitleda probleemina, siis ehk asub selle kese hoopis mujal, kogu ühiskonnas üha rohkem vohavas meeleseisundis, teatud suhtumises, mille olemasolu viitab sellele, et «protestihääled» kujutavad endist vaid probleemi tagajärge, mitte probleemi ennast. Kõnealuse meeleseisundi jõulisusest andis märku eelmisel pühapäeval ETVs toimunud valimisõhtul nähtu.

Pärast esialgseid valimistulemusi (ehk siis versiooni, kus Keskerakond sai kolm häält) oli huvitav vaadata, kuidas erinevate erakondade võtmepoliitikud tulemustele reageerisid. Näiteks Mart Laar avaldas kahetsust, et sotsiaaldemokraadid ei saanud mandaati, kuna seetõttu jääb eestlastel katmata suur fraktsioon Euroopa Parlamendis. Peaminister Andrus Ansip aga hakkas sotsiaal­demokraatide kallal parastama, sidudes viimaste ebaõnnestumise hiljutiste sündmustega koalitsioonis.

Niisiis – Laari reaktsioon oli kahtlemata riigimehelik ning esindas just nende valimiste konteksti – mõtlemist euroopalikus plaanis, Euroopa Parlamendi mõõtkavas (märkus: ma pole muide IRLi valija). Peaministri reaktsioon aga näitas väiklust, riigimehelikkuse puudumist ning mõtlemist kitsalt sisepoliitilises plaanis.

Eriliselt kurb on, et sellist suhtumist näitas välja meie ühiskonna üks käilakujudest. Muidugi võib vastu väita, et Ansip oli aus, mitte silmakirjalik. Muidugi, peaminister on kindlasti üksikisik, kuid ta esindab ka institutsiooni, tema puhul kehtib see sama volituse ja isiksuslikkuse vastuolu, mis Euroopa Parlamendi saadikutel – Ansipi puhul viitavad aga üksikisiku volitused Eesti Vabariigi valitsusele. Teatud viisakus ja headest kommetest kinnipidamine on sellises ametis nõutav. Ometi on peaminister valinud teise tee ja seab sedasi kas tahtlikult või tahtmatult eeskujusid. Kas või valimiste õhkkonnas ilmunud ajaviiteartikkel, kus peaminister kuulutab enda ja oma kaasa osas: «Meil on raha alati üle jäänud!» (minu rõhutus – J. K.)

Ühesõnaga – praegune peaministergi sümboliseerib enesekriitilisuse kadu Eesti ühiskonnas; tendentsi, kus alahinnatakse vastaseid või mittenõustujaid ja ülehinnatakse enda võimeid või positsioone. See toob kaasa põhiliste parteide võimetuse enesepeegelduseks – just viimast soovitas parteidele täiesti õigustatult ka Juhan Kivirähk. Keskerakonna järjestikused häälte ülelugemise nõudmised võivad küll de iure olla omal kohal, kuid kas ei kuma siit läbi tõsiasi, et tegu on lihtsalt halbade kaotajatega?

Niisiis – küsimus pole ainult/eelkõige Indrek Tarandis, vaid tõsiasjas, et tema kandidatuuri fenomen kõigutas poliitilist tasakaalu; ettekujutust, et valija ainuke ülesanne oma kodumaa demokraatias on aeg-ajalt langetada piiratud valik ja sellega rahulduda.

Paraku pole mu meelest ilmutatud piisavalt adekvaatseid reageeringuid muutunud olukorrale – liialt esil kipub olema just uue elemendi ja selle esindajate ala(hi)ndamine – ning mitmete parteipoliitikast vabade arvamusliidrite suhtumises on siin pisut liiga palju ühist paljude paadunud parteilaste hoiakutega oma vastaste suhtes.